Esileht Ajaviite- ja muud jutud Millal te viimati nö häbist maa alla vajusite?

Näitan 28 postitust - vahemik 91 kuni 118 (kokku 118 )

Teema: Millal te viimati nö häbist maa alla vajusite?

Postitas:
Kägu

Viimatine polnud just maa alla vajumiseks, aga kõnetasin rõivapoes üht klienti, teda teenindajaks pidades.

Ma olen ka Sportlandis mingit suvalist noormeest kõnetanud ja kauba kohta küsinud, kes siis midagi ebamäärast vastuseks pomises, et ta ei tööta seal. Pärast kassa juures vaatsin,et müüja oli tõepoolest veidi teistsuguses tsärgis (aga suhteliselt sarnase välimusega). Häbist maa alla ei vajunud, isegi piinlik polnud, ikka juhtub inimestel eksitusi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kellegi uksekaardi teemaga tuli mul meelde üks juhtum, mille pärast mul tegelikult selle juhtumise ajal eriti piinlik ei olnud, kuna ma olin siis veel nii noor (täpset vanust ei mäleta, aga midagi 18 kanti, max paar aastat alla selle), aga tagantjärele on küll naljakas ja piinlik mõelda.

Olin üksi kodus ja tahtsin pesema minna, kuid vesi soojaks ei läinud. Läksin siis keldrikorrusele, kus veeboiler oli ja vaatan, et tuluke ei põle, mis peaks seal põlema, kui boiler töötab. Klõpsutasin lülitit, kus sai boilerit sisse ja välja lülitada, kuid tulukest ikka kumbagi pidi kuskilt ei tekkinud. Kuna ma olin üksi kodus mitu päeva ja sooja vett oli vaja, otsisin välja ööpäevaringse remondimehe numbri ja kutsusin kohale. Mõne tunni pärast oli mees kohal, vaatas oma seadmetega boileri üle ja vajutas seda sama lülitit, mida mina varasemalt olin klõpsutanud ning ütles, et järgmine kord lülitage ikka boiler sisse. Mina ei olnud sisse ja välja lülitades piisavalt oodanud, et tuluke uuesti põlema lööks. Mees muigas ja seletas ära, et peabki natuke ootama, kuna tuluke lööb põlema alles siis kui ta vett soojendama hakkab. Õnneks see nali mulle tavapärast töövälisel ajal väljakutse hinda maksma ei läinud, küsis sümboolse summa.

Sellised pisiasjad meeles inimestel? Jube igav elu mõnel ikka olnud, midagi pole juhtunud huvitavat.

Teema oli ju piinlikest juhtumitest, muud huvitavad asjad ei puutu ju siia.
Mu ainus veidigi piinlik juhtum on samaväärne – internet kadus. Eramaja, helistasin teenusepakkujale, need vaatasid järele, et mastist levi me puu otsas asuva taldrikuni hea ja sealt edasi ruuterini ka ok, aga majas seadmed võrgus pole. Lubasid kohale tulla 3 päeva pärast. No ma palusin jumalakeeli, et ikka varem saaks, mul vaja tööd teha. No tulidki samal õhtul…
ja lükkasid ühe juhtme toas korralikult pistikusse.
Millest ma pärast täpselt teadsin, et kassid olid oma aknast välja hüppamise käigus hoogu võttes paigast nihutanud.
Maa alla vajumiseks põhjust polnud, aga piinlik oli küll nii nõme memm olla, kes juhtme pistikusse lükkamiseks tehnoabi tellib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üks piinlikumaid olukordi oli gümnaasiumi ealisena. Seisin bussijaamas,seljas oli sukkpüksid ja seelik (olin ka meigitud jne). Pikemat aega tundsin, et üks noormees vaatab minu poole. …

Ma ootasin siit puänti, et ülemine ots oli ununenud selga panna……

Ma sain aru, et sukkpüksid olid seljas

Please wait...
Postitas:
kitah

mis nipiga teil õnnestub sukkpüksid selga panna? üks käsi ühte säärde ja teine teise, aga kas te jätate keskosa ette rinnakaitseks või lükkate selja taha nagu vesti?
mina muidu eelistaksin sukkpükse jalga panna, et nagu mugavam või nii… a no ma tükk vanainimest, mis ma ka tean, kuda see uuem moodu tänapäe käib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind on poes kõnetatud müüja pähe, samuti tabasin mingi proua oma kärus sobramas – ta arvas, et seal on allahinnatud kaup. Ise olen omal ajal polikliinikust nendes presendist “muuseumisussides” välja tatsanud ja ühel korral ka ühe proua tähelepanu selle selle juhtinud, et tal on sinised kilesussid jalad. Proua hakkas naerma ja ütles, et oligi imestanud, miks nii libe on.
Ostukorviga olen ka poest välja marssinud ja rääkinud taga ühte inimest, kelle õde oli seltskonnas (ma ei teadnud seda).
Korra olen ka avastanud, et pluus on tagurpidi seljas.
Seega suht klassikalised äpardused.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Viisin auto teenindusse, sest pidurdamisel tekkis mingi kolks/kolin. Kui auto kätte sain, siis peene muigega ulatati mulle rummipudel – see siis oli tooli all ringi sõitnud kolina põhjus :)))

Mulle tuleb sellega meelde, kuidas ma ükskord bensukas laenatud autol kütuseluugi avamise nuppu otsisin. On teine tavaliselt seal rooli all – otsin ja otsin, nutt juba kurgus, aga ei ole noh! Küll ma lappasin kasutusjuhendit ja ajasin küüsi sinna luugi vahele, sunnik ikka lahti ei tule. Lõpuks olin sunnitud ühe noormehe abi paluma, kes siis näpuga luugi peale suskas ja see lahti hüppas. Tema kõndis muigega minema, aga mina ei olnud lihtsalt kunagi sellise autoga sõitnud, millel paak ilma nuputa lahti käib.

Teine kergelt piinlik lugu oli taksos. Arve oli mingi 7.30 vms, ulatasin mina rõõmsalt viieka ja hõikasin, et tagasi pole vaja ja libisesin kiirelt minema. Ma ei tea, mis mul seal ajus ära ei ühendanud, aga järele see vaene papi mulle jooksis ja ma pidin tükk aega seletama, et ma ei kavatsenud külma arvet teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tuleb sellega meelde, kuidas ma ükskord bensukas laenatud autol kütuseluugi avamise nuppu otsisin. On teine tavaliselt seal rooli all – otsin ja otsin, nutt juba kurgus, aga ei ole noh! Küll ma lappasin kasutusjuhendit ja ajasin küüsi sinna luugi vahele, sunnik ikka lahti ei tule. Lõpuks olin sunnitud ühe noormehe abi paluma, kes siis näpuga luugi peale suskas ja see lahti hüppas. Tema kõndis muigega minema, aga mina ei olnud lihtsalt kunagi sellise autoga sõitnud, millel paak ilma nuputa lahti käib.

Tuletab meelde, kuidas kunagi oma auto tädipojale päevaks laenasin. Tegin siis rahulikult oma asjatoimetusi ja mingi hetk vaatasin telefoni kah, seal kümmekond ahastavat sõnumit ja vastamata kõnet tädipojalt. Helistasin siis talle. Selgus, et ta bensukas ja mu autol ei tulevat paagi kaas kuidagi lahti, et ta igatemoodi üritanud muukida ja kangutada. Olin üllatunud, sest mul alati näpuga vajutamisel see naksti lahti. Tädipoeg täitsa hädas, et tal ikka paak täitsa tühjaks sõidetud jne jne. Ja siis mul korraga lõi lambike põlema. Mul nimelt autol olid need bensupaagi luugid mõlemal pool autot, aga üks oli niisama ilu pärast ja muidugi üritas tädipoeg just seda lahti kangutada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle tuleb sellega meelde, kuidas ma ükskord bensukas laenatud autol kütuseluugi avamise nuppu otsisin. On teine tavaliselt seal rooli all – otsin ja otsin, nutt juba kurgus, aga ei ole noh! Küll ma lappasin kasutusjuhendit ja ajasin küüsi sinna luugi vahele, sunnik ikka lahti ei tule. Lõpuks olin sunnitud ühe noormehe abi paluma, kes siis näpuga luugi peale suskas ja see lahti hüppas. Tema kõndis muigega minema, aga mina ei olnud lihtsalt kunagi sellise autoga sõitnud, millel paak ilma nuputa lahti käib.

Tuletab meelde, kuidas kunagi oma auto tädipojale päevaks laenasin. Tegin siis rahulikult oma asjatoimetusi ja mingi hetk vaatasin telefoni kah, seal kümmekond ahastavat sõnumit ja vastamata kõnet tädipojalt. Helistasin siis talle. Selgus, et ta bensukas ja mu autol ei tulevat paagi kaas kuidagi lahti, et ta igatemoodi üritanud muukida ja kangutada. Olin üllatunud, sest mul alati näpuga vajutamisel see naksti lahti. Tädipoeg täitsa hädas, et tal ikka paak täitsa tühjaks sõidetud jne jne. Ja siis mul korraga lõi lambike põlema. Mul nimelt autol olid need bensupaagi luugid mõlemal pool autot, aga üks oli niisama ilu pärast ja muidugi üritas tädipoeg just seda lahti kangutada.

Lihtsalt huvi pärast, mis marki autol on bensupaak teisel pool lihtsalt ilu pärast? See on ju ääretuslt ebapraktiline ja segadusseajav.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tuleb sellega meelde, kuidas ma ükskord bensukas laenatud autol kütuseluugi avamise nuppu otsisin. On teine tavaliselt seal rooli all – otsin ja otsin, nutt juba kurgus, aga ei ole noh! Küll ma lappasin kasutusjuhendit ja ajasin küüsi sinna luugi vahele, sunnik ikka lahti ei tule. Lõpuks olin sunnitud ühe noormehe abi paluma, kes siis näpuga luugi peale suskas ja see lahti hüppas. Tema kõndis muigega minema, aga mina ei olnud lihtsalt kunagi sellise autoga sõitnud, millel paak ilma nuputa lahti käib.

Tuletab meelde, kuidas kunagi oma auto tädipojale päevaks laenasin. Tegin siis rahulikult oma asjatoimetusi ja mingi hetk vaatasin telefoni kah, seal kümmekond ahastavat sõnumit ja vastamata kõnet tädipojalt. Helistasin siis talle. Selgus, et ta bensukas ja mu autol ei tulevat paagi kaas kuidagi lahti, et ta igatemoodi üritanud muukida ja kangutada. Olin üllatunud, sest mul alati näpuga vajutamisel see naksti lahti. Tädipoeg täitsa hädas, et tal ikka paak täitsa tühjaks sõidetud jne jne. Ja siis mul korraga lõi lambike põlema. Mul nimelt autol olid need bensupaagi luugid mõlemal pool autot, aga üks oli niisama ilu pärast ja muidugi üritas tädipoeg just seda lahti kangutada.

Lihtsalt huvi pärast, mis marki autol on bensupaak teisel pool lihtsalt ilu pärast? See on ju ääretuslt ebapraktiline ja segadusseajav.

Nüüd minu kord piinlikkuse pärast maa alla vajuda. See oli mu esimene auto paarkümmend aastat tagasi – tutikas Peugeot 306.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viisin auto teenindusse, sest pidurdamisel tekkis mingi kolks/kolin. Kui auto kätte sain, siis peene muigega ulatati mulle rummipudel – see siis oli tooli all ringi sõitnud kolina põhjus :)))

Mulle tuleb sellega meelde, kuidas ma ükskord bensukas laenatud autol kütuseluugi avamise nuppu otsisin. On teine tavaliselt seal rooli all – otsin ja otsin, nutt juba kurgus, aga ei ole noh! Küll ma lappasin kasutusjuhendit ja ajasin küüsi sinna luugi vahele, sunnik ikka lahti ei tule. Lõpuks olin sunnitud ühe noormehe abi paluma, kes siis näpuga luugi peale suskas ja see lahti hüppas. Tema kõndis muigega minema, aga mina ei olnud lihtsalt kunagi sellise autoga sõitnud, millel paak ilma nuputa lahti käib.

Teine kergelt piinlik lugu oli taksos. Arve oli mingi 7.30 vms, ulatasin mina rõõmsalt viieka ja hõikasin, et tagasi pole vaja ja libisesin kiirelt minema. Ma ei tea, mis mul seal ajus ära ei ühendanud, aga järele see vaene papi mulle jooksis ja ma pidin tükk aega seletama, et ma ei kavatsenud külma arvet teha.

Mul täpselt sama lugu. Lõpuks sõitsingi bensukast minema töö juurde ja kurtsin seal meestele oma kurba saatust. Need siis näitasid, et tuleb näpuga vajutada hoopis. Oli küll piinlik 😀

Kõige piinlikum lugu on mul aga seotud külajuttudega. Kuulsin, et minu kodukoha külas jättis üks mees oma naise ja 3 last maha ning läks elama naise juurde kellel oli 5 last.
Mingi aeg hiljem läksin kodukülla külla ja tuttavad viisid mind oma sõprade juurde aiapeole. Seal siis lobisesime ühe naisega ja mina räägin talle, et issand, mis inimesed ikka, niimoodi mees jätab oma naise ja lapsed ripakile ja läheb võõraid lapsi kasvatama, et mis naine see selline on, kes niimoodi 3 lapse isa enda lapasi kasvatama võtab. Tuli välja et seda juttu rääkisin ma sellele 5 lapse emale. Peale seda mina enam külajutte kusagil ei räägi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tuleb sellega meelde, kuidas ma ükskord bensukas laenatud autol kütuseluugi avamise nuppu otsisin. On teine tavaliselt seal rooli all – otsin ja otsin, nutt juba kurgus, aga ei ole noh! Küll ma lappasin kasutusjuhendit ja ajasin küüsi sinna luugi vahele, sunnik ikka lahti ei tule. Lõpuks olin sunnitud ühe noormehe abi paluma, kes siis näpuga luugi peale suskas ja see lahti hüppas. Tema kõndis muigega minema, aga mina ei olnud lihtsalt kunagi sellise autoga sõitnud, millel paak ilma nuputa lahti käib.

Meil on uus auto selline. Me esimest korda tankides helistasime eelmisele omanikule ja küsisime, kuidas tankida saab. 😀

Kusjuures ta oli mehele näidanud küll, aga kui mees mulle kodus edasi näitama hakkas, siis enam ei toiminud. Ilmselt seal on veel mingi see nipp, et kui hiljuti pidid autol uksed lahti või mootor sees olema või midagi sellist (et päris iga suvaline ei saaks öösel paaki tühjaks imeda).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Suri mu mees ja ärasaatmine oli suur ja rahvarohke. Saabun siis sinna mina varakult, tühi saal, istun ja ühel hetkel tuleb täiesti õuest võõras mees, surub mu kätt, avaldab kaastunnet, siis vaatab mu kätt – mul paremas käes abielusõrmus ja veel üks, kiviga sõrmus. Vaatab ja ütleb: “võtke ära, võtke mõlemad ära”. Mina olin üliemotsionaalne ja saatsin ta kukele. Nii ütlesingi. Kuradi lollakas selline või ma ei tea, varas, mõtlesin. Tema ikka selletab, et võtke sõrmused ära ja mina üha valjemini käratan, et kaduge minema, jätke mind rahule, astuge ruttu minema. Tema ikka sosistab, et võtke sõrmused ära. Mina üha valjemini karjun ta peale ja üha…ropumalt. Ja ühel hetkel näen, et ruumis on juba kümneid inimesi, kes pingsalt jälgivad, kuidas ma kamandan valjuhäälselt seda meest kaduma….igasugustesse võimalikesse kehaõõnsustesse.

Ja hüppan siis ajas mitu tundi edasi. Tund hiljem selgus, et see mees oli üks ülimalt tuntud teadlane. Ja no järgmiseks hommikuks oli mu parem käsi sõrmede osas sõna otseses mõttes lillakas-sinine ja kaks korda tavalisest suurem. Sõrmuste näppude otsad olid lõhkemas ja käsi valutas nädala. Käelaba oli jääkotis sõna otseses mõttes 24 tundi järjest ja abielusõrmus ning teine sõrmus lõigati tangidega käe küljest ära, sest sõrmed hakkasid mustaks minema ja olid oluliselt jämedamad, kui sõrmuse ava. Haiglas lõigati.

See juhtub siis, kui sul on käes sõrmused ja sa võtad vastu kolm-nelisada kaastunde-käepigistust, enamus tugevatelt suurtelt tugevatelt vana kooli meestelt, kes kohe pigistavad mitu korda ja raputavad ikka mõnuga ka.

Mille eest ka mind see mees, kelle ma seina külge sõimasin, püüdis hoiatada.

Presidendipaari kätlemisel mõtlen sellele alati – kuidas nad seda teevad…

Järelikult see jutt oligi suvaline bullshit, kui presidendipaaridele, kes vastuvõttudel kätlevad umbes tuhandet inimest, pole mõjunud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

minu viimane piinlik moment oli kui jäin riiete proovimise kabiinis lihtsalt kleiti kinni.
võtsin oma arust õige suuruse, toppisin selga ja kleit kuidagi tõmbus nii ümber ja oli nii tugevast stretsist, et ma ei saanud seda enam üle pea ära. mul tekkis väikest sorti paanikahoog juba, hingamine tahtis seisma jääda, katki ka ei tahtnud kleiti teha, seega hõikasin teenindajat. kuna teda läheduses polnud, siis olin sunnitud oma kileviineri outfitiga müügisaali minema ja teenindaja boksi paluma. uhh, see oli nii kohutav, teenindaja oli lühike, mina pikk, pidin kükitama et käed ülepea ajada, kükitades hakkas juba tagant midagi ragisema…
no kätte me ta kahekesi ikka saime. kusjuures olen alati poes kartnud et jään kleiti kinni ja lõpuks see juhtuski päriselt!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tuli meelde kaks piinlikku juhtumit:

Tulin Tallinna Kaubamaja WC-st välja nii, et kleidi alläär oli tagant trussikute vahele kinni jäänud.

Jäin õhtul hiljemaks tööle ja kui lõpuks koju minema hakkasin, avastasin, et maja on valvesse läinud, välisuks lukustunud ja et minu uksekaart ei tööta. Kuna olin majas üksinda, siis ei osanud muud teha kui kutsusin välja hoonet valvava firma patrulli. Kui nad saabusid ja minu uksekaarti kontrollima hakkasid, sain aru, et olin üritanud välja saada pangakaardi abil.

Ma olen pangakaarti korduvalt bussis valideerida üritanud 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen pangakaarti korduvalt bussis valideerida üritanud 😀

Ohtlik üritus, kui on viipemaksega kaart, võib sealt päriselt ka raha selle peale lahkuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
paadund perekoolik

Lesed kannavad ju abielusõrmust vasakus käes. Seda peaks ikka 22-ne ka teadma.

Terve maailma kannab abielusõrmust vasakus käes ja kui abikaasa sureb, võetakse see üldse ära. Paremas käes kantakse ainult endise Nõukogude Liidu piirkonnas.

Vale info! Neid riike, kus abielusõrmus on paremas käes, pole sugugi vähe. Esimesena meenub näiteks Taani.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind on poes kõnetatud müüja pähe, samuti tabasin mingi proua oma kärus sobramas – ta arvas, et seal on allahinnatud kaup. Ise olen omal ajal polikliinikust nendes presendist “muuseumisussides” välja tatsanud ja ühel korral ka ühe proua tähelepanu selle selle juhtinud, et tal on sinised kilesussid jalad. Proua hakkas naerma ja ütles, et oligi imestanud, miks nii libe on.

Ostukorviga olen ka poest välja marssinud ja rääkinud taga ühte inimest, kelle õde oli seltskonnas (ma ei teadnud seda).

Korra olen ka avastanud, et pluus on tagurpidi seljas.

Seega suht klassikalised äpardused.

Sinu juttu lugedes meenus üks vana lugu, mis ei juhtunud küll minuga, aga saime sõbrannaga suutäie naerda. Käisime vist keskkoolis, seega lugu kuskilt 80ndate lõpust. Olime Vanemuise teatris, tollal olid seal presendist jalanõudekotid, millega sai välisjalatseid garderoobi anda. Ühtäkki märkasime sõbrannaga üht ülikonnas härrat, kes oli need presentkotid ümber oma kingade pakkinud 🙂 Eks tal oli ka arvatavasti eelnev kogemus mõnest muust asutusest presendist sussidega …

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimatine polnud just maa alla vajumiseks, aga kõnetasin rõivapoes üht klienti, teda teenindajaks pidades.

Ma olen ka Sportlandis mingit suvalist noormeest kõnetanud ja kauba kohta küsinud, kes siis midagi ebamäärast vastuseks pomises, et ta ei tööta seal. Pärast kassa juures vaatsin,et müüja oli tõepoolest veidi teistsuguses tsärgis (aga suhteliselt sarnase välimusega). Häbist maa alla ei vajunud, isegi piinlik polnud, ikka juhtub inimestel eksitusi.

mind on mitu korda poodides kõnetatud, kui klienditeenindajat, huvitav kas mul selline nägu või 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

minu viimane piinlik moment oli kui jäin riiete proovimise kabiinis lihtsalt kleiti kinni.

võtsin oma arust õige suuruse, toppisin selga ja kleit kuidagi tõmbus nii ümber ja oli nii tugevast stretsist, et ma ei saanud seda enam üle pea ära. mul tekkis väikest sorti paanikahoog juba, hingamine tahtis seisma jääda, katki ka ei tahtnud kleiti teha, seega hõikasin teenindajat. kuna teda läheduses polnud, siis olin sunnitud oma kileviineri outfitiga müügisaali minema ja teenindaja boksi paluma. uhh, see oli nii kohutav, teenindaja oli lühike, mina pikk, pidin kükitama et käed ülepea ajada, kükitades hakkas juba tagant midagi ragisema…

no kätte me ta kahekesi ikka saime. kusjuures olen alati poes kartnud et jään kleiti kinni ja lõpuks see juhtuski päriselt!

olen samuti riietesse kinni jäänud, aga õnneks oma jõududega kuidagi välja roninud, sinu kirjutatut oli mõnus ja muhe lugeda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tantsupeol olid kalevi staadionil välivetsud, aga kätepesu kohta ma ei leidnud. Vetsude kõrval oli selline imelik ruudukujuline ala, kus paistis paar inimest olevat, kõik mehed. Küsisin ühelt mehelt, et kas seal saab käsi pesta. Ta vastas jah. Ma hakkasin minema juba, aga siis ta ütles, et “seal on pissuaarid jah”. Ju ta kuulis valesti mu küsimust siis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mind on mitu korda poodides kõnetatud, kui klienditeenindajat, huvitav kas mul selline nägu või 🙂

No need on tavalised asjad, juhtuvad paljudega. Mina olen (nagu paljud teisedki, ma oletan) mannekeenile varba peale astudes tema käest vabandust palunud kindlasti rohkem kui üks kord. Olen klaasseinast läbi tahtnud minna ja peeglist samuti. Tavalised asjad, ei tulegi pähe sel juhul häbist kuhugi vajuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vihma kallas, jooksin töölt parklasse ja oma autosse ning lasin kärtsu puuksu. Hakkasin sõitma ja enne tõkkepuud läks mööda kolleeg, kes lehvitas, ukse lahti tõmbas ja sisse istus. Et kuna hirmsasti sajab, aga tahtis minuga rääkida. Hais oli rõve.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaubamajas vaatasin pesupoes ringi, ühte huvitavat komplekti nähes, mis asus madalamal kummardasin ja uurisin seda, aga kuna see polnud ka see mida tahtnuksin läksin välja. Vaatan et rahvas vaatab mind imelikult. Tükk aega jalutsin ringi kuni peeglist nägin, et mul kõlgub mantli kapuutsil riidepuu küljes pitsiline valge pesukomplekt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aastatetagune juhtum: jalutasin oma verivärske peikaga mööda sügisest linna ringi, esimene kohting, peale seda pidime ööklubisse tantsima minema. Tahtsime ühelt kõrvaltänavalt teisele tänavale saada, kõrge kiviaed ja haljasala lahutasid neid. Aiaauku või väravat me ei kärsinud otsida. Noormees hüppas müüri peale ja tõmbas mind ka üles, siis hüppas ise teisele poole ja sirutas käed, et ma ka end alla libistaksin. Mul aga oli pea nii sassis, et elegantse libistamise asemel ma kargasin õhku nagu kits, maandusin lausa kuidagimoodi ühe põlvega ta õlale ja kukkusin siis raskelt nagu kivi ta kätele. Sellist sületäit noormees ilmselgelt ei oodanud ja kuigi ta üritas päästa, mis päästa annab – haljasalale ma prantsatasin kõige oma heleda pika mantliga, peika kukkus mulle otsa ka veel. Haljasala ise oli aga haljasala olnud kunagi ammu, selleks hetkeks oli suur porimülgas lihtsalt. Oli jah häbi, kui me tänavalaternate valguses mind porist puhtaks kraapida üritasime, no kuidas üks inimene nii kohmakas olla saab üldse. Ja see polnud mul esimene kord aia otsast alla tulla, seni olin hakkama saanud. Kui ööklubisse jõudsime, siis muutus noormees kuidagi väga kohmetuks ja oli ka põhjust. Sellise plikaga, kes üle kere porine, lisaks veel sopase näo ja juustega, ei minda tõesti peole ei uhkeldama ega mehkeldama…

Teine juhtum on värskem.
Mul on kaugtöö, palju helistamist ja arvutit. Kontorist saadeti mulle IT-poisi telefoninumber, ütleme, et tolle nimi oli kah Martin (nagu eespool ühe kirjutaja teemas). Me suhtlesime ainult telefonitsi, vahel ta helistas teise numbri alt ka. Selline rõõmsa häälega mees oli. Ühel päeval helistas ta kolmanda numbri alt. Ütles, et on Martin, lisas ka perenime, jõudsin mõelda, et nii ametlikult esineb, ma ju tegelikult ta perenime ei teagi, mis see annab mulle. Küsisin: “jälle sul uus number, jah?”. Ütles, et olude sunnil tõesti. Nii ma siis suhtlesin selle lõbusa häälega Martiniga, kord helistas tema mulle, kord mina talle, ühele tema kolmest telefoninumbrist. Vahel tundus ta üllatunud olevat mõnest mu arvutialasest probleemist kuuldes, aga alati oli abiks. Sekka niisama lõõpisime ka.
Aga ühel päeval ta helistas ja ütles, et täna peale lõunat “seal ja seal” on tööalane kokkusaamine, kui ma vähegi saan tulla ning lõpetas kiirelt kõne. Ma olin imestunud, sest mida asja ma peaksin IT-mehega kokku saama, aga läksin ikkagi kohale. Kuna ma teda nägupidi ei tundnud, siis helistasin parklast ja helises sealsamas just parkinud maasturist välja roninud mehe taskus. Vaatasime üksteisele otsa ja teretasime, mina muidugi poolnaerdes partsasin, et IT-mehel nii uus auto ja peen ülikond, patsi aga polegi enam (ise ta ütles, et ta on päris õige IT-mees, patsiga ja puha). Mees imestas “mis IT-mees?”. Mul pidi süda seisma jääma, et äkki võõrast inimest niimoodi pilasin, igaks juhuks veel küsisin: “Martin?” Mees vastas, et Martin jah. Mõtlesin, et äkki ta on põrunud natuke ja absoluutselt kindel, et tema mõtles sama minu kohta. Vedas see Martin mind siiski majja sisse tööalasele kokkusaamisele ja seda see oligi. See naeruhäälega Martin oli meie firma klient hoopis, minul enda teada temaga seni mingit kokkupuudet polnud. Sest IT-poiss ta küll ei olnud. Igatahes töötas selle imeliku Martini nupp kiiremini kui minul, sest ühel hetkel ta küsis, et kas on võimalik, et ma ajan teda kellegagi segamini ja juba üsna pikka aega? Sest ta olevat ennegi imestanud, et ma talle vahel arvutialaste küsimustega helistan. Ma võtsin oma telefoni ja helistasin uuesti Martinile nr 3. Martini telefon laual helises. Siis ma helistasin Martinile nr 2, kutsus, aga keegi ei vastanud, laual telefon ei kõssanudki. Helistasin Martinile nr 1 ja naeruhäälega mees vastas mulle: “Martin kuuleb!”
Selge pilt – mul oli telefonis kahe erineva Martini numbrid, kellel oli kogemata üsna ühesugune rõõmus hääl ja viisakas lõõpiv loomus. Mõlemal Martinil oli sellest loost palju rõõmu ja nad nokkisid ikka pikalt mu kallal, aga minul sel teadasaamise hetkel oli ikka häbi küll. Kuniks ma telefonivestlusi peas läbi ketrasin ja taipasin, et pole ju tegelikult häbeneda midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

minu viimane piinlik moment oli kui jäin riiete proovimise kabiinis lihtsalt kleiti kinni.

võtsin oma arust õige suuruse, toppisin selga ja kleit kuidagi tõmbus nii ümber ja oli nii tugevast stretsist, et ma ei saanud seda enam üle pea ära. mul tekkis väikest sorti paanikahoog juba, hingamine tahtis seisma jääda, katki ka ei tahtnud kleiti teha, seega hõikasin teenindajat. kuna teda läheduses polnud, siis olin sunnitud oma kileviineri outfitiga müügisaali minema ja teenindaja boksi paluma. uhh, see oli nii kohutav, teenindaja oli lühike, mina pikk, pidin kükitama et käed ülepea ajada, kükitades hakkas juba tagant midagi ragisema…

no kätte me ta kahekesi ikka saime. kusjuures olen alati poes kartnud et jään kleiti kinni ja lõpuks see juhtuski päriselt!

Mul juhtus sama talvemantliga – ehk siis mantel ei olnud väike, aga lukuga tekkis mingi jama. Kangutada seda ka ei julgenud, kallis mantel oli. Oma veerand tundi madistasin, siis sain see kuidagi üle pea kätte. No ei ütleks just, et piinlik oli, aga suht kimbatus oli küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul juhtus sama talvemantliga – ehk siis mantel ei olnud väike, aga lukuga tekkis mingi jama. Kangutada seda ka ei julgenud, kallis mantel oli. Oma veerand tundi madistasin, siis sain see kuidagi üle pea kätte. No ei ütleks just, et piinlik oli, aga suht kimbatus oli küll.

Miks, lähed müüja juurde ja las avab. Ega sa mantli ees alasti olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pidin ühe kliendiga lepingu tegema ja mitu korda põrgatasime seda meilitsi edasi tagasi, et kõik tingimused paika saaksid. Lõpuks näis et kõik sobib, seega kinnitasin oma nõusoleku. Suur oli aga minu hämmeldus kui klient kolm suure suuga smaili mulle saatis.. olin talle kirjutanud: hea et oleme tingimustes kokkuleppele saanud, võime kepingu ära teha!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kohtusin kunagi ühe naisega, kellel oli väga omapärane perekonnanimi, ütleme, et ta eesnimi on Mari. Mõnda aega hiljem kohtusin ühe teise naisega, kellel oli sama perekonnanimi, ütleme, et nimi on Malle. Need kaks naist olid omavahel väga sarnased. Küsisin Malle käest, kas Mari on ta õde. Malle vastas lühidalt ei. Mina loll küsisin vastuseks, et kuidas nii, teil on ju ühesugune perekonnanimi. Malle vastas, et ta ei soovi sel teemal kõneleda. Ma tundsin, et olin mingit väga valustat teemat puudutanud. Sain hiljem ühistelt tuttavatelt teada, et olin rääkinud eksnaise Mallega ja Mari oli uus naine. Tagantjärgi oli ka veel piinlik. Nüüd ma enam ei uuri, kuidas ja kas inimesed on omavahel sugulased. Kui tahavad räägivad ise.

Please wait...
Näitan 28 postitust - vahemik 91 kuni 118 (kokku 118 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Millal te viimati nö häbist maa alla vajusite?