Teema: millal teid tutvustati lastele /vanematele?

#4186407:

#4186167:

Sellisel juhul on see veel kummalisem, kui te siiski planeerite ühist elu (olla perekond) tulevikus. Selles mõttes, et lapsed saavad suureks ja siis ei kuulu nad enam sinu perekonda või? Või pole siis sinu ja uue mehe ühisesse koju teretulnud? Või kuidas on see kõik siis tulevikus mõeldud teil? Ükskõik, eks see on teie asi, lõpuks teie peresuhted need. Aga igaks juhuks võiks sellisel juhul mõelda ka selle peale, et äkki lapsed hetkel arvavad, et sa häbened hoopis neid, et neid uuele kaaslasele tutvustada ei taha. Eriti, kui arvad, et nad nagunii tead. Selline laste nina all pantomiimi tegemine nagu tundub…..

Mis see perekond sinu arvates täpsemalt on? Ma saan aru, et sinu meelest mehega me ei ole perekond, sest me ei ela koos. Aga kui lapsed tulevikus omaette elama kolivad, siis lastega ma olen ikka perekond. Ja emaga olen perekond, kuigi me elame juba 30 aastat eraldi. Mille järgi perekonnaks olemist defineeritakse? Kas siis, kui me oleme mehega vastastikku üksteise laste ja vanematega tutvunud, siis me oleme (tulevane) perekond ja meil on päris suhe? Kuigi me elaks ikka eraldi ja kohtuks kord nädalas. Aga sugulastega tutvumine teeb meie suhte, mis on mõne arvates seksisuhe, pärissuhteks?

Teismelised on häbelikud, eriti poisid. Nad võibolla ei tahagi nii väga ema uue mehega tutvuda. Mina ei sunni neid selleks.

Lähisugulased (lapsed, ema, õed-vennad jm) moodustavad perekonna. Või laiendatud perekonna. Vähemalt minu jaoks on küll nii.

Aga iga meest, kellega ma maganud olen, ma nüüd küll perekonnaks ei nimeta, tõesti. See staatus tuleb ikka välja teenida. Ja kui mees pole väärt, et teda enda lastele või muudele lähedastele tutvustada või ei pea ta vajalikuks minuga avalikult koos olla, siis loomulikult ei ole ta minu perekonna liige. Mul on ka paar aastat vaba ja vallalisena olnud nö seksisõber, kellega kohtusin korra nädala või paari tagant. Jah, käisime reisimas või muudel üritustel ka koos. Aga eluilmaski ei oleks mulle pähe tulnud teda perekonnaks tituleerida. Kui mul oleks tol ajal olnud lapsi, poleks samuti teda nendega tutvustanud. Aga selge see, et inimesed defineerivadki peret ja suhteid erinevalt. On ka inimesi, kelle ema nt ei vääri perekonnaliikme staatust jne.

#4186452:

Olen sellega kahjuks juba mööda pannud. Kunagi arvasin, et olen leidnud selle õige. Tutvustasin siis seda “õiget” lähedastele ja absoluutselt puudus nende vahel igasugune vastastikune sümpaatia. Mu laps lihtsalt üldse ei sallinud seda minu väljavalitut ja väljavalitu samuti oli minu lapse osas väga külm, mis oli mulle suureks üllatuseks. Nad lihtsalt mitte kumbki ei sallinud teineteist. Läksime loomulikult varsti lahku ka, küll muudel põhjustel, katkestasin kõik suhted väljavalituga. Siiani ei saa aru, kuidas nii valesti sain valida ja rohkem kedagi tutvustanud ei ole. Mul on lihtsalt erakordselt halb maitse, kui asi puudutab isiklikke suhteid.

Seda enam peaks usaldama enda lähedasi, kes ehk praagivad vale valiku kohe välja, hea ju, et nii läks 🙂 Ma mõtlen, et parem ikka, kui ise 10 aastat vale inimese kõrval kannatada ja kelle pärast muud suhted lõhkuda.

#4186452:

Mu laps lihtsalt üldse ei sallinud seda minu väljavalitut

miks peaks. Lapsel ju oma isa olemas ja aeg emaga temalt ära. Miks peaks head nägu tegema. Kas sellepärast, et ema on tutvija- tüüp. pähhh

#4185928:

Minul ei ole lapsi ja tutvusin uue inimesega, kellel on eelmisest suhtest 2 last 9 ja 11 aastased.

Oleme ca 7 kuud suhelnud, aga teineteise peredega veel kohtunud ei ole. Millal on see õige hetk? Minul puudub kogemus kaaslasega, kellel on lapsed.

Siit ka küsimus teise ringi inimesed, kellel on lapsed, see on küsimus teile: Kui kaua läks aega enne, kui tutvustasite uut kaaslast oma lastele ja vanematele? Ja miks otsustasite sellise perioodi kasuks? Kuidas tutvustasite kaaslast lastele?

Lapsed lasteks, aga jääb mulje, et sa pole ka ise seda meest oma perekonnale tutvustanud. Mis sind selles takistab? Kas sa tahaks, et su õed-vennad, ema-isa seda meest tunneks?

Laste puhul on tegelikutl päris keeruline see, sest lapsed on väga erineva iseloomuga. Mõni võtab ema või isa kaaslased avasüli vastu, mõni tunneb piinlikkust, mõni tunneb, et vanem teda reedab kellegi teisega olles jne.. su mees peaks tõesti oma lapsi kõige paremini teadma, et otsustada, kas, kunas ja kuidas sind neile tutvustada. Kellegi teise kogemus ei mängi erilist rolli siin.

Kummaline jah, et siin osad arvavad, et kui mingil pōhjusel on laste isast/emast lahku mindud või leseks jäädud, siis ei tohikski enam vastassugupoolega suhteid luua, vaid peaksid elama kõlbelist elu ainult lastele pühendudes.
Ausalt, lapsed ei taha sellist ema, kes on üdini pühendunud lastele ja arvab, et lapsed peaksid temale terve elu tänulikud olema ning üksi jäädes pidevalt helistavad-külastavad ja mõjuvad ahistavalt-lämmatavalt.

Mina kasvasin üksikemaga (isa suri kui olin üsna väike). Väga oleks tahtnud, et ta oleks omale kellegi leidnud. Üks suhte algeke tal oli ka, aga see lõppes ruttu miskipärast. Rohkem polnudki ja ta suri kahjuks raskesse haigusesse üsna noores eas.

Ma oleks tahtnud kasvada selle emaga, kelle silm särab ja kes oleks köögis laule ümisenud. Ma arvan, et mina olen selline ema oma lastele praegu, olles visiitsuhtes. Koju elama meest ei too, enne kui nad suured, aga suhet naudin küll ja lastel pole midagi selle vastu.

#4185928:

Minul ei ole lapsi ja tutvusin uue inimesega, kellel on eelmisest suhtest 2 last 9 ja 11 aastased.

Oleme ca 7 kuud suhelnud, aga teineteise peredega veel kohtunud ei ole. Millal on see õige hetk? Minul puudub kogemus kaaslasega, kellel on lapsed.

Siit ka küsimus teise ringi inimesed, kellel on lapsed, see on küsimus teile: Kui kaua läks aega enne, kui tutvustasite uut kaaslast oma lastele ja vanematele? Ja miks otsustasite sellise perioodi kasuks? Kuidas tutvustasite kaaslast lastele?

Poegadele tutvustasin siis, kui olime kuus kuud käinud. Pojad olid siis juba täisealised ja ütlesingi lihtsalt, et see on minu sõber.  Vanemad on mul surnud ja temal samuti. Üksteise sõpradega oleme kotunud ja koos istunud korduvalt.

#4186691:

#4186551:

Kummaline jah, et siin osad arvavad, et kui mingil pōhjusel on laste isast/emast lahku mindud või leseks jäädud, siis ei tohikski enam vastassugupoolega suhteid luua, vaid peaksid elama kõlbelist elu ainult lastele pühendudes.

Probleem on pidevas tutvumises. Uus lõhn jälle uus tutvus. Meestel väiksed lapsed kodus, kuid juba uude tutvused. Kuidas selline inimene saab super lahe ja meeldiv olla? Millist elu need mehed elada tahavad, vaba mehe elu, tutvumiselu, seksi elu?

#4186551:

isa suri

Enamusel isa surnud. Ema suust muidugi, tegelikult paberite järgi elus, loomas uusi tutvusi.

#4186551:

olles visiitsuhtes.

Mis sellist suhet iseloomustab? Seks ja suhe kus kõik annavad ja panevad kõiki. Palju teid selles ketis kokku on? Ja silm särab sellise asja peale?

Enamus on siiski adekvaatsed, ei tutvu pidevalt ja kõigiga valimatult. See pole selline teema, kus kõik panevad kõiki.  Sinu kommentaar tundub ikka väga imelik igas mõttes.

#4186719:

#4186717:

Valetamine! Kus sa tead, kes tutvub kellega ja kui valimatult? Kus sa tead seda? Kus sa tead kui adekvaatne keegi on? Sina saad ainult ja ainult enda eest vastutada. Sina ei saa vastutada mehe seksielu eest! Mis teil naised peas toimub????

Puhka jalga juba. Sinu tekst on alati nii äratuntav, järgmisena hakkad hüüdma lillkapsamutt! ja rääkima suguhaigustest ning ainult sulle endale arusaadavast koodeksist.

Mul läks esmalt aasta, et mehele üldse öelda, et mul lapsed on. Seni võtsin teda kui voodikaaslast, kellega oli tore aeg-ajalt kohtuda, mistõttu ei pidanud vajalikuks teda väga palju oma ellu pühendada. Eks ta tegelt teadis, aga ise ka teemat ei torkinud.

Sealt läks veel 8 kuud enne, kui nendega kohtus. Edasi hakkas vaikne ja loomulik integreerumine meie ellu. Kokku kolisime üle 3a pärast tutvumist ning täna on meil ka ühised lapsed.

#4186724:

Adekvaatsus paistab välja siiski käitumisest ja olekust. Minu arvates ei ole mõtet naisel naistele naeratada ja muidu pealetükkivalt käituda, kommentaare teha valju häälega ja kõige üle ebaviisakalt valjusti naerda. Mõjub veidi kohtlaselt.

Küsisin ainult, mis on visiitsuhte hind, mida üks naine, laste ema on nõus maksma. Kas inimene teadvustab ohte ja teab mitu teist inimest temaga suhtes on.

#4185928:

Minul ei ole lapsi ja tutvusin uue inimesega, kellel on eelmisest suhtest 2 last 9 ja 11 aastased.

Oleme ca 7 kuud suhelnud, aga teineteise peredega veel kohtunud ei ole. Millal on see õige hetk? Minul puudub kogemus kaaslasega, kellel on lapsed.

Siit ka küsimus teise ringi inimesed, kellel on lapsed, see on küsimus teile: Kui kaua läks aega enne, kui tutvustasite uut kaaslast oma lastele ja vanematele? Ja miks otsustasite sellise perioodi kasuks? Kuidas tutvustasite kaaslast lastele?

Kõik lapsed on ju erinevad. Tahad statistikat, pöördu statistika ametisse. Kõige mõistlikum on hakata koos elama siis kui lapsed on juba suured, seni elate visiitsuhet. Lapsed on täpselt sellises vanuses, et kui sa just maailma parim lastega läbisaaja pole, siis oled hetkega sissetungija. Nii et oota kuni lapsed on täiskasvanud, siis on kindla peale minek, et ei saa endale vaenlasi.

Mida ema või isa uue partneriga tutvumine lastele väärtuslikku annab? See on piinlik ja tekitab neis ebamugavust. Vanem ei pea oma suhtega laste ees uhkeldama.

Kõik on nagu hästi, aga midagi on selles loos viltu. Miks su lastel piinlik peaks olema (oled seda korduvalt maininud), kas nad ei oska inimestega tutvudes käituda? Ehk peakski neile seda õpetama siis?
Sa mitte ei väldi uhkeldamist, vaid varjad oma suhet. Tundub, et hoopis sinul on piinlik?
Kas laste isal on uus suhe, lapsed tunnevad isa uut kaaslast? Miks peab laste eest varjama, kuidas elu käib?
Kaks aastat “suhet”, väidetavalt armastus lausa, aga ei ühiseid perega sünnipäevi, ei ühiseid jõule…

#4186772:

Kõik on nagu hästi, aga midagi on selles loos viltu. Miks su lastel piinlik peaks olema (oled seda korduvalt maininud), kas nad ei oska inimestega tutvudes käituda? Ehk peakski neile seda õpetama siis? Sa mitte ei väldi uhkeldamist, vaid varjad oma suhet. Tundub, et hoopis sinul on piinlik? Kas laste isal on uus suhe, lapsed tunnevad isa uut kaaslast? Miks peab laste eest varjama, kuidas elu käib? Kaks aastat “suhet”, väidetavalt armastus lausa, aga ei ühiseid perega sünnipäevi, ei ühiseid jõule…

Õigesti teeb ju,  kas lapsed peavad iga “uut isa” teadma ja ka selles p.sameres suplema ja tutvuma. Jätke naised midagi endale ka, paistate targemad välja.  Lapsed teavad seda niigi, kes emale jalgevahele paneb. Kuidas see elu siis eesti naise jaoks käib? Lapsed erinevatega ja muudkui tutvub. KOHUTAV!

#4186774:

#4186768:

kui olen mehe jaoks see õige

#4186768:

kui mees soovib suhet

Need ongi põhjused, miks Eestis on üksikvanemaid väga palju. Väike riik. Naise väljaarenemata mina! Teeme nii nagu mees tahab ja ütleb. Tahab koos olla, on naine koos, tahab mees uut tibi, võtab uue tibi. Ja siis hakkab naise lälin titt süles, raske on. Läheb kohtusse elatist “võitma”.

#4186768:

hea välimuse ning intelligentne inimene

#4186768:

totaalne jobu.

Rohkem nõudmisi mehele ei ole? Ainult hea välimus, intelligentne ja tahtmine sinuga suhtes olla. Kas seks peab olema kondoomiga või kondoomita? Mis teeb mehest jobu?

Ma tõesti arvan, et selles teemaaretuses ma ei lahkaks terve lõigu jagu, et millest selguks,  milline jobu endine partner oli, kuid ma siis ikkagi jagan. Tegemist oli täiesti klassikalise emotsionaalse vägivalduriga (ma tean, et päriselt sellist sõna ei ole), kuid kuna manipulaatoritel on tavaliselt peiteaeg, siis need tema erilised emotsionaalsed manipulatsioonid, terroriseerimised ning rahvakeeli jobutamised hakkasid korralikult silma paistma alles nii aasta pärast. Jah, nüüd olen targem, kuid esmalt paistis välispidiselt ikka väga vaoshoitud, tark ning suurepärane, mingi hetk ta seda fassaadi enam hoida ei suutnud. Mulle kindlasti õppimise koht, oskan nüüd neid asju varem märgata. 🙂

#4186782:

jobu

kes teisele ütleb, see ise on! Eluaeg nii olnud.