Vaadake – kõik inimesed, tõepoolest, pole ühesugused. Minule on jäänud alati väga segaseks “suhte arengu” kontseptsioon. Olen aru saanud, et see käib kuidagi niiviisi, et tutvumine, viisakas kohtamiste periood, tekivad tunded, siis (mingi kindel arv kohtumisi või nädalaid-kuid) seksuaalakt, mis tsementeerib kõik, siis üsna ruttu kooselu, siis romantiline ettepanek mehe poolt, abielu, lapsed….. Miks peab suhe koguaeg kuhugi arenema? Kas ei või olla suhe midagi sellist, mis on koguaeg sama? Muidugi ma saan aru, et kõik asjad elus on muutuses ja liikumises, aga et koguaeg peaks midagi teistmoodi tegema hakkama….. Miks ei võiks inimesed lihtsalt aegajalt kokku saada? Miks peab koos elama? Ja kui ei ole meeletut ühist lastesaamise ideed ja soovi – kas üldse peab teise inimese sugulastega ka tuttavaks saama? Mõnele inimesele on tema lähedased (vanemad, lapsed) väga-väga olulised ja nende arvamus oluline, aga teisele jälle mitte. Eriti 40+ vanuses näiteks uue partneri puhul vanematele tutvustamine….miks üldse? Eks kuidagimoodi elulistes situatsioonides mingi selgus tuleb majja, kui oma sugulastega räägid, et “käisin Jaaniga teatris” või “teeme Toomasega pika nädalalõpu Viinis” jne. Kuid peab arvestama ka sellega, et äkki teise inimese vanem on nö sita iseloomuga – tahaksite sellega üldse tuttav olla, kui näiteks mõõdetakse pealaest jalatallani ning siis sapiselt öeldakse, et “selle vastu vahetasidki Reelika välja või?” või “ei teadnudki, et sulle paksukesed meeldivad!”.
Ja kui mõelda siinsete argumentide peale, et kord nädalas kokkusaamine on kõrge suguhaiguste risk vmt….oh! kõigil ei ole selliseid hirme. Pealegi saab suguhaiguseid väga edukalt hankida ka koos elades. Ning kui on olemas minu lapsed ja sinu lapsed, ongi kõige mõistlikum lahendus siiski eraldi elada, mitte hakata lapsi segama kuskile, kus nad võibolla end kõige mugavamalt ei tunne.