Arvan, et tegemist on ülitundliku lapsega, kellele suures lastekollektiivis igapäevane viibimine käib üle jõu. Lapsel tekkinud kaitsemehhanismid, nt “ei kuule, ei näe, olen haige”. Õpetajaga pole head kontakti, pole täiskasvanut, kellele toetuda lasteaias olles.
Mul kodus on ka selline tegija (nüüd juba 6-aastane), kelle puhul ei aitanud muu kui koormuse vähendamine. Ehk siis 1 kuni 2 lasteaiavaba päeva nädalas ja/või võimalusel lühemad päevad. Eriti hästi on mõjunud pandeemia esimene laine, kui laps oli pool aastat kodune. Sellega ununesid teatud käitumismustrid lasteaias ja uuesti minnes oli tegu hoopis teise lapsega.
Psühholoogi vastuvõtul võiks muidugi käia (ka endal see kogemus olemas), aga imesid ei tasu oodata sest a) hea spetsialisti leidmine pole lihtne ja b) psühholoog last ega tema käitumist ei muuda – heal juhul saab lapsevanemat nõustada, aga igapäevane “töö” jääb ikkagi ema-isale.
Mina soovitan pigem ennast harida ülitundlikkuse teemadel – odavam ja pikemas perspektiivis jätkusuutlikum viis ona last aidata. Gordon Neufeldi koolkond nt jagab infot ülitundlike laste eripäraradest ja ka konkreetseid nõuandeid vanematele. Olemas raamatud, veebiseminarid, lastevanemate fb grupid jne.