Teema: Millest ja kuidas alustada, et saaks elu jälle korda …

Kaks last? Kui vanad? Käid ise tööl? Kui vana ise? Kui koos enam ei saa, siis lahku ja omaette elama, mehelt elatis, ise omadega mäele ja kunagi hiljem küllap tuleb uus suhe ka, seniks pühendu endale ja lastele.

Miks sa oled süüdi venna surmas ja ema operatsioonis? Olid roolis ja tegid liiklusõnnetuse, kus need 2 kannatada said? See on hetkel ainus variant, mida oskan mõelda. Süütunne on väga halvav. Võib-olla sellest oledki nagu kana takus ja ei oska/ suuda midagi otsustada.

Kõik on peas kinni. Paljud kadestaksid sinu probleeme. Eraldi elav ja võitlusvõimeline = mitte abitu voodihaige ema, eralduv = iseseisev mees, kui pikk abielu siis ilmselt = mitte-imikud lapsed.
Kui Sul veel ka kaks kätt otsas on siis ju super -sa võid teha mida iganes soovid. Valida tööd, õppida uue eriala, kolida, uuesti armuda, kõike muuta või olemas olevat väärtustada.
Mõtle aga ise välja, mis sulle hinge rahu ja õnne tooks, ning anna aga minna.

Tegele oma süütunnetega. Muidu tunned ennast varsti süüdi, et exmehel läheb halvasti ja laste ees, et lahutasid ( või siis, et ei lahutanud, jne). Uuri psühholooge ja mine nõustamisele.

Pakun, et su ema on juba vanuses kus inimene on jäämas seniilseks. Sinna ei ole midagi parata, et inimene vananedes hakkab kiruma ja vinguma kõigi ja kõige kallal ning elab oma kibestumust välja. Soovitan emast mitte välja teha hetkedel kus ta soiguma ja tujutsema hakkab, kui helistab ja kaebleb, siis lööd telefoni hargile ja vsjoo. Ei pea sina tema joru kuulama-kui ilusasti suhtleb, siis võite ju läbi käia, kui kurjustama hakkab, siis tuleb talle seda öelda ja mitte suhelda. Ajaga juhtub kõike, suhtu ema käitumisse kui paratamatusse ja ära võta isiklikult.

Mis mehesse puutub, siis milleks te lahutate? Kas pikemas perspektiivis on sellest kasu või kuidas on lahutuse teema päevakorda tulnud? Kas on mõtet lahutada või saaks kuidagi abielu päästa? Kui on mingi võimalus, et abielu saaks päästa, siis mina ei lahutaks.

Mis puutub lastesse, siis halloooooo, mida sa neilt ootad? Lapsed tahavad oma elu elada ja neil on see õigus, nad ei pea istuma sinuga kodus nelja seina vahel ja su kaeblemist kuulama kuidas elu on perses ja kõik on halvasti. Sa meenutad hetkel omaenda ema negatiivset käitumist-soiud ja kurdad, aga probleemi ju polegi. Ära riku nende lapsepõlve ära oma pideva kiunumisega.

Mida oma vabadusega pihta hakata? Issand jumal, mida mitte pihta hakata? Mine kooli, vaheta töökohta, koli teise linna, mine välismaale, leia uusi tuttavaid, hangi uus mees-võimalused on lõputud. Mida sa virised, elu on ilus.

Märkan, et sa kordad oma ema käitumismustrit. Su ema süüdistab täiesti ettenägematutes asjades sind: terviseriket ja kellegi surma ei näe mitte keegi meist ette, seetõttu ei saa ka selles mitte kedagi süüdistada! Sina omakorda süüdistad oma meest ja lapsi ja ema oma elu probleemides: selles, et ema tervis on halb, et vend sai surma ja et mehega asjad ei suju ja lapsed pole enam väikesed.
Su ema on vihane maailma peale ja sinu peale, sina keerad selle vihaks elu ja maailma peale.

Ärka üles inimene!!!!!! Ära kuluta aega vihkamisele ja süüdistamisele. Mis hingerahu sa teistes inimestes leida loodad kui sa ise oled see, kes vihkab ja süüdistab, kuid ei mõista ja ei hinda elu?????? Kui sa otsid hingerahu, siis selle leiad sa siis kui sa lõpetad mõtte otsimise millestki millel pole seletust, lepi sellega, et elus ei saa kõigile küsimustele vastuseid mitte keegi.

Ja lõpetuseks tahan sulle öelda edasi eesti rahvatarkuse: oma elu oled sa ise selliseks elanud nagu ta täna on. Ära süüdista teisi ja ära ole tige-need, mis tänasest päevast on teinud tänase päeva, on olnud sinu otsuste kumulatsioon. Võta vastutus iga pisiasja ja sõna eest, mida sa elus teed ja ütled ja sa näed, et elu polegi nii kole asi, mida vihata tasuks.