Teema: Millest on tingitud inimeste lähedusevajadus?

Psühhoterapeudid on ajaloos kirjeldanud nelja isiksusetüüpi, kes kõik leiavad turvalisust erinevatest olukordadest. Näiteks hüsteeriline inimtüüp tunneb ennast turvaliselt siis, kui elus kõik kiiresti muutub ja uueneb, sündmuste vähesus vastupidi tekitab temas ärevust. Sunduslik tüüp leiab turvalisuse rutiinis, tegevuste ja sündmuste pidevas kordumises, ta püüdleb selle poole, et asjad, mis ta juba saavutanud on, kestaksid igavesti. Depressiivne tüüp on klammerduja, kes tunneb end maksimaalselt hästi, kui ta teisest inimesest palju sõltub või keegi sõltub temast. Ja viimaks skisoidne tüüp, kes püüab oma elu üles ehitada nii, et ta oleks teistest võimalikult sõltumatu, tubli, iseseisev, saaks alati ise hakkama. Sellel viimasel tüübil on ka füüsiline lähedusvajadus sageli palju väiksem vastandina depressiivsele, kes pidevalt ainult partneriga hingeliselt ja kehaliselt ühte tahab sulada ja muutub ärevaks, kui see tal ei õnnestu. See pole mitte niivõrd seksuaalse läheduse teema, vaid see, et depressiivne tüüp tunneb end üksi poolikuna, ebatäiuslikuna, tahab kellegagi püsivalt kokku kuuluda.

Sinu kirjeldatu järgi võiks oletada, et sina kaldud rohkem skisoidsusesse ja su kaasa depressiivsusesse. Isiksusetüüpide nimed on tinglikud, ei tasu neid segi ajada sarnase nimega psüühikahäiretega. Siin on tegemist tervete inimestega, lihtsalt need on isiksuse jooned, aktsendid. See saab alguse varasest lapsepõlvest, kuid ei eelda mingit suurt hingelist traumat, lihtsalt on seotud olukorraga, millesse laps sündis. Minimaalse lähedusevajadusega inimeste puhul on seda püütud seletada nii, et kui laps on sünnist peale palju üksinda, tema vanemad on talle vähem kättesaadavad, kui ta tahaks/vajaks, siis ta tajub maailma ja teisi inimesi külma, kauge ja ebaturvalisusena ja ta võtab suhestumisel maailmaga objektiks iseenda ja oma mina ning kulutab kogu oma jõu enese maksmapanekuks. See ei tähenda halbu peresuhteid või vanemaid, see võib tekkida täiskasvanu mõistes pisiasjade pinnalt, nagu näiteks et perre sündis kiiresti järgmine laps ja emal ei jäänud vanema lapse jaoks piisavalt aega või hingejõudu. Või siis läks ema lapse kõrvalt väga vara tööle. Või olid emal hingeliselt rasked ajad ja ta hoolitses küll lapse eest materiaalselt hästi, kuid oli mõtetega mujal. Kindlasti ei ole ole need asjad, mida vanematele ette heita. Täiuslikku tasakaalu pole üheski peres, lihtsalt asjaolude kokkulangevus määrab ühe või teise maailmaga suhestumise viisi. See on vaid üks selgitus sinu olukorrale. Kindlasti leidub ka muid.

Tunnistan et, minule väga sobib näiteks eraldi magamine, kuna mees norskab. Lähen õhtul voodisse, loen. vaatan telekat, vähkren edasi ja tagasi. Tõesti käime spades, hotellides – siis ameleme pikemaks ajaks kohe ette.

Häirib tõesti, kui on paarike, kus mehel on pidevalt “käsi masinas” vms.

Ei maksa seostada lähedusevajadust ja lähedust kohe mingi “käsi tissil” ja “käsi masinas” asjaga. See kehtib pigem ikka meeste kohta, kel sageli kombeks, et iga läheduse otsimine on lõpuks seotud ikkagi seksuaalse ajendiga ning igast suuremast läheduseilmingust peab kohe seks tulema. Naised üldiselt tahavad niisama lähedust päeva vältel, ilma igasuguse seksi tagamõtteta. Arvan, et sellest TA rääkiski.

Mina kahjuks/õnneks olen tavaline naine ja ausalt kadestan neid naisi, kes siin kirjeldavad oma “kleepekatest” “klammerdujaid” mehi. Mulle on paraku sattunud ainult minu jaoks liiga külmad ja ükskõiksed mehed. Mis parata, kui mees ikka väljaspool seksi nagu eriti mingit lähedusesoovi välja ei näita, siis ma järeldan, et tal minu vastu erilist hoolimist ja tundeid ka pole. Mulle väga meeldiks mees, kes vahel niisama ootamatult suudleks, kallistaks. Ja kes teekski selliseid asju nagu kallistamine, kaisus hoidmine, silitamine, suudlemine, massaaz ilma igasuguse seksi ootuseta.

Ja asjad pole nii must-valged. Mina olen oma isiksuselt tegelikult skisoidne tüüp. Saanud erinevate testide järgi selle tulemuse nii teismeeas kui nüüd ammu täiskasvanuna. Samas olen depressiivne ka ja ihkan/tahan väga lähedust. Mulle on oluline olla teisest sõltumatu, saada täiesti üksi hakkama. Samuti ei taha, et keegi minu külge väga klammerduks või sõltuks. See on ahistav. Aga füüsilist lähedust tahaks igapäevaselt ja palju. Kaisus olemine ja kaisus magamine on mulle ülioluline, kui olen suhtes. Kui seda suhtes olles poleks, siis oleksin kindlasti õnnetu ja tõenäoliselt kaaluksin tõsiselt suhte lõpetamist, kuna minu olulised vajadused oleksid lihtsalt rahuldamata kogu aeg. Mulle oleks kaisus magamise ja niisama kaisutamise puudust sama raske taluda kui meestele, kes saavad liiga vähe seksi.

Samas ma loomulikult ei tahaks, et keegi tuleks mind käperdama jms ajal kui ma teen midagi, eriti kui kiire. Olgu koristamine, söögitegu vms. See rohkem mu kiiks, et ei talu, kui keegi minu tegevusi katkestab, ei lase lõpuni teha. Muidu niisama vahel mööda minnes oleksin väga rõõmus, kui kallistatakse, silitatakse jne.

Ise olen pärit perest, kus absoluutselt armastust välja ei näidatud, ei sõnades ega ka füüsilises läheduses. Ilmselt mu suur lähedusevajadus tulebki sellest. Ma pole seda lihtsalt kunagi piisavalt saanud. Ei kallistusi, muust rääkimata.

Minu meelest on ikkagi äärmiselt normaalne, et suhtes olles on füüsilist lähedust omajagu. Kui mõni seda ei talu, siis tuleb leida endasugune partner lihtsalt. On väga oluline, et lähedusevajadus ja ettekujutus sellest klapiks. Selline asi tegelikult  ei toimi, kus üks on pidevas lähedusejanus ja õnnetu ning teine tunneb ahistatult juba puhtalt sellest, kui partner korra ümber kinni haarab vms.

#3966872:

Millest on tingitud inimeste lähedusevajadus?

Usalduse puudumine või kõrgenenud tundlikkus puudutamise suhtes. Viimane eriti võib olla tingitud lapsepõlvest või kujuneda algselt meeldiva inimese ebameeldivaks muutumisel.

Muuseas selliseid paare on küll, kes ei ripu kogu aeg kaelakuti üksteise küljes ega käi igal pool koos. Meie mehega embame õhtul voodis vaid korraks soojalt aga seejärel keerame mõnusa nohinaga kumbki ise voodi serva laiutama. Sest oleme mõlemad arvamusel, et kaisus välja magada ei ole võimalik.

#3966918:

#3966902:

Naised üldiselt tahavad niisama lähedust päeva vältel, ilma igasuguse seksi tagamõtteta

Jah, aga selleks ei pea alati nina juustesse toppima või karuembusese haarama. Selleks on inimestel sõnad. Kallis, ma armastan sind või Kallike, sa oled ikka nii ilus – igal juhul rohkem LÄHEDUST, kui ootamatu seljasilitamine.

Ma saan aru, et kui ahv ei oska rääkida, siis ta käperdab. Ilma igasuguse seksisoovitagi.

Mehed ja naised minu meelest ei peaks armastatut niisama rutjuma, muljuma ja triikima kodus, kui nad häbenevad tänaval käest kinni jalutadagi. Naeratuse ja sõnadega lähedust luua nad hoopiski ei oska. Kuidas ma ütlen oma abikaasale, et ma armastan teda? Õudne ju! Siis need õnnetud naised/mehed ootavad kasvõi seda patsutust pepule, sest nende neandertaallasest partneri jaoks on see väljaspool seksi ainus oskus lähedust luua.

Nii mustvalge ja ühepoolne nägemus. Nagu füüsiline lähedus tähendaks vaid ainult mingit tagumiku patsutamist, tissi käperdamist jms. Jutt oli ju FÜÜSILISEST lähedusest ja seda ka mõtlesin oma lausega: naised tahavad niisama ilma tagamõteteta nn süütut füüsilist lähedust.

Inimese armastusekeeled on erinevad. Nende viis kiindumust väljendada, arusaam sellest erineb. Nagu sinu jutust järeldub, siis sinu jaoks on see pigem verbaalne. Aga hetkel on jutt füüsilisest lähedusest, mis on paljude jaoks oluline armastuse keel. Ilma selleta ei tunnegi end armastatuna. Mõnele pole jällegi sõnad nii olulised. Sinule võib piisata ilusates sõnadest, samas kui teisele on need tähenduseta, kui sellega ei kaasne näiteks ühine kvaliteetaeg või füüsiline lähedus.

#3966872:

Ma ei tunne puudust kallistuste, katsumiste ja diivanil kaissu pugemise järgi. Kuigi oma lapsi ma muidugi hellitan ja kallistan, aga see on teistmoodi armastus. Tunnen päev-päevalt, kuidas see mõjub meie suhtele (20 +a ), mees on tegelikult õnnetu, aina sapisem ja eriti seltskonnas tuleb kuidagi välja sarkastiliselt  “no ime et meil üldse lapsed on”.

Hmmm, mehe selline kommentaar viitab minu meelest hoopis sellele, et teil on seksi tema jaoks liiga vähe. Kas see on sinu jaoks ka “läheduse pakkumine”? Ma ei kujuta ette, et mees, kes piisavalt palju seksi saab on sapine… aga võibolla tõesti on.

Ma eeldan, et sa armastad oma meest. Kui tihti sa seda talle ütled? Mulle tundub, et kui füüsiliselt lähedust pakkuda ei saa, siis ehk saad rohkem sõnadega seda väljendada. Või on see ka raske? (mul näiteks võtts aega, et armastust väljendada, sest meil kodus seda kunagi sõnadesse ei pandud – aga mees õpetas ja nüüd olen õnnelik proff sel alal. Iga päev vähemalt korra juba 10+ aastat). Mul endal on küll tunne, et sõnad “m armastan sind” on samaväärsed nagu üks pikk kallistus diivanil. Ja võibolla oma armastuse sõnadesse panemine aitab seda ka rohkem füüsilise lähedusena väljendada – aga ei pruugi muidugi, inimesed on erinevad.

Aga selline “süviti minek”, miks mulle lähedus ei meeldi, see tundub minu jaoks mõttetu. Võibolla sind tõesti aitab, aga siis peaksid vast ikka terapeudile aja kinni panema ja oma lapsepõlve süviti analüüsima. Millest sul siis puudus tõesti on? Kas sa tunned ise, et mees sind üdini armastab? Mis on sinu jaoks üldse armastus ja kuidas peaks seda väljendama (eristad laste ja mehe suunas olevat armastust, järsku sul on hoopis probleem kirega?)? jne, jne…

#3967327:

naised tahavad niisama ilma tagamõteteta nn süütut füüsilist lähedust.

Ära üldista.

Mina küll ei taha mehega füüsiliselt kontaktis olla ei 24/7 ega isegi 10/24. Ma tahan, et mees oleks minuga 24/7 vaimselt ja hingeliselt lähedane ning mina temaga. Mul pole sugugi vaja kleeps-meest, kes peaaegu pidevalt küll kallistab, küll musitab, küll paitab. Oli selline ja tead…8 aastaga viskas ikka nii üle. Kui ta käsi polnud teleka ees minu põlvel, oli see ümber mu õlgade või tema pea minu süles või mind veinitati tema sülle. Muidu hakkas vinguma. Mida on kogu aeg füüsiliselt küljes rippuda nagu kolmeaastane. Ma tahaks mehega vahetevahel ka teine teisel pool lauda silmadesse vaadata, rääkida ja tunda tugevat tõmmet, mitte pidevalt nühelda ega patsutatud saada. Oluliselt paremini säilitab seksuaalset kirge kui see, kui päevas on igas koosoldud tunnis kolm pikka suudlust, kümme musi ja kuus paid ja paar kallistust.

#3967506:

#3967327:

naised tahavad niisama ilma tagamõteteta nn süütut füüsilist lähedust.

Ära üldista.

Mina küll ei taha mehega füüsiliselt kontaktis olla ei 24/7 ega isegi 10/24. Ma tahan, et mees oleks minuga 24/7 vaimselt ja hingeliselt lähedane ning mina temaga. Mul pole sugugi vaja kleeps-meest, kes peaaegu pidevalt küll kallistab, küll musitab, küll paitab. Oli selline ja tead…8 aastaga viskas ikka nii üle. Kui ta käsi polnud teleka ees minu põlvel, oli see ümber mu õlgade või tema pea minu süles või mind veinitati tema sülle. Muidu hakkas vinguma. Mida on kogu aeg füüsiliselt küljes rippuda nagu kolmeaastane. Ma tahaks mehega vahetevahel ka teine teisel pool lauda silmadesse vaadata, rääkida ja tunda tugevat tõmmet, mitte pidevalt nühelda ega patsutatud saada. Oluliselt paremini säilitab seksuaalset kirge kui see, kui päevas on igas koosoldud tunnis kolm pikka suudlust, kümme musi ja kuus paid ja paar kallistust.

Ära liialda. Vaevalt küll sul 8a nii oli, et mees iga tund suudles, kallistas jms, nagu kirjeldasid.

Lisaks räägid temast ja sellisest lähedusest väga sapiselt ja halvustavalt. Tõesti, mees tahtis sind sülle haarata, kätt põlvel ja õlal hoida, musitada ja paitada. Issand, milline kaabakas ja lontrus ikka! Kuidas üldse saab nii hoolimatu olla!

Tema armastuse keel oli ilmselt lähedus, aga sina halvustad seda nagu selles oleks midagi valesti ja inimesed, kes igapäevaselt lähedust tahavad, oleksid lapsega võrdväärsed.

Võib-olla mõne jaoks oled jällegi sina lapsemeelne, kui tahad teisega 24/7 emotsionaalselt lähedane olla ja eeldad, et see on üldse võimalik.

#3966899:

Minule heidab ka mees lähedusvajaduse vähesust ette. Samas ei taipa ta olulist – minu lähedusvajadus on täitsa olemas ja ootel, aga selle avaldumise eelduseks on teatavad asjad, mida mehelt omakorda ootan ja vajan. Neid aga ei tule, vaatamata minu väga paljudele palvetele ja selgitamistele. No ma detailidesse ei lasku – ei ole mustade sokkide ära panek. Nii ongi kinnine ring – mina olen aastaid, no vast 10 aastat pakkunud lähedust ilma neid asju vastu saamata, nüüd enam ei jaksa.

Tore, teeme läheduse vajadusest defitsiitse kauba ja siis imestame, mille kuradi pärast ta  kellegi teise embusesse/voodisse ronima pidi.

3/4 siinsetest foorumi teemadest jääks ära, kui läheduse vajadus ei oleks partneritel  defitsiidis.

Kas see just on manipuleerimine, võibolla lihtsalt osa alateadlikust võimumängust, vajadusest ennast kehtestada suhtes, saamata aru, et see toob kaasa teisi ja veel suuremaid pingeid.

#3967757:

Ära liialda. Vaevalt küll sul 8a nii oli, et mees iga tund suudles, kallistas jms, nagu kirjeldasid.

Kauemgi. Enne abielu ka mõne aasta. Jah, musitas, paitas, sasis jukseid või kallistas või embas. Või vähemalt hoidis käest kinni või tõmbas mu enda vastu naalduma. Armastus. Väidetavalt. Mitte kord tunnis, ikka pidevalt.

Kohutavalt tüütu, kui keegi on sul ihu küljes nagu vihaleht kogu aeg va siis, kui oled tööl või näiteks vetsus. Isegi seenel tahtis ta käia nii, et tema käsi minu puusal. Eriti mõttekas, eks. Kui öösel nihkusin pöörates voodi teise serva, ta nihkus kohe vastu mind, ise ärkamata. Kõriauguni saab, kui ei ole omas kodus isegi võimalik diivanilt tõusta, raamat võtta ja end tugitooli lugema sättida, kui teine kohe ei tule ka sinna, ei hakka su kaela musitama diivani taga seistes või pead sülle toppima, ise maas istudes. Täiesti ilma seksisoovitagi. Õudus! Normaalses kooselus ja kord tunnis oleks täiesti piisav.

#3969419:

Olin 3 aastane, kui ema suri. Lapsendati mind perre, kus kasuvanemadki magasid eraldi tubades, rääkimata väiksele lapsele hoolivuse pakkumisest. Kutsusin kõiki tädisi emmedeks ja otsisin hoolivust. Vanemaks sirgudes vajasin pidevalt lähedust (seks, füüsiline kontakt), kahjuks otsisin seda valedelt meestelt, nüüdseks olen üksik. Katsun hakkama saada null lähedusega.

Saadan sulle soojad paid ja kallistused. Kui saaksin, siis adopteeriksin just sinusuguse väikese tüdruku, kellele hellust ja lähedust jagada.

#3969393:

#3967757:

#3967506:

#3967327:

naised tahavad niisama ilma tagamõteteta nn süütut füüsilist lähedust.

Ära üldista.

Mina küll ei taha mehega füüsiliselt kontaktis olla ei 24/7 ega isegi 10/24. Ma tahan, et mees oleks minuga 24/7 vaimselt ja hingeliselt lähedane ning mina temaga. Mul pole sugugi vaja kleeps-meest, kes peaaegu pidevalt küll kallistab, küll musitab, küll paitab. Oli selline ja tead…8 aastaga viskas ikka nii üle. Kui ta käsi polnud teleka ees minu põlvel, oli see ümber mu õlgade või tema pea minu süles või mind veinitati tema sülle. Muidu hakkas vinguma. Mida on kogu aeg füüsiliselt küljes rippuda nagu kolmeaastane. Ma tahaks mehega vahetevahel ka teine teisel pool lauda silmadesse vaadata, rääkida ja tunda tugevat tõmmet, mitte pidevalt nühelda ega patsutatud saada. Oluliselt paremini säilitab seksuaalset kirge kui see, kui päevas on igas koosoldud tunnis kolm pikka suudlust, kümme musi ja kuus paid ja paar kallistust.

Ära liialda. Vaevalt küll sul 8a nii oli, et mees iga tund suudles, kallistas jms, nagu kirjeldasid.

Lisaks räägid temast ja sellisest lähedusest väga sapiselt ja halvustavalt. Tõesti, mees tahtis sind sülle haarata, kätt põlvel ja õlal hoida, musitada ja paitada. Issand, milline kaabakas ja lontrus ikka! Kuidas üldse saab nii hoolimatu olla!

Tema armastuse keel oli ilmselt lähedus, aga sina halvustad seda nagu selles oleks midagi valesti ja inimesed, kes igapäevaselt lähedust tahavad, oleksid lapsega võrdväärsed.

Võib-olla mõne jaoks oled jällegi sina lapsemeelne, kui tahad teisega 24/7 emotsionaalselt lähedane olla ja eeldad, et see on üldse võimalik.

kummal on ebamugavam – kas sellel, keda kogu aeg näpitakse vōi sellel kes seda piisavalt teha ei saa? Kas see inimene kes enda kehaga teisele lähedust pakkuda ei soovi on siis süüdi? Ma tean seda tunnet kui mees käib pahaselt ja solvunult ringi sest “naine ei anna seksi”. Ja siis räägib veel et ok vōiks ju vähemalt niisama kaisutada vms. Tegelikult polnud tal midagi niisama – alati seksi eesmärgiga oli see näppimine. Minu keha pole mehe rahuldamiseks ja seda nōuda kui oma ōigust ja pahane olla… lōppes sellega et ma ei talunud füüsilist lähedust enam üldse ja me läksime lahku.

Selles ongi probleem, et näed asja vaid enda mätta otsast. Sulle ei meeldi füüsiline lähedus ja kui sind “pidevalt näpitakse”. Seega on sinu meelest need, kes seda vajavad ebanormaalsed. Ja sinu meelest ei tohiks selles midagi ebamugavat olla, kui inimene neid asju eriti ei saa. Kindlasti on palju ebamugavam, kui keegi pidevalt tahab rohkem katsuda kui endale meeldiks.

Kust sa tead? Sa ei saa seda ju teada, kuna pole olnud selle teise inimese rollis. Minu meelest meelevaldne ja ülekohtune väita, et sel teisel on vähem ebamugavam. No ei ole. Ja seetõttu minnaksegi lõpuks puuduolevat mujalt otsima. Kui inimesele on lähedus oluline, see on tema jaoks oluline viis tunnete ja hoolimise väljendamiseks ning ning tundmiseks, siis ta tunnebki end pidevalt õnnetuna. Igapäevaselt tunneb end tõrjutuna ja õnnetuna, tema karikas on kogu aeg tühi. Kõlab ikka päris mitte ebamugavalt tõesti…