Mul oli samasugune minimaalne lähenemis tarvidus eluaeg olnud. Polnud harjunud, meie kodus ei kallistatud, hellitatud, peres ei öeldud kunagi: Ma armastan sind jne. Hoolivust oli, aga noh selline tumm taidlemine. Sellisena ma tulingi. Mees oli aga teisest perest pärit, seal kus kõik hoolisid ja näitasid oma hoolivust ka välja- lemb oli ta oma kiindumust välja näitama, kasvõi köögis kokates või kusagil kus toimetasin rahus, ega oota küll, kui järsku ümber haaratakse või niisama kallistatakse kui toimetasin, ajas harja punaseks küll mul. Aga teate, kui teie armastatud abikaasa ühel hetkel järskult teie elust kaob, siis oma igatsustes te mõtlete, et ahh, tegelikult oleks ikka parim kui võtnuks kõik ta hellitused ja kallistused vastu ilma torinata ja olnuks ka ise aktiivsem oma tundeid välja näitama
Esileht › Pereelu ja suhted › Millest on tingitud inimeste lähedusevajadus?
Teema: Millest on tingitud inimeste lähedusevajadus?
naised tahavad niisama ilma tagamõteteta nn süütut füüsilist lähedust.
Ära üldista.
Mina küll ei taha mehega füüsiliselt kontaktis olla ei 24/7 ega isegi 10/24. Ma tahan, et mees oleks minuga 24/7 vaimselt ja hingeliselt lähedane ning mina temaga. Mul pole sugugi vaja kleeps-meest, kes peaaegu pidevalt küll kallistab, küll musitab, küll paitab. Oli selline ja tead…8 aastaga viskas ikka nii üle. Kui ta käsi polnud teleka ees minu põlvel, oli see ümber mu õlgade või tema pea minu süles või mind veinitati tema sülle. Muidu hakkas vinguma. Mida on kogu aeg füüsiliselt küljes rippuda nagu kolmeaastane. Ma tahaks mehega vahetevahel ka teine teisel pool lauda silmadesse vaadata, rääkida ja tunda tugevat tõmmet, mitte pidevalt nühelda ega patsutatud saada. Oluliselt paremini säilitab seksuaalset kirge kui see, kui päevas on igas koosoldud tunnis kolm pikka suudlust, kümme musi ja kuus paid ja paar kallistust.
Ära liialda. Vaevalt küll sul 8a nii oli, et mees iga tund suudles, kallistas jms, nagu kirjeldasid.
Lisaks räägid temast ja sellisest lähedusest väga sapiselt ja halvustavalt. Tõesti, mees tahtis sind sülle haarata, kätt põlvel ja õlal hoida, musitada ja paitada. Issand, milline kaabakas ja lontrus ikka! Kuidas üldse saab nii hoolimatu olla!
Tema armastuse keel oli ilmselt lähedus, aga sina halvustad seda nagu selles oleks midagi valesti ja inimesed, kes igapäevaselt lähedust tahavad, oleksid lapsega võrdväärsed.
Võib-olla mõne jaoks oled jällegi sina lapsemeelne, kui tahad teisega 24/7 emotsionaalselt lähedane olla ja eeldad, et see on üldse võimalik.
kummal on ebamugavam – kas sellel, keda kogu aeg näpitakse vōi sellel kes seda piisavalt teha ei saa? Kas see inimene kes enda kehaga teisele lähedust pakkuda ei soovi on siis süüdi? Ma tean seda tunnet kui mees käib pahaselt ja solvunult ringi sest “naine ei anna seksi”. Ja siis räägib veel et ok vōiks ju vähemalt niisama kaisutada vms. Tegelikult polnud tal midagi niisama – alati seksi eesmärgiga oli see näppimine. Minu keha pole mehe rahuldamiseks ja seda nōuda kui oma ōigust ja pahane olla… lōppes sellega et ma ei talunud füüsilist lähedust enam üldse ja me läksime lahku.
Selles ongi probleem, et näed asja vaid enda mätta otsast. Sulle ei meeldi füüsiline lähedus ja kui sind “pidevalt näpitakse”. Seega on sinu meelest need, kes seda vajavad ebanormaalsed. Ja sinu meelest ei tohiks selles midagi ebamugavat olla, kui inimene neid asju eriti ei saa. Kindlasti on palju ebamugavam, kui keegi pidevalt tahab rohkem katsuda kui endale meeldiks.
Kust sa tead? Sa ei saa seda ju teada, kuna pole olnud selle teise inimese rollis. Minu meelest meelevaldne ja ülekohtune väita, et sel teisel on vähem ebamugavam. No ei ole. Ja seetõttu minnaksegi lõpuks puuduolevat mujalt otsima. Kui inimesele on lähedus oluline, see on tema jaoks oluline viis tunnete ja hoolimise väljendamiseks ning ning tundmiseks, siis ta tunnebki end pidevalt õnnetuna. Igapäevaselt tunneb end tõrjutuna ja õnnetuna, tema karikas on kogu aeg tühi. Kõlab ikka päris mitte ebamugavalt tõesti…
Nōus!Ja lahendus oleks…? Kusjuures E. Perel ütleb, et kompromiss ei saa olla lahendus. Enne abielu tuleb läbi rääkida, mitu x nädalas on kummalgi seksi vaja. Kui ühel on 7 ja teisel 1 -2, siis 3 kui kompromiss pole lahendus. Selle tagajärjeks on kaks frustreerunud inimest hoopis. Ma näen teise inimese seisukohta aga ma pole ka nōus pooled korrad vastu tahtmist selsima ja siis ka veel kuulma, et ma olen paha ja süüdi ja hoolimatu. Niimoodi pole jätkusuutlik – et ma tulen vastu, aga see pole ikka see, mis teisel vaja, ta läheduse vajadus ju ikka täitmata. Ja kaua ma siis niimoodi vastu tulles elan – mitu aastat veel? No ei… Ma tahtsin sellest suhtest välja, sest ma ei näinud lahendust. Ja siin ju seda ka keegi ei paku. Lihtsalt osad on sellle poolt, kes läheduse all kannatab ja teised selle poolt, kes selle puudumise all kannatab.
Mina olen selle poolt, et sellised inimesed lihtsalt ei sobi omavahel kokku. Nii lihtne see ongi. Ja lahendus ongi lahkuminek, mida oleksite pidanud juba palju varem tegema. Ehk juba alguses otsustama, et ei peaks üldse koos olemagi. Lähedusevajadus on väga oluline asi suhtes, mis võikski kohe välja tulla ja läbi räägitud saada, mis kummagi ettekujutus ja soovid on. Koos ei peaks olema 2 väga erineva vajadusega inimest. Selline suhe saakski toimida vaid siis kui rohkem soovijale on antud luba otsida mujalt. Aga mis oleks sellise suhte mõte? Sageli ei ole asi ikkagi ainult seksis, vaid tahetakse niisama lähedust ka. Rohkem soovija võib käia niisama seksikas kellelgi teisega, aga hing jääb ikkagi tühjaks ja ta on kurb, et ei saa neid asju teha oma kaaslasega.
Sa ei peagi end vägistama, vaid lihtsalt leidma mehe, kel on sarnased soovid. Ei soovi väga puudutusi. Tegelikult on see ju teise suhtes ebaaus ja lõppkokkuvõttes mõlema aja raiskamine, kui alguses teeseldakse teise meeleheaks suuremat seksi-ja puudutustesoovi või lihtsalt tullakse vastu. See ei vii mitte kuhugi. Tulebki kohe öelda, et tegelikult ei meeldi ja tõenäoliselt teha otsus, et ei sobita kokku.
Aga minu mees, kes ei lapsena ega ka eelmises abielust lähedust eriti/piisavalt kogenud, võtab õnneks kogu mu läheduse lahkelt vastu ja on minu rõõmuks ise ka selles osas hulga aktiivsemaks muutunud.
Me olime erineva taustaga, õnneks saame enne teise kadumist aru et see meile mõlemale hea ja vajalik.
Ja ega minagi nõukogude ajast mingit suurt sorti hellitamist ei mäleta, lapsi kasvatati vitsaga ja mehed jõid viina… Mingit suhete arendamise õpikuid ega armastuse juttu ei tuntud. Ma enda vanemaid küll siin ei süüdista.
Lähedusevajadus on väga oluline asi suhtes, mis võikski kohe välja tulla ja läbi räägitud saada, mis kummagi ettekujutus ja soovid on. Koos ei peaks olema 2 väga erineva vajadusega inimest.
Aga kui suhte alguses on mõlemal ühesugune lähedusevajadus ja hiljem ühel see vajadus väheneb, aga teisel mitte, mis siis teha? Näiteks peale kümmet koosoldud aastat ja kahte last? Üks tahab endiselt kaissu ja kolm korda nädalas seksi, aga teine enam ei taha nii tihti? Siis tuleb ju kompromiss leida, mitte lahku kohe minna.
Lähedusevajadus on väga oluline asi suhtes, mis võikski kohe välja tulla ja läbi räägitud saada, mis kummagi ettekujutus ja soovid on. Koos ei peaks olema 2 väga erineva vajadusega inimest.
Aga kui suhte alguses on mõlemal ühesugune lähedusevajadus ja hiljem ühel see vajadus väheneb, aga teisel mitte, mis siis teha? Näiteks peale kümmet koosoldud aastat ja kahte last? Üks tahab endiselt kaissu ja kolm korda nädalas seksi, aga teine enam ei taha nii tihti? Siis tuleb ju kompromiss leida, mitte lahku kohe minna.
Just, ma olen täheldanud, et erinevates eluetappides on olnud minu läheduse vajadus ka erinev. Enne lapsi klappis meil abikaasaga väga hästi, kõike oli mõlema arvates piisavalt. Esimese lapse sünniga mu läheduse vajadus läks täiesti nulli, ma ei talunud kui keegi mind puudutas, ma tundsin, kuidas ma tahan, et mu keha oleks nö ainult minu päralt. Ma ei suutnud ka ise mingit lähedust abikaasale pakkuda. Mul ei olnud mingi väga kleepekas beebi, aga siiski tundsin, et see karikas on liiga täis. Peale imetamise lõppu taastus ka lähedusvajadus, mu keha oli jälle nö ainult minu jaoks. Teist last oodates algas see lähedusvajaduse vähenemine juba raseduse ajal, lisaks erinevatel põhjustel hirm enneaegse sünnituse ees, mistõttu ei soovinud ka mingit seksi. Jätkus see sarnaselt esimese lapsega ka peale lapse sündi. Hetkel veel imetan, läheduse vajadus väga minimaalne, kuigi tean, et mees sooviks rohkem.
Lisaks olen enda puhul täheldanud, et kui olen pinges, mures, närviline tegemist nõudvate asjade pärast, siis mul pole ka jaksu-tahtmist mõelda mingile lähedusele või seda pakkuda. Siin ongi abiks olnud kui abikaasa võtab mingi osa asjadest enda kanda. Ja laste kõrvalt näen, et kui mul pole aega ainult iseenda jaoks väljaspool kodu, et enda karikat täita, siis ma ei suuda midagi ka abikaasale pakkuda.
Seega ma olen ka seisukohal, et lähedusvajadus ei ole mingi konstantne ühik, vaid muutumises ja sõltuvuses erinevatest teguritest. Proovi mõelda, mis sind häirib või võrrelda erinevaid päevi ja et mis on nendel päevadel teisiti kui oled olnud valmis rohkem lähedust pakkuma või seda vastu võtma.
Lähedusevajadus on väga oluline asi suhtes, mis võikski kohe välja tulla ja läbi räägitud saada, mis kummagi ettekujutus ja soovid on. Koos ei peaks olema 2 väga erineva vajadusega inimest.
Aga kui suhte alguses on mõlemal ühesugune lähedusevajadus ja hiljem ühel see vajadus väheneb, aga teisel mitte, mis siis teha? Näiteks peale kümmet koosoldud aastat ja kahte last? Üks tahab endiselt kaissu ja kolm korda nädalas seksi, aga teine enam ei taha nii tihti? Siis tuleb ju kompromiss leida, mitte lahku kohe minna.
Inimesed muutuvad aja jooksul ja see on normaalne. Kui inimeste lähedusvajadus aja jooksul muutub siis kompromiss ei ole lahendus vaid pinge kasvatamine ja edasi lükkamine. Üks peab oma vajadusi alla suruma ja teine leppima, et kodurahu huvides …
Kumbki ei ole õnnelik ja kahekümne aasta pärast ei oskagi enam elust rõõmu tunda, kuna ollakse end aastaid ise tasa lülitatud.
Õigem on plaaster ikka kohe ja kiirelt pealt tõmmata. See on valus aga õigem kui tujutu kooselus vindumine. Isegi tänapäeva lapsed mõistavad seda oluliselt paremini, neile õpetatakse koolis millised on terved suhted inimeste vahel. Meie aga katsetame, kardame vigu teha ja kannatame vaikides, mida teised ütlevad, kas lapsed mõistavad jne.
ga kui suhte alguses on mõlemal ühesugune lähedusevajadus ja hiljem ühel see vajadus väheneb, aga teisel mitte, mis siis teha? Näiteks peale kümmet koosoldud aastat ja kahte last? Üks tahab endiselt kaissu ja kolm korda nädalas seksi, aga teine enam ei taha nii tihti? Siis tuleb ju kompromiss leida, mitte lahku kohe minna.
sellel on ju tavaliselt mingi põhjus- lapsed on niigi 24/7 kaenlas ja sealt saab üks oma lähedusvajaduse, on lihtsalt väsinud, pole aega, mitte et inimese põhivajaduse määr oleks kardinaalselt muutunud. Seks ei võrdu lähedus, selle vajadus võiu võimekus ikka ajaga/vanusega muutub, aga kehalise läheduse vajadus on midagi muud.
Lähedusevajadus on väga oluline asi suhtes, mis võikski kohe välja tulla ja läbi räägitud saada, mis kummagi ettekujutus ja soovid on. Koos ei peaks olema 2 väga erineva vajadusega inimest.
Aga kui suhte alguses on mõlemal ühesugune lähedusevajadus ja hiljem ühel see vajadus väheneb, aga teisel mitte, mis siis teha? Näiteks peale kümmet koosoldud aastat ja kahte last? Üks tahab endiselt kaissu ja kolm korda nädalas seksi, aga teine enam ei taha nii tihti? Siis tuleb ju kompromiss leida, mitte lahku kohe minna.
Inimesed muutuvad aja jooksul ja see on normaalne. Kui inimeste lähedusvajadus aja jooksul muutub siis kompromiss ei ole lahendus vaid pinge kasvatamine ja edasi lükkamine. Üks peab oma vajadusi alla suruma ja teine leppima, et kodurahu huvides …
Kumbki ei ole õnnelik ja kahekümne aasta pärast ei oskagi enam elust rõõmu tunda, kuna ollakse end aastaid ise tasa lülitatud.
Õigem on plaaster ikka kohe ja kiirelt pealt tõmmata. See on valus aga õigem kui tujutu kooselus vindumine. Isegi tänapäeva lapsed mõistavad seda oluliselt paremini, neile õpetatakse koolis millised on terved suhted inimeste vahel. Meie aga katsetame, kardame vigu teha ja kannatame vaikides, mida teised ütlevad, kas lapsed mõistavad jne.
Klassikaline näide on selline, et ühiselt otsustatakse lapsed saada, aga edasine on naise mure. Tegelikult peaks lisaks laste saamisele ühiselt leppima kokku ka selles, et a) elu muutubki selle ühise otsuse tagajärjel ja b) selleks, et paarisuhet hoida tuleb mõlemal vaeva näha, sh luua olukordi, kus mees ja naine saavad üksteisele tähelepanu anda – esiteks lapse eest hoolitsemine on võrdne kohustus (ja rõõm), nii ei väsi üks pool liiast ära, ka lähedusvajaduse mõttes, teiseks leida lapsehoidja, käia teatris jne jne. Kahjuks sageli jääb kõik lapsega seonduv naise kanda ja lisaks tekib majja mehe näol veel teinegi laps, kes vingub aina läheduse puudumise üle, aga ise olukorra parandamiseks midagi ette ei võta. Minu jaoks ei ole kaasaegne lahendus lahutus – see oleks põgenemine. Kaasaegne lahendus on paariteraapia vajadusel ja see, et mehed lõpuks ometi tajuksid end võrdse osapoolena lapsevanemana, kodutöödes, söögitegemisel jne jne. Mees ei pea naist “aitama”, ta peab enda osa ära tegema ja küll siis on näha, et naise lähedusvajadus ei kao ka 10 aastaga…
Ma arvan ka, et lähedusevajadus on ajas muutuv. Suhete alguses on se ealati suurem kui 10 või 20a kestnud suhtes. Ka lastel kui sünnivad, on meeletu lähedusvajadus, kasvades muutub väiksemaks. Eks see on suhetes ka nii. Ja ma tegelikult arvan, et seotud on see suhte enda tervisega. Kui on täisväärtuslik ja teineteist toetav ja ELUS suhe, siis pole läheduse pakkumine või vastu võtmine ka nii häiriv või ebameeldiv. Elus suhte all mõtlen seda, et mõlemad pooled jätkuvalt töötavad suhte nimel, pingutavad, et selles põsiks elevus, lähedus, hoolivus jms. Mitte ei lohista seda nagu surnud lemmiklooma aastaid ja aastaid…. rutiinsest inertsist. Ma laste isast kasvasingi lahku, kuna pärast lapsi ta ei osalenud suhtes enam nii nagu varem. Ei kohanenud. Eks lõpuks puuduski igasugune huvi olla lähedane selle inimesega. Samas mõte sellest, et kohtan kedagi uut, tundub mulle juba ette nii ahistav, kuna tunnen, et tõesti ei tahagi sellist lähedust nagu enam eriti. Samas oleks ikkagi tore leida keegi, kellega on ühine elu. Ehk ma lihtsalt pole kohanud piisavalt sobivat inimest, kes ei lämmataks ära. Teisalt päris ükskõikne, külm ja lähedust mitte otsiv inimene ei tunduks ju isegi mitte atraktiivne 😀 Keeruline seda keskteed leida.. Päris kindlasti pole mu ootus ühelt suhtelt selline nagu ta oli 20a tagasi. Usun aga siiski, et kui klapp on hea ja sümpaatia siiras ja vastastikune, tuleb see läheduse värk instinktiivselt ja loomulikult. Kõige raskem siinjuures on endale ette kujutada, et kuskil selline inimene eksisteerib, kellega oleks päriselt ka nii hea sobivus. Veel ulmelisem, et siis temaga teed ristuvad ka.
Minule ka niisama näppimine ei meeldi ning hingata on ka palju parem, kui mees parasjagu tissi ei katsu. Küll aga eristan seksuaalset eelmängu, kire puudust ja liibidokadu ei ole. Aga niisama teleka vaatamise raames ma tõesti ei soovi, et keegi mind silitaks või näperdaks. Veel hullem on, kui askeldad köögis võikoristad ja siis hiilib ligi mees ja hakkab ootamatult kaela musitama või ennast minu vastu hõõruma. Mina lahendasin sellega, et lubasin panniga äsada, kui kord veel tuleb. Mis sa arvad, et jätan nüüd munad pannile ja hakkame seksima? Kui tahad seksida, näed isegi, et pann on kuum või põran pooleldi pestud, oota natuke. Ja kui sa ei taha seksida, mida sa nühid? Näed või ei näe, et teine loeb või kokkab või peseb vms. Osad ei saa isegi poejärjekorras jätta teineteise kõrvu nakitsemast ja kätt pluusi alla ajamast. Võigas.
Peab ikka vastupidav mees olema, kes sinu jäiku põhimõtteid ja nendega uhkeldamist taluda suudab. Kunagi üks mees rääkis mulle, et oli oma sinu(suguse) naisega vahekorras. Seksisid aeglaselt ja raadiost tuli kena istrumentaal-lugu. Mees tegi niksat-naksat ja sosistas naisele kõrva, et kuula kui ilus lugu tuleb. Naine otsemaid viskas mehe pealt ära ja põlevail silmil räuskas, et Kurat, kas tulid siia voodisse n-kkuma või raadiot kuulama? Mees keeras joonelt selja ja läks õue suitsu tegema. Naise kisa peale oli kolme sekundiga pehmeks läinud. Põhimõtetega naised ei mõista nalja
Esileht › Pereelu ja suhted › Millest on tingitud inimeste lähedusevajadus?
