Mina olen siis see, kellel on ka ülisuur kehakaal, kuid kes on Figuurisõprade abiga nüüd 15kg alla võtnud. Mina olen tõesti sünnist saati olnud ikka normkaalu nö ülemises osas või väikse ülekaaluga. Samas mul on 3 venda, kellel seda probleemi polnud ning tõesti mu 2 venda sõid palju ebatervislikumalt kui minna. 1 vend võis nii palju komme päevast päeva sissse ajada, et kui ma selliseid koguseid oleks söönud, mul oleks süda paha ja oksendaksin. Samas see vend sõi muus osas koduseid toite täpselt samamoodi, ta lemmik oli ühepajatoit. Teine vend sõi lisaks siis pidevalt küpsiseid ning küpsetisi (vanaema meil pea iga päev midagi küpsetas). Trullakam aga olin mina. Lapsena ja teismelisena samas mitte nii väga. Ma oli füüsiliselt väga aktiivne, tegin rasket maatööd ning käisin ujumas ning korvpalli trennis. Kuid ma oli oma vendadest lapsena ka palju tõbisem (pidevalt angiinis, mis lõppes südamelihase põletikuga ning mandlite eemaldamisega), sellest edasi tuli hilisteismelisena reuma ning astma ning reumatoloog ei lubanud enam korvpalli trennis liigeste tõttu käia.
Üldjuhul ma püsisin siiski normkaalu ülemisel piiril. Siin jäin rasedaks ning organismis läksid hormoonid puha sassi, võtsin juurde 30kg, tekkis preeklempsia ning sünnitus esilekutsumisega. Peale sünnist ka hormoonid nii sassis, et mul tekkis isegi veeallergia (vett juua ikka sain, kuid nahaga kokkupuutel nahk läks punaseks, koorus maha jne et dushi all käisin ainult äärmisel vajadusel ning kodused majapidamistööd, mis olid seotud veega tegid teised pereliikmed. Õnneks paari kuu möödudes läksid asjad ise korda, ses osas, et veeallergia kadus ära (päikseallergia on siiani).
Siis mingi hetk ma vahetasin töökohta, et läksid kontoritöö peale ning aktiivsus vähenes ning kaal tõusis veelgi. Lisaks Covidi ajal tekkis mul depressioon ning ma võtsin ka meeletult juurde. Õnneks sain depressioonist tänu ravimitele, psühholoogile jagu. Kõige paremini aitas sellest välja tulla see, et kui olemine oli juba parem ja ellu hakkasid uuesti nö värvid tekkima, siis hakkasin rattaga sõitma. Sõitsin terve kevade, suve ja sügise (vähemalt 5 päeva nädalas ja päevas 20-30km). Kaalu see ei langetanud, kuid enam juurde ka ei tulnud.
Kui mul depressioon nii öelda läbi oli, siis hakkas perearst mulle rääkima ka kaalulangetusest. Perearst tahtis mind suunata, kas maovähendus opile või Ozempic süstid määrata. Minu jaoks ei olnud kumbki variant mõeldavad. Ma otsustasin, et enne proovin ise, kui ei õnnestu kaalualandus, siis mõtlen enne nendele süstidele, kui op oli minu jaoks täiesti välistatud.
Hetkel mul on õnnestunud kaalu alandada ning mind aitab just grupis käimine. Suurimad muudatused, mis ma tegin (mainisin ka juba eespool), olid kindlad toidukorrad ning võimalusel 2 vahepala, kindlasti hommikusöök (varasemalt ma hommikust ei söönud). Ma ei ole võtnud eesmärgiks kiirelt alla võtta ning ennast näljutada. Ma tahangi minna rahulikus kuid kindlas tempos, kaalulangus nädalas 0,5-1,5kg. Seda seetõttu, et ma loodan selliselt pikaajaliselt toimides mul tekivad uued kasulikud harjumused ning keha kohaneb ehk niimoodi paremini. Loodan, et selliselt toimides ei juhtu nii, et võtan kiirelt alla, kuid siis kui olen soovkaalu saavutanud, siis läheb kontroll käest ja kõik tuleb tagasi.
Samuti ma arvan, et inimene, kes ise ei ole kaaluprobleemiga võidelnud, kokku puutunud isiklikul tasandil, ei oska sellest aru saada. Nagu näha, siis puudub ka mõnel normaalus oleval inimesel empaatia ning oskus viisakalt suhelda. Täpselt samuti sinnamaani kuniks ma ise ei olnud depressiooni põdenud, ei olnud mul ligilähedastki ettekujutust, mida see tegelikkuses tähendab. Nüüd mul endal selles osas kogemus ning ka arusaam. Näiteks mitte kõik, kellel on depressioon ei tee enesetapu sellepärast, et neil oleks elu isu otsas. Ei, neil ei ole, kuid nad ei oska näha muud väljapääsu sellest õudusest.
Selle pika jutu mõte on, ignoreerige neid üleolevaid, halvustavaid jne kommentaare, ärge reageerige ega vastake nendele, niimoodi te ainult toidate nende ego. Paks inimene võib söömise lõpetada ja lõpuks alla võtta ja võibolla olla ka paremas vormis kui see õelutseja siis kommentaariumis, kuid see õelutseja jääb ikka õelutsejaks, ajusid ning tundub, et ka empaatiat ei ole võimalik osta.
Kuule, targutis, sa mine osta parem endale aju (väga kenasti öeldud sinu poolt muide tõepoolest, rõõmurull). Sa ju ise kirjutad, et sul hakkas kaal langema TOITUMIST MUUTES. Millest muust sa siin veel jahud kilomeetrite viisi?
