See vaene loom pistis jooksu!
Ta on ikka meeletult arglik ning esimene instinkt on põgeneda. Selge on see, et ühe tavalise lemmikloomaomaniku jaoks on nii tuksis närvikavaga koer kõva väljakutse ning üksi õue ei oleks tohtinudki teda jätta. Loodan, et koer leitakse üles, aga kellele ta ennast küll kätte annab?
Kurb. Jälgin ka seda teemat ta FB-s ja masendus tuleb peale.
Mida nad siis lootsid? Said endale peavalu kogu selle raha eest, mis nad nö kokku hoidsid.
Võtnud pigem sarnane koer varjupaigast, oleks ka normaalsem närvikava koeral olnud ja selle 450 eurot oleks võinud kohe varjupaika annetada, selle asemel, et toetada Venemaa koeratehaseid.
Epp võiks juba kohe kokku liitma hakata oma (töö/une)tunde, siis koerakoolitaja tasusid, loomaarsti arveid, närve jne…Ma ei taha parastada, aga no 40-aastane inimene võiks nagu juba olla teadlik sellest “tõukoera” ärist, mis Venemaal lokkab. Internet on meil kõigil ju olemas.
Soomlased ei julge Eestistki tõekoeri osta samadel põhjustel – uurivad kasvatajate tausta jne, Epp on aga omastarust nii kaval ja tark, et toob Venemaalt omast arust odava tõukoera. Ei noh, palju õnne. Nüüd jookseb sellele mööda metsa järele, hea, et koer taipas üldse koju tagasi tulla ning hundid maha ei murdnud. Kas loomakaitse üldse Eestis tegutseb ka või?
See koer oleks tulnud tuppa tuua, hakkliha täis sööta, sooja kamina äärde magama panna, lõputult kallistada, hellitada jne. Ja oleks tulnud see usaldus koera poolt. Täiesti jube lugu ikka kui mõelda, koer on õues, võõras kohas, aed ei pea ning uued omanikud on empaatiavõimetud, kes hirmunud karvakera toas ei hoidnud kuni koer rahuneb, armastama hakkab ja aru saab kus ja milleks ta on. Ei, koer on mõeldud tulevaste kanade karjatamiseks ning viskame ta hoovi maha.
Aga ega me ei saagi siin õpetada inimesele empaatiavõimet. Mida pole, seda pole.