Kuidas lahendad või ennetad tülisid pereringis ja mujal (sõpradega, kolleegidega)?
Kuidas käitud eriti tundliku inimesega, kes ei talu õigustatud kriitikat (soovitusi, ettepanekuid)?
Mis tähendab eriti tundlik inimene kriitika suhtes? Mina tean ühte liiki, kes lähevad põlema kohe, kui nad peavad hakkama nende jaoks ootamatult mõtlema teemadele ja neid katkestatakse nende tegemistes. See siis tähendab, et tullakse ja öeldakse lause, mis on tema tegevuse suhtes kriitiline. Ei mingit sissejuhatust ega aega keskenduda sellele, millest jutt käib. Sellise inimese puhul on vaja enne kokkuleppida aeg rääkimiseks ja ka anda üldsõnaliselt teada, mis teemal jutt tuleb. Ja kui mõlemal on olnud aega häälestada, siis selline tundlik inimene on võimalik sügavaks vestluseks. Aga nagu lähed möödaminnes midagi ütlema, tuleb kohe sõnarahe ja rünnak. Minu elukogemus on, et ära ise ründa, siis ei rünnata sind ka. Enamasti konflikti algataja ise ei saagi aru, et on teise suhtes agressiivne ja üleolev ja näeb ainult seda, et sellele reageeritakse.
Suhtlen nii nagu ikka harilikult inimesed suhtlevad, kõigi sõprade ja tuttavatega ehk siis viisakalt ja vastavalt olukorrale. Konflikte on ette tulnud, aga tavaliselt saab neid ka läbi rääkida või halvimal juhul lihtsalt enam ei suhtle üldse.
Kui keegi on iseloomult konfliktne või tundub teistest närvilisem, hoian end teadlikult tagasi ja jään temaga suheldes veel eriti viisakaks ja pigem tagasihoidlikuks. Näiteks tööl, kus on koos erinevad inimesed, kelle seltskonda ei saa ka valida. Kõiki ei maksa küll usaldada. Minu hinnangul ei maksa endale ligi lasta närvilisi ega liiga sõbralikke mesimagusaid inimesi. Esimese käest võid ei tea millal ise sõimata saada ja teine on lihtsalt salakaval. Alati tuleb endalt küsida, mis eesmärgil see inimene tegelikult moosib. Kui keegi aga nimme märkusi teeb või konflikti otsib, tuleb jääda rahulikuks, mitte õli tulle valada. Tuleb jällegi mõelda, mis eesmärgil nii käitutakse, mitte iga sõna või pilku hinge võtta.
Minu jaoks imelikest inimestest hoian ise eemale ja suhtlus piirdub tere-head aega kui sedagi. Mingit suhtlemise kohustust ju pole, kes ei meeldi mistahes põhjusel mulle, sellega ei suhtlegi kui ei pea. Ülitundlikule ei lähe ka nõu andma, vaid vastan, et ei tea.
Vahel harva olen ka ära nähvanud ja ignoreerinud.
Mul ei ole mingit konfliktilahendmisoskust, ma tahan põgeneda sellest olukorrast, kus konflikt on. Ma isegi televiisorist ei taha konflikte vaadata. Ma muidu ikka vahel ütlen vastu küll, aga sageli ma ei suuda küll rahulikuks jääda, kui tuleb mingi alusetu süüdistus või ülekohtune jutt või solvang, siis ikka torkan ka. Aga muidugi oleneb olukorrast ja meeleolust ja sellest, kui palju enne seda juba muud jama on olnud. Kirjalikult on kergem viisakaks jääda ja mitte hakata samas stiilis vastu plõksima, suuliselt ikka palju raskem ja vahel löövad emotsioonid ikka üle pea. Muidu ma ise üritan ebameeldivaid asju ka võimalikult konstruktiivselt ja viisakalt öelda ja enne ka mõelda, mida üldse tasub öelda, aga ega see ka alati ju ei aita.
Kuidas käitud eriti tundliku inimesega, kes ei talu õigustatud kriitikat (soovitusi, ettepanekuid)?
Kas sa oled see tädi, kellel vanamees kohe “lukku läks” kui mingist probleemist tahtsid rääkima hakata?
Kuidas lahendad või ennetad tülisid pereringis ja mujal (sõpradega, kolleegidega)?
Kuidas käitud eriti tundliku inimesega, kes ei talu õigustatud kriitikat (soovitusi, ettepanekuid)?
Eks me peres räägime selgeks või ka osa tülisid vaikime lihtsalt maha. Kui on aru saada, et tüli oli loll, siis teeskleme, et pole olnud.
Õigustatud kriitikat tuleb osata esitada.
Minu kaaslane selline plärts-litaki kriitik kahjuks. Tal on väga tugev oma arvamus, kuidas asjad võiks käia. Ja kui nii pole, siis see emotsioon tuleb tooni valimata kohe välja.
Väga palju on võtnud vaimujõudu tema järskude väljaütlemistega kohanemine. See on praktiliselt ainuke meie tülide teema aga sellest vestelda ei ole eriti võimalik, sest ta ei saa ise üldse aru. Minu jaoks on väljaütlemised vahel järsud, toon ebaõiglane, seletusteks mitte ruumi jättev vms. Jääb tunne, et minust ei hoolita. Tema arvates, ta lihtsalt ütles välja oma arvamuse ja soovis, et asjad oleks paremini. Just ja ainult selle tõreduse ja kriitika pärast on olnud perioode, kus reaalselt olen mõelnud, et peaksime lahku minema, sest ma ei soovi enam kõikuda emotsionaalselt ja näha enda sisemuses vaeva sellest ülesaamisega.
Üks asi, mida soovitan geneetilistel kõiketeadjatel ja kriitikutel aru saada. Teie arvate, et teise poole valulik reaktsioon oli sellele sisule, mida te ütlesite. EI see pole üldse nii. Mul on sellest sisust ausalt öelda ükskõik, olen igati valmis kaaluma, et see oli õige ja kohanema, olen valmis ka vaidlema. PROBLEEM on alati TOON (emotsiooni jõud), millega seda ütlesite. Haiget tegev toon on kas järsk, käskiv, kannatamatu, põlastav, ärritunud. Kui minuga niimoodi räägitakse siis ma ei ole seda tooni ära teeninud (sisu võib vabalt õige olla, üldse ei vaidle), ma ei tunne, et minust hoolitakse. Ma saan tooni pärast haiget. Soovitan ennast harjutada alustama seda kriitikalauset alati väljahingamise, rahunemisega ning vähendatud hääletooniga. Kasuks tulevad ka algussõnad hea sõber, hea kolleeg, armsamale – kallis, musi, kullake või midagi muud sobivat, nendest sõnadest edasi ei saa toon enam vale olla, sa muudad oma hinges ära selle emotsiooni, millega sõnu väljendad.
Teine teema on kehv tuju. Kui mina olen kehvas tujus siis ma süvenen endasse ja eraldun, tegelen oma mõtetega ja ronin siis mingil hetkel august välja. Kui kaaslane on kehvas tujus (ise tihti seda teadvustamata aga mina tunnen selle emotsioonimuutusest ja näost kohe ära) siis ta pigem otsib viisi, kuidas seda välja elada ja vahel on selleks seesama kriitika eriti tugeval kujul. Ilmselt hakkavad teda siis paljud asjad häirima, mis ei ole tollel sekundil täpselt nii nagu tema arvates õige. Ja siis läheb ratas taas käima. Ja taaskord ta ise ei saa aru et nii on. Seega geneetilised kriitikud- pange palun tähele, millal te ennast selle väljaütlemise kaudu maandada tahate, kas see detail päriselt niipalju väärt on, et ümberringi inimesed kahte lehte haiget saavad.
Teine teema on kehv tuju. Kui mina olen kehvas tujus siis ma süvenen endasse ja eraldun, tegelen oma mõtetega ja ronin siis mingil hetkel august välja
Brrrr …
Ehk siis ülipeen ja ülisadistlik passiv-agressiivsus – see on isegi veel jubedam, kui see sinu kaaslase avatud plärts-litaki agressiivsus.
Mind ajaks see sinu PA samuti täiesti hulluks.
Tema “eraldub ja siis ronib välja” – no tere talv. Ise veel volksutab silmi ja teeb näo nagu ta poleks mitte midagi halba kellelegi teinud. Tead, tõesti, ela omaette ja siis roni oma urgu, palju tahad. Või lausa jäägi sinna urgu.
Aga eks sa loe ja loodetavasti ka arene, täiesti esimene ettejuhtuv seda sõna sisaldav link – https://siinjapraegu.ee/passiivagressiivsus/
Sai vist pisut mõne sinu konnasilma peale astutud ja tundsid ennast ära 😀 mul on ainult hea meel et õnnestus sind panna miskit endas märkama.
Ma eraldun selleks, et emotsiooni töödelda. Tihti teavitan enne et mõtisklen, küll varasti läheb üle. Mina nimelt ei leia, et mul on õigust kellegi teise peal oma emotsioone välja elada sest reeglina nad pole seda ära teeninud. Kui olen valmis siis ka arutame seda situatsiooni mis parajasti käsil. Aga ma ei ela ennast mitte kunagi teiste peal välja. Minu kaaslane enamasti neid hetki isegi ei märka, või siis teab et ma tulen arutama siis kui olen valmis. Passiivagressiivne on hoopis teine asi kui enne emotsiooni väljendamist rahunemine.
Olen väga äkilise loomusega ja keevaline inimene, konfliktolukordi ei oska vältida ja nendes õigesti käituda, aja jooksul olen lihtsalt ära õppinud, kuidas asju mitte liiga teravaks ajada.
Soovitan ennast harjutada alustama seda kriitikalauset alati väljahingamise, rahunemisega ning vähendatud hääletooniga. Kasuks tulevad ka algussõnad hea sõber, hea kolleeg, armsamale – kallis, musi, kullake või midagi muud sobivat, nendest sõnadest edasi ei saa toon enam vale olla, sa muudad oma hinges ära selle emotsiooni, millega sõnu väljendad.
See on üks jäledamaid tundeid, vastupidi, kui keegi tahab teha sulle (õigustatud) märkuse ja alustab seda mingi pugemisega või õpitud nippidega. Nagu näiteks nime kasutamine.
Miski ei ole solvavam, kui teine inimene suhtub sinusse patroniseerivalt ja manipuleerivalt. “Mu armsaim, kalleim naine. Palun ära teinekord pidulauas nii valjusti matsuta, mu kaunitar, Liisukene” või “Triin, mu hea kolleeg! Kas sa oleksid palun nii kena ja teinekord einestaksid köögis? Suuur-suur tänu sulle juba ette, sõbrake. Päikest sulle!” või “Kallis Liina! See presentatsioon tuleb sul ümber teha, seal on vaja parandada ohtrad kirjavead ja faktid üle kontrollida. Aitäh, kullake!”.
Oluliselt normaalsem ja vähem solvav on öelda inimese moodi: (abikaasale) “Sul vist täna nohu segas pidulauas söömist, eks. Igatahes sa matsutasid :-)” või (kolleegile) “Triin, kuule. Sööme selliseid lõhnavamaid asju köögis, eks.” või (alluvale) “Liina, tead, siin on mitmeid kirjavigu ja on ka 4. ja 11. slaidil faktivead. Ole hea, paranda need kella 16ks ära, siis on väga hea”.
Pugemine, selgete õpikunäidete kasutamine ja “Päikest!” stiilis suhtlemine alandab vestluskaaslast.
Soovitan ennast harjutada alustama seda kriitikalauset alati väljahingamise, rahunemisega ning vähendatud hääletooniga. Kasuks tulevad ka algussõnad hea sõber, hea kolleeg, armsamale – kallis, musi, kullake või midagi muud sobivat, nendest sõnadest edasi ei saa toon enam vale olla, sa muudad oma hinges ära selle emotsiooni, millega sõnu väljendad.
See on üks jäledamaid tundeid, vastupidi, kui keegi tahab teha sulle (õigustatud) märkuse ja alustab seda mingi pugemisega või õpitud nippidega. Nagu näiteks nime kasutamine.
Miski ei ole solvavam, kui teine inimene suhtub sinusse patroniseerivalt ja manipuleerivalt. “Mu armsaim, kalleim naine. Palun ära teinekord pidulauas nii valjusti matsuta” või “Triin, mu hea kolleeg! Kas sa oleksid palun nii kena ja teinekord viskaksid einestaksid köögis? Suuur-suur tänu sulle juba ette, sõbrake. Päikest sulle!” või “Kallis Liina! See presentatsioon tuleb sul ümber teha, seal on vaja parandada ohtrad kirjavead ja faktid üle kontrollida. Aitäh, kullake!”.
Oluliselt normaalsem ja vähem solvav on öelda inimese moodi: (abikaasale) “Sul vist täna nohu segas pidulauas söömist, eks. Igatahes sa matsutasid :-)” või (kolleegile) “Triin, kuule. Sööme selliseid lõhnavamaid asju köögis, eks.” või (alluvale) “Liina, tead, siin on mitmeid kirjavigu ja on ka 4. ja 11. slaidil faktivead. Ole hea, paranda need kella 16ks ära, siis on väga hea”.
Pugemine, silmakirjalikkus ja “Päikest!” stiilis suhtlemine alandab vestluskaaslast.
Minu endisel ülemusel oli see nimega pöördumise komme ja mesimagusa häälega mõnitava tooniga märkuste tegemine ka. Kiitust avaldas “olite tublid” stiilis. Väga ebameeldiv inimene.
Minu endisel ülemusel oli see nimega pöördumise komme ja mesimagusa häälega mõnitava tooniga märkuste tegemine ka. Kiitust avaldas “olite tublid” stiilis. Väga ebameeldiv inimene.
Jah, nii on. Juba lapsena mäletan, et mida jõledamat asja soovis mulle keegi öelda, seda magusamalt see algas “Kallis Annekene. Palun, kui sa saad, tule korraks suurde tuppa, peame Paukast rääkima. Ära muretse, mu pisikene, Paukal ei ole valus, aga…”. Või “Oi, Anne, sind ma just otsisin! Milline ilus soeng sul on. Väga ilus. Palun tule korraks minuga õpetajate tuppa”. Või “Anne, kullake! Vanaisa tuleb varsti töölt ja siis ma palun, et sa kuulaksid ära, mis tal sulle öelda on. On üks pahandus meil. Aitäh, kallike. Tule siia, musile”
Õnneks oma vanemad oskasid suhelda last ja teist inimest alandamata ja alahindamata.
Ja täiskasvanuna. Mida jõhkram ülemus, seda rohkem ta lillulällutamise ja võltsvagaduse taha ennast peidab. Normaalsed inimesed oskavad suhelda ja vajadusel märkuseid teha ka ilma ilmselge “ma nüüd sind manipuleerin” õpikukäitumiseta.
Sai vist pisut mõne sinu konnasilma peale astutud ja tundsid ennast ära ???? mul on ainult hea meel et õnnestus sind panna miskit endas märkama.
Ma eraldun selleks, et emotsiooni töödelda. Tihti teavitan enne et mõtisklen, küll varasti läheb üle. Mina nimelt ei leia, et mul on õigust kellegi teise peal oma emotsioone välja elada sest reeglina nad pole seda ära teeninud. Kui olen valmis siis ka arutame seda situatsiooni mis parajasti käsil. Aga ma ei ela ennast mitte kunagi teiste peal välja. Minu kaaslane enamasti neid hetki isegi ei märka, või siis teab et ma tulen arutama siis kui olen valmis. Passiivagressiivne on hoopis teine asi kui enne emotsiooni väljendamist rahunemine.
Ka see ei ole kuigi viisakas ega abistav meetod. Kujutlegem olukorda teistpidi.
Kujuteldav olukord. Sul on mehega kolmapäeval tüli, mis plahvatab äkki ja järsult. Sa tahad selgeks rääkida, tema sulgub endasse. Ta ei ole veel valmis. Ta tahab enne rahuneda, mõelda, reflekteerida, oma emotsiooni töödelda 🙂
Asi vaibub vaikselt maha, sa lööd käega sellele arutelule ja/või aktsepteerid olukorda ning elu kulgeb edasi. Mööduvad tunnid ja päevad. Tõusnud tüli on sinu poolt unustatud või vähemalt möödunuks loetud. Mees ka on nagu ta ikka enne tüli oli. Muhe ja rahulik. Kodune soe õhkkond on sinu jaoks taastumisel või taastunud.
Ja siis äkki, kui sa rahulikult laupäeval sünnipäevale minekuks meiki teed või raamatut loed, tuleb ta otsustaval sammul su juurde ja ütleb: “Nii. Nüüd MINA olen valmis sel teemal rääkima. Ja nüüd tule ja räägime. Tule aga tule. Hakkame rääkima. Ise ju tahtsid rääkida”.
Inimeste ehmatamine pole ilus. Kui suudad öelda A, siis pead ütlema ka O ja kui selle O ütlemine võtab sinult 4 päeva või isegi üle öö, siis on targem lihtsalt vait jäädagi. Rahunemine võtab oluliselt vähem aega ja mahub nö tüliaja sisse.
Muidu on tegemist psühhoterrori ja tänitusega.
See lause: Speak now or forever hold your peace – kõlbab suurepäraselt ka juba maha jahtumist alustanud konfliktide kohta. Vaatan imestusega pikavinnalisi, kes nädala või kümme aastat hiljem tahavad veel “rääkida tollest korrast, tead küll”, sest nemad on “vahepeal mõelnud”.
Pisikonfliktid vaibuvad ära ja keegi ei alusta uuesti.
Sa nagu päriselt pole näinud/kuulnud, kuidas teineteisele ette heidetakse, et “ise sa ronisid sinna sünnipäevale Jaagu pärast” või “pea siis meeles, et SEEKORD ei hakka sa Aino figuuri kommenteerima” või “jumal küll, kui sa vähegi saad, tule seekord õigel ajal kohale” või “lähme koju, muidu jood end jälle täis, mäletad, mis uusaastall toimus” või “ja PALUN ära osta neid apelsine võrgus, mida sa alati ostad, kuigi ma olen su SADA korda palunud neid mitte osta ja osta ahtisi apelsine” või “Palun võta võti kaasa, et ma ei pea JÄLLE tähtsalt koosolekult välja ronima nagu viimase aasta jooksul juba kaks korda”.
Njaa. Sul on siis küll…vedanud Mina näen neid asju ümber enda pidevalt. Vihjavaid ja tänitavaid naisi. Kiuslevaid ja vanu asju välja kiskuvaid mehi. Möödunud tülisid taasmeenutavaid inimesi. Kelle konfliktid on jäänud lõpetamata, sest neil pole julgust ega mõistust olnud ja nad lähevad näägutamise ja meeldetuletamise ja hiljem ninapeale viskamise teed. Kahjuks.
No ilmselt on nad terve vahepealse aja ebaõnnestunult tegelenud oma emotsioonide ohjamisega, et olla valmis neid situatsioone mainimagi. 🙂
Sai vist pisut mõne sinu konnasilma peale astutud ja tundsid ennast ära ???? mul on ainult hea meel et õnnestus sind panna miskit endas märkama.
Ma eraldun selleks, et emotsiooni töödelda. Tihti teavitan enne et mõtisklen, küll varasti läheb üle. Mina nimelt ei leia, et mul on õigust kellegi teise peal oma emotsioone välja elada sest reeglina nad pole seda ära teeninud. Kui olen valmis siis ka arutame seda situatsiooni mis parajasti käsil. Aga ma ei ela ennast mitte kunagi teiste peal välja. Minu kaaslane enamasti neid hetki isegi ei märka, või siis teab et ma tulen arutama siis kui olen valmis. Passiivagressiivne on hoopis teine asi kui enne emotsiooni väljendamist rahunemine.
Ka see ei ole kuigi viisakas ega abistav meetod. Kujutlegem olukorda teistpidi.
Sul on mehega kolmapäeval tüli. Sa tahad rääkida, tema sulgub endasse. Ta ei ole veel valmis. Ta tahab enne rahuneda, mõelda, reflekteerida, oma emotsiooni töödelda.
Asi vaibub vaikselt maha, sa lööd käega sellele arutelule ja elu kulgeb edasi. Mööduvad tunnid ja päevad. Asi on sinu poolt unustatud. Ja siis äkki, kui sa rahulikult laupäeval sünnipäevale minekuks meiki teed või raamatut loed, tuleb ta su juurde ja ütleb: “Nii. Nüüd MINA olen valmis sel teemal rääkima. Ja nüüd tule ja räägime. Tule aga tule. Hakkame rääkima. Ise ju tahtsid rääkida”.
Inimeste ehmatamine pole ilus. Kui suudad öelda A, siis pead ütlema ka O ja kui selle O ütlemine võtab sinult 4 päeva või isegi üle öö, siis on targem lihtsalt vait jäädagi. Rahunemine võtab oluliselt vähem aega ja mahub nö tüliaja sisse.
Muidu on tegemist psühhoterrori ja tänitusega.
See lause: Speak now or forever hold your peace – kõlbab suurepäraselt ka juba maha jahtumist alustanud konfliktide kohta. Vaatan imestusega pikavinnalisi, kes nädala või kümme aastat hiljem tahavad veel “rääkida tollest korrast, tead küll”, sest nemad on “vahepeal mõelnud”.
Konflikti korral asjade lahtirääkimine on ikka kasulik, see peaks just aitama vältida uusi konflikte ja säilitama häid suhteid. Imelik on hoopis see, et kui konflikt jäi lahendamata, siis inimene eeldab, et asi juhtus nii ammu, et mis sellest enam rääkida. Vahet pole, mis on kellegi jaoks ammu. Kas eile või 10 aastat tagasi. Rääkida aga on just kasulik suhetele. Vaikimine on omaette vihane olemine lihtsalt ja tekitab lõpuks eemaldumise tunde. Kui oligi vaja sellest inimesest eemalduda, siis on kõik korras. Kui mitte, siis tuleb alustada justnimelt konflikti lahti rääkimisest.
Minu arvates on oluline teha siin vahet, kui tähtis see inimene üldse on. Mehega tahad peale tüli edasi koos olla, lähed kasvõi 4 päeva pärast rääkima. Mõne kaugema inimesega ei lähegi enam rääkima, sest polnud nii tähtis ja polnud vaja. Asjad ongi lihtsad.
Minu nr 1 – ma ei seleta, pōhjenda ega ōigusta ennast.
Pisikonfliktid vaibuvad ära ja keegi ei alusta uuesti.
Sa nagu päriselt pole näinud/kuulnud, kuidas teineteisele ette heidetakse, et “ise sa ronisid sinna sünnipäevale Jaagu pärast” või “pea siis meeles, et SEEKORD ei hakka sa Aino figuuri kommenteerima” või “jumal küll, kui sa vähegi saad, tule seekord õigel ajal kohale” või “lähme koju, muidu jood end jälle täis, mäletad, mis uusaastall toimus” või “ja PALUN ära osta neid apelsine võrgus, mida sa alati ostad, kuigi ma olen su SADA korda palunud neid mitte osta” või “Palun võta võti kaasa, et ma ei pea JÄLLE tähtsalt koosolekult välja ronima nagu viimase aasta jooksul juba kaks korda”.
Njaa. Sul on siis küll…vedanud Mina näen neid asju ümber enda pidevalt. Vihjavaid ja tänitavaid naisi. Kiuslevaid ja vanu asju välja kiskuvaid mehi. Möödunud tülisid taasmeenutavaid inimesi. Kelle konfliktid on jäänud lõpetamata, sest neil pole julgust ega mõistust olnud ja nad lähevad näägutamise ja meeldetuletamise ja hiljem ninapeale viskamise teed. Kahjuks.
No ilmselt on nad terve vahepealse aja ebaõnnestunult tegelenud oma emotsioonide ohjamisega, et olla valmis neid situatsioone mainimagi. ????
Ma ei lähekski jooma kukkuva inimesega kusagile kuna ise alkoholi üldse ei tarbi ja purjus inimese seltskonda ma nagunii ei naudi. Ma ei kritiseeri kellegi figuuri, sest pole ka ise modelli välimusega. Poest mõni ostab apelsine, mõni õunu.
Mõnega konflikti minekuks polegi palju vaja. Piisab sellest, kui lihtsalt nägu ei meeldi ja ongi olemas. Mõni jälle otsib läbi konflikti äkki hoopis lähedust ja tähelepanu. Mõni jälle tahab end kehtestada ja arvab, et konflikti loomine on selleks hea viis. Alati tasub mõelda, mis on öeldu taga.
Sai vist pisut mõne sinu konnasilma peale astutud ja tundsid ennast ära ???? mul on ainult hea meel et õnnestus sind panna miskit endas märkama.
Ma eraldun selleks, et emotsiooni töödelda. Tihti teavitan enne et mõtisklen, küll varasti läheb üle. Mina nimelt ei leia, et mul on õigust kellegi teise peal oma emotsioone välja elada sest reeglina nad pole seda ära teeninud. Kui olen valmis siis ka arutame seda situatsiooni mis parajasti käsil. Aga ma ei ela ennast mitte kunagi teiste peal välja. Minu kaaslane enamasti neid hetki isegi ei märka, või siis teab et ma tulen arutama siis kui olen valmis. Passiivagressiivne on hoopis teine asi kui enne emotsiooni väljendamist rahunemine.
Miks sa mingi kriitilise närvihaigega siis koos elad? Seegi on juba tema käitumisele heakskiidu andmine. Kui sinu jaoks on see talumatu, siis käitu ka vastavalt ja mine lahku. Äkki see teda just närvi ajabki, et sa selline “lammas” oled. Mind igatahes juba see lugemine ajas.
Aga teemasse – kui näen, et keegi kerib konflikti üles, siis ma olen oma parimas vormis olles lihtsalt vait, sest ma tean oma kiusatust võimalikult suur kisma käima tõmmata. Argumenteerimine on sellisel hetkel mõttetu ja igasugused mina-sõnumid, peegeldamised, kordamised jms on tavaliselt liiga läbinähtavad ja mõjuvad veel ärritavamalt. Halval päeval on vait olemisest asi muidugi kaugel. Ja minu just arvan, et küllap see inimene on selle kuhjaga välja teeninud.
<p style=”text-align: left;”>Kuna olen tegelikult vägagi emotsionaalne inimene ja terava keelega ka veel, siis olen õppinud teravas punktis vait olema. Ütlengi, et rahunen veidi ja siis räägime. Kui seda rahunemist ei anta, siis tuleb tuld ja tõrva. Mingit mitu päeva rahunemist ka ei vaja, 30 min kuni tund on tavaliselt piisav, et peas asjad veidi selgeks saada. Kui asi pole aga võitlust väärt, siis keeran selja ja jalutan minema ( võimalik, et jäädavalt)</p>
Jah, nii on. Juba lapsena mäletan, et mida jõledamat asja soovis mulle keegi öelda, seda magusamalt see algas “Kallis Annekene. Palun, kui sa saad, tule korraks suurde tuppa, peame Paukast rääkima. Ära muretse, mu pisikene, Paukal ei ole valus, aga…”.
Äkki räägiksid sellest Paukast lähemalt? Oli ta koer? Mis teema temaga oli?
Oskus vastata, selle asemel, et reageerida.
Jah, nii on. Juba lapsena mäletan, et mida jõledamat asja soovis mulle keegi öelda, seda magusamalt see algas “Kallis Annekene. Palun, kui sa saad, tule korraks suurde tuppa, peame Paukast rääkima. Ära muretse, mu pisikene, Paukal ei ole valus, aga…”.
Äkki räägiksid sellest Paukast lähemalt? Oli ta koer? Mis teema temaga oli?
Koer. Selleks ajaks oli juba surnud. Selle asemel, et lihtsalt öelda seda mulle, pandi mind ootama, tekitati pingeid ja peeti minule lihtsalt ütlemise asemel mingi tseremoonia, kuigi ma sain juba aru. Jube piin, kui vanemad peavad sind lolliks.
Minu kaaslane selline plärts-litaki kriitik kahjuks. Tal on väga tugev oma arvamus, kuidas asjad võiks käia. Ja kui nii pole, siis see emotsioon tuleb tooni valimata kohe välja.
Väga palju on võtnud vaimujõudu tema järskude väljaütlemistega kohanemine. See on praktiliselt ainuke meie tülide teema aga sellest vestelda ei ole eriti võimalik, sest ta ei saa ise üldse aru. Minu jaoks on väljaütlemised vahel järsud, toon ebaõiglane, seletusteks mitte ruumi jättev vms. Jääb tunne, et minust ei hoolita. Tema arvates, ta lihtsalt ütles välja oma arvamuse ja soovis, et asjad oleks paremini. Just ja ainult selle tõreduse ja kriitika pärast on olnud perioode, kus reaalselt olen mõelnud, et peaksime lahku minema, sest ma ei soovi enam kõikuda emotsionaalselt ja näha enda sisemuses vaeva sellest ülesaamisega.
Üks asi, mida soovitan geneetilistel kõiketeadjatel ja kriitikutel aru saada. Teie arvate, et teise poole valulik reaktsioon oli sellele sisule, mida te ütlesite. EI see pole üldse nii. Mul on sellest sisust ausalt öelda ükskõik, olen igati valmis kaaluma, et see oli õige ja kohanema, olen valmis ka vaidlema. PROBLEEM on alati TOON (emotsiooni jõud), millega seda ütlesite. Haiget tegev toon on kas järsk, käskiv, kannatamatu, põlastav, ärritunud. Kui minuga niimoodi räägitakse siis ma ei ole seda tooni ära teeninud (sisu võib vabalt õige olla, üldse ei vaidle), ma ei tunne, et minust hoolitakse. Ma saan tooni pärast haiget. Soovitan ennast harjutada alustama seda kriitikalauset alati väljahingamise, rahunemisega ning vähendatud hääletooniga. Kasuks tulevad ka algussõnad hea sõber, hea kolleeg, armsamale – kallis, musi, kullake või midagi muud sobivat, nendest sõnadest edasi ei saa toon enam vale olla, sa muudad oma hinges ära selle emotsiooni, millega sõnu väljendad.
Teine teema on kehv tuju. Kui mina olen kehvas tujus siis ma süvenen endasse ja eraldun, tegelen oma mõtetega ja ronin siis mingil hetkel august välja. Kui kaaslane on kehvas tujus (ise tihti seda teadvustamata aga mina tunnen selle emotsioonimuutusest ja näost kohe ära) siis ta pigem otsib viisi, kuidas seda välja elada ja vahel on selleks seesama kriitika eriti tugeval kujul. Ilmselt hakkavad teda siis paljud asjad häirima, mis ei ole tollel sekundil täpselt nii nagu tema arvates õige. Ja siis läheb ratas taas käima. Ja taaskord ta ise ei saa aru et nii on. Seega geneetilised kriitikud- pange palun tähele, millal te ennast selle väljaütlemise kaudu maandada tahate, kas see detail päriselt niipalju väärt on, et ümberringi inimesed kahte lehte haiget saavad.
Jessas, täpselt minu elu.
Mina ei oskagi. St muidu ma oskan veel rääkida ja öelda. Aga kõige hullem olukord on oma lastega, kes on juba täisealiseks saanud. Nendega ei oska ma enam üldse rääkida ega midagi öelda. Kõik mis ma ütlen kõlab neil kas negatiivsusena või kriitikana. Kui see ei ühti nende arvamusega.
Soovitan ennast harjutada alustama seda kriitikalauset alati väljahingamise, rahunemisega ning vähendatud hääletooniga. Kasuks tulevad ka algussõnad hea sõber, hea kolleeg, armsamale – kallis, musi, kullake või midagi muud sobivat, nendest sõnadest edasi ei saa toon enam vale olla, sa muudad oma hinges ära selle emotsiooni, millega sõnu väljendad.
Miski ei ole solvavam, kui teine inimene suhtub sinusse patroniseerivalt ja manipuleerivalt. “Mu armsaim, kalleim naine. Palun ära teinekord pidulauas nii valjusti matsuta, mu kaunitar, Liisukene” või “Triin, mu hea kolleeg! Kas sa oleksid palun nii kena ja teinekord einestaksid köögis? Suuur-suur tänu sulle juba ette, sõbrake. Päikest sulle!” või “Kallis Liina! See presentatsioon tuleb sul ümber teha, seal on vaja parandada ohtrad kirjavead ja faktid üle kontrollida. Aitäh, kullake!”.
Räägite eri asjadest vist. Kui neid ilusaid algussõnu ise päriselt ei mõtle, siis saab toon edasi vale olla küll ja. Või kui tahadki meelega üleolevalt väljenduda nende algussõnadega.
Aga noh, ega pole mingeid algussõnu vaja öelda jah, saab juba oma peas ennast õigesti häälestada, et teisest inimesest hästi mõtled.
