Minu mees heidab mulle ette, et ma pole piisavalt naiselik. Et ma otsustan liiga palju, olen emotsionaalselt väga tugev, realistlik, avaldan liiga palju oma arvamust, haaran liiga tihti ohjad. Jah, ma plaanin tegevusi perele, sest tema omalt poolt ei paku kunagi midagi välja. Olen teadlikult oodanud vaikides temapoolseid pakkumisi, kui on teada, et tuleb puhkus vms.Aga kui ka viimasel õhtul enne puhkuse algust pole märkigi siis käin oma plaani välja. Selles ta mind enam süüdistada ei saa, et ma pole andnud võimalust. Mees tahab teist last aga mina kahetoalisse üürikasse pole nõus last tooma. Tema jällegi ütleb, et olen liiga materiaalne. Ütlen, et ostame vähemalt kolmetoalise korteri siis (maksimum võimalus meile rahaliselt). Tema vastu, et EI, ehitame maja ja miks mina pärsin tema unistusi majast ja jauran oma kolmetoalisest. Ja üleüldse, mis ruumi meile vaja, lastel on vaid armastust vaja. No ja küll pärast jõuab suuremat elamispinda ka otsida. Ma ei ole temast rahaliselt sõltuv,saan rahuldavat palka (tema sama palju), oman pisikest kinnisvara (mis pidavat tema mehelikkust alandama, sest temal pole ju mingit vara). Ja üldse ta soovitas mul olla alandlikum ja lasta tal rohkem asju otsustada. Ma ju ei otsustaks, kui näeksin temapoolset initsiatiivi aga seda pole. Kuidas olla alandlik ja mitte oma arvamust avaldada?
Mida teeb Teie arust üks tõeliselt mehelik mees oma pere ja kodu heaks? Millised otsused võiks olla puhtalt mehe kanda, et mees tunneks end mehelikult ja naine naiselikult? Mis paneb naisi ennast naiselikuma tundma? Kui suur roll on selles mehel?
Teema: Milline siis on mehelik mees?
Mehelikkuse naiselikkuse tasakaal on väga suur ja sügav teema, ära arva et lühikommentaarid sind aitavad. Loe Nekrassovi raamatuid seal on sellest palju juttu, ning Deivid Deida eesti keeles mõlemad raamatud on super, üks meestele “tõelise mehe tee” oli vist pealkiri ja teine naistele.
Aga hoiatan, mehe tegevusetus hakkab sind peale seda lugemist veel enam häirima. Lisaks veel süüdistav, kergelt isegi alavääristav käitumine mehe poolt, pole üldse mitte hea alguspunkt.
Aga tõele lähemale jõuad kindlasti.
Mina arvan kõige olulisem on õppida omavahel rãäkima ilma süüdistamiseta südamest südamesse hoolivusega ja mõistmisega, nii et selle põhjal tekiks läheduse tunne. Siis selliseid muresid pole.
Minu meelest ei saagi olla ükski naine naiselik kui mees pole piisavalt mehelik… Kõlab läilalt, aga nii minu meelest on.
Kui ikka mees ei oska otsustada ja hiljem süüdistab naist, et too viimases hädas siiski võttis otsuse vastu, siis on ju pereelus midagi korrast ära. Järgmisena soovitab mees teemaalgatajal töölt ära tulla, sõbrannadega mitte enam suhelda ja üldse tasa olla, sest tema on mees (kirbukirjas ja väikese tähega, sest oma rolliga ta ju hakkama ei saa).
Aga tead, teemaalgata, nii ütlegi, et kuna tema, su kallis abikaasa, ei saa rolliga hakkama, siis pead osa tema rollist ka ise kandma. No sest nii ju ongi…
Järgmine kord kui mees võtab sõna, et sa pole piisavalt naiselik, siis vastagi talle nii, et naine saab naiselik olla meheliku mehe kõrval.
Mina olen kunagi jätnud ühe mehe maha sellepärast, et tundsin temaga koos olles ennast ise mehena. Kõik valikud, otsused jäeti sujuvalt minu kanda.
Samas on ka see, et kui naine koguaeg võtabki osa mehe rollist enda kanda, siis mehel, kellel on sellega niigi raskusi (ja muidu naine ei peaks ju võtma), on veel vähem võimalusi hakata oma rolli täitma.
Kindlasti aitab see, millest kirjutas esimene vastaja, et tuleb õppida üksteisega lähedane olema. Aga tegevuse mõttes võib aidata ka see, kui sina , tugev ja tahtekindel naine, otsustad teadlikult anda oma mehele võimaluse olla mehelik. Noh, et seda mõtet kuidagi taluda, siis äkki esialgu mingi ajalise piiranguga, nt 1 kuu või pool aastat, et peale seda saab edasi vaadata. Ja selle aja jooksul teadlikult ja tahtejõuga ei tee neid otsuseid, mida sinu (ja ka su mehe arvates) peaks tegema tema, tulgu siis, mis tagajärjed tulevad. Kui ta näeb, et sa annad talle vabad käed otsustada nii, kuidas tema õigeks peab ja tunneb sinu toetust, siis see võib anda talle piisava tõuke, et muutuda mehelikumaks, nagu ta soovib. Sest see praegune virisemine tema poolt pole mehelik ja ta tunneb ilmselt seda ka ise, aga ei oska olukorda muuta.
Sinu tahtejõudu on selle tegevuse juures aga väga vaja, sest sa pead suutma olla selle juures oma mehe suhtes heatahtlik ja toetav ja mitte iriseda, et näe, nüüd jäigi see asi tegemata ja mis me nüüd teeme. Kui näiteks mees pole puhkusele eelneval viimasel päeval plaane veel teinud, siis las nii olla. Järgmisel päeval vaadake kõik talle ootavalt otsa (aga mitte kurjalt ega vihaselt) ja vaata, mis saama hakkab. Kui sa suudad hoida endas heatahtlikku ja toetavat meelestust, siis suure tõenäosusega vähemalt osa puhkusest saab teil olema korraldatud (mis siis, et alguse ehk molutate niisama ära) ja mees saab selle kogemuse, mis tunne on olla vastutav oma pere asjade eest.
Kinnisvara osas – las siis mees tegeleb oma maja asjaga. Sina ära pressi oma kolmetoalise korteri värki peale. Samas, kui sulle lapse sünnitamine väikesesse üürikasse pole vastuvõetav, siis ütlegi, et jah, niipea, kui sa oled lahendanud meie elamispinnaprobleemi, võib teise lapse peale mõelda. Sellega sa annad talle signaali, et tema vastutab selle asja eest ja samal ajal sina ei ürita ka üle võtta.
Ma olen ise samuti nn tugev naine ja mulle meeldib olukorda kontrollida. Meie pereelu pole kaugeltki mitte roosiline, aga ma olen õppinud (vähemalt natuke), et naisel on väga suur roll selles, et mees saaks olla mehelik. See on üks kinnine ring – naine ja mees mõlemad saavad aidata üksteisel olla naiselikum ja mehelikum. Seetõttu on ka lähedane suhtlemine väga oluline. Kui igaüks on ainult oma asja eest väljas, siis on väga raske mehel üksinda muutuda mehelikumaks ilma naise abita (ja ka vastupidi).
Kuidas olla alandlik? Su mees arvab, et naiselik olemine tähendab alandlikkust? Su mehel on rida absoluutselt ebamehelikke (ebainimlikke isegi) omadusi nagu kadedus (kinnisvara teema), teiste halvustamine (enda ego upitamine teiste alavääristamise teel) ja (mõtte)laiskus. Täielik turn-off.
Lisan siia veel minu jaoks on kõige ebamehelikuma iseloomuomaduse – tujukus.
Selline mees tapab igasuguse naiselikkuse.
Mõnes mõttes ehk naiselikkus sisaldab ka teatud määral alandlikkust, ehkki õigem oleks vist nimetada seda andumiseks. Noh, voodis tähendab see ühte asja, aga teistes situatsioonides pigem seda, et naine annab mehele (ise annab, mitte mees ei nõua välja!) võimaluse otsuseid teha ja saada mehelikumaks meheks. Alandlikkus a la kaltsuks olema ja halva käitumise tolereerimine mehe pool ei ole küll see, mida peaks tegema.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas olla alandlik? Su mees arvab, et naiselik olemine tähendab alandlikkust? Su mehel on rida absoluutselt ebamehelikke (ebainimlikke isegi) omadusi nagu kadedus (kinnisvara teema), teiste halvustamine (enda ego upitamine teiste alavääristamise teel) ja (mõtte)laiskus. Täielik turn-off.
Lisan siia veel minu jaoks on kõige ebamehelikuma iseloomuomaduse – tujukus.
Selline mees tapab igasuguse naiselikkuse.[/tsitaat]Täpselt minu mõtted – absoluutselt ebamehelik mees.
Mis temas on sellist, mida sa armastad? Mille nimel sa üldse pingutada tahad?
Mina muide ei usu, et selline mees midagi tegema või planeerima hakkab. Maja ehitamine on ainult jutt, et ei peaks olemasolevas elukorralduses midagi muutma. Sellised tavaliselt lihtsalt jahuvad, aga reaalset tulemust ei ole.
Soovitan raamatut “Julgus alistuda” Laura Doyle. Eks seda tuleb paljuski lugeda huumoriga, aga kindlasti leiad erinevaid suundi oma mõtetele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Samas on ka see, et kui naine koguaeg võtabki osa mehe rollist enda kanda, siis mehel, kellel on sellega niigi raskusi (ja muidu naine ei peaks ju võtma), on veel vähem võimalusi hakata oma rolli täitma.
Kindlasti aitab see, millest kirjutas esimene vastaja, et tuleb õppida üksteisega lähedane olema. Aga tegevuse mõttes võib aidata ka see, kui sina , tugev ja tahtekindel naine, otsustad teadlikult anda oma mehele võimaluse olla mehelik. Noh, et seda mõtet kuidagi taluda, siis äkki esialgu mingi ajalise piiranguga, nt 1 kuu või pool aastat, et peale seda saab edasi vaadata. Ja selle aja jooksul teadlikult ja tahtejõuga ei tee neid otsuseid, mida sinu (ja ka su mehe arvates) peaks tegema tema, tulgu siis, mis tagajärjed tulevad. Kui ta näeb, et sa annad talle vabad käed otsustada nii, kuidas tema õigeks peab ja tunneb sinu toetust, siis see võib anda talle piisava tõuke, et muutuda mehelikumaks, nagu ta soovib. Sest see praegune virisemine tema poolt pole mehelik ja ta tunneb ilmselt seda ka ise, aga ei oska olukorda muuta.
Sinu tahtejõudu on selle tegevuse juures aga väga vaja, sest sa pead suutma olla selle juures oma mehe suhtes heatahtlik ja toetav ja mitte iriseda, et näe, nüüd jäigi see asi tegemata ja mis me nüüd teeme. Kui näiteks mees pole puhkusele eelneval viimasel päeval plaane veel teinud, siis las nii olla. Järgmisel päeval vaadake kõik talle ootavalt otsa (aga mitte kurjalt ega vihaselt) ja vaata, mis saama hakkab. Kui sa suudad hoida endas heatahtlikku ja toetavat meelestust, siis suure tõenäosusega vähemalt osa puhkusest saab teil olema korraldatud (mis siis, et alguse ehk molutate niisama ära) ja mees saab selle kogemuse, mis tunne on olla vastutav oma pere asjade eest.
Kinnisvara osas – las siis mees tegeleb oma maja asjaga. Sina ära pressi oma kolmetoalise korteri värki peale. Samas, kui sulle lapse sünnitamine väikesesse üürikasse pole vastuvõetav, siis ütlegi, et jah, niipea, kui sa oled lahendanud meie elamispinnaprobleemi, võib teise lapse peale mõelda. Sellega sa annad talle signaali, et tema vastutab selle asja eest ja samal ajal sina ei ürita ka üle võtta.
Ma olen ise samuti nn tugev naine ja mulle meeldib olukorda kontrollida. Meie pereelu pole kaugeltki mitte roosiline, aga ma olen õppinud (vähemalt natuke), et naisel on väga suur roll selles, et mees saaks olla mehelik. See on üks kinnine ring – naine ja mees mõlemad saavad aidata üksteisel olla naiselikum ja mehelikum. Seetõttu on ka lähedane suhtlemine väga oluline. Kui igaüks on ainult oma asja eest väljas, siis on väga raske mehel üksinda muutuda mehelikumaks ilma naise abita (ja ka vastupidi).[/tsitaat]
Novot – see on see esoteerikute teooria, et sina ole aga naiselik ja pehme ja muudkui hõlju ja loo energiat, siis mees muutub mehelikumaks nannannaa… selles on samapalju filosoofilist tõde kui muna ja kana loos. Tegelikult sõltub ju kõik üldinimlikest omadustest, mitte soopõhistest. Kui ikka mees on laisk ja harimatu siis võid nälga surra või oma kahetoalisse kopitama jäädagi, kui ise asja enda kätte ei võta. Võid ju kogu suurte asjade otsustamise ja algatamise mehe hooleks jätta, aga viletsama vennikese puhul jäävad siis asjad lihtsalt otsustamata ja algatamata. Teema-algataja näitel teine laps sündimata ja maja ehitamata. (Ma ei väida, et naine võiks olla laisk ja harimatu)
Osad teooriad väidavad et mees ja naine moodustavad terviku, aga mina seda ei usu. Siis peaks inimene juba sünnist saati olema kellegagi koos, nagu kaksikud.
Usun hoopis, et inimene on üksinda tervik ja meis kõigis on olemas nii yin kui yang, ehk mehelik ja naiselik pool. Ideaalis on nad tasakaalus. Elu erinevatel perioodidel ei pruugi aga olla ja tasakaalust välja viivad selle just inimesed, kes sind ümbritsevad. Nii võivadki partneri mõjutusel võimenduda naiselikud omadused või siis mehelikud.
Mina tunnen ennast kõige rohkem tasakaalus siis, kui mul mingit suhet ei ole. Siis olen ma nii naine kui mees ja pole üldse probleemi olla ühel päeval 100% naine ja teisel 100% mees kui vaja. Kui on lähisuhe, siis partneriga hakkab kohe mingi võimuvõitlus, manipulatsioon (nii positiivses kui negatiivses mõttes) ja ma kipun kuidagi lahustuma või periooditi segadusse sattuma.
Muidugi võivad teatud elulised asjad partneriga koos olla paremini korraldatud – seks, majanduslik turvatunne, elukorraldus jms, kuid ma räägin hingest ja sisemisest tasakaalust, kui mõistate. Teemaalgataja mees on just selline, kes hingelise tasakaalu oma lollakate süüdistustega paigast ära ajab, näete ise, naine on nii segaduses, et tegi pk teema oma naiselikkuse kontrollimiseks.
Ja tõsi ta on, et nõrgad ja saamatud mehed sageli tõmbuvad tugevate ja edukate naiste külge. Kui neil sarmi ja välimust on, siis võib see neil korraks õnnestudagi, aga kahjuks on kompleksid need, mis pikemas perspektiivis selle laevukese karile ajavad. Karda kompleksides meest, ma ütlen 🙂
Minu arvates ei ole siin ka mingit mehelikkuse ega naiselikkuse teemat, vaid täiskasvanu puhul eeldatav kohuse- ja vastutustunne, oma olukorra realistlik hindamine, partneri usaldamine ja väärtustamine. Sinu mehel on need punktid täitmata, ta kasutab sinu loodud hüvesid, samas ei suuda seda väärtustada, surub sind alla ja süüdistab “ebanaiselikkuses”.
Kui sul on võimalik ise suurem korter osta ja sa seda tahaksid, siis ma sinu asemel seda ka teeksin.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest ei saagi olla ükski naine naiselik kui mees pole piisavalt mehelik… Kõlab läilalt, aga nii minu meelest on.
Kui ikka mees ei oska otsustada ja hiljem süüdistab naist, et too viimases hädas siiski võttis otsuse vastu, siis on ju pereelus midagi korrast ära. Järgmisena soovitab mees teemaalgatajal töölt ära tulla, sõbrannadega mitte enam suhelda ja üldse tasa olla, sest tema on mees (kirbukirjas ja väikese tähega, sest oma rolliga ta ju hakkama ei saa).
Aga tead, teemaalgata, nii ütlegi, et kuna tema, su kallis abikaasa, ei saa rolliga hakkama, siis pead osa tema rollist ka ise kandma. No sest nii ju ongi…[/tsitaat]
väga õige. on raske daamiks jääda, kui mees ei ole d¸entelmen. teemaalgataja, sinu mees on eit, kes süüdistab sind naiselikkuse vähesuses, kuna ta ise pole mehelik. ma tean, mu isa on täpselt samasugune eit, kes aegajase machotamisega üritab midagi tõestada – eeskätt iseendale.
sellistel ongi raske midagi otsustada, nad pidevalt virisevad ja süüdistavad naisi. alaväärsuskompleks on selle nimi. iga vähegi tugevama meelega naine on nende arvates ohuks nende mehelikkusele (no mina olen paras pealuu ka, aga meil ongi suguvõsas kanged naised). ei sihukesega olegi midagi teha.
Jah, keeruline teema.
Minu esimene mees teenis hästi, kuid oli argipäevastes toimetustes (pisiremont, auto remont või selle korraldamine jms) täiesti saamatu. Seega tundsin end autoremonditöökodasid läbi helistades või sugulasi tilkuvat toru lappima kutsudes pidevalt nagu emalendur.
Teine mees saab olmega hästi hakkama (parandab ja remondib, vajadusel teeb süüa jne), kuid ta jällegi ei teeni hästi. Või õigemini teenib, kuid maksab “järelmaksu” oma eelmise abielu valede ostuste eest ja ei saa seega palju praegusesse peresse panustada.
Ka meil oleks vaja soetada päris oma kinnisvara. Selle projektiga pean taas tegelema mina. Ja tunnen end jälle nagu emalendur. Saan küll arvestada mehe tööpanusega, kuid mitte majanduslikuga.
Seega jah, millegipärast ei satu ka minu kõrvale mehed, kellega saaksin olla nunnu ja naiselik.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Novot – see on see esoteerikute teooria, et sina ole aga naiselik ja pehme ja muudkui hõlju ja loo energiat, siis mees muutub mehelikumaks nannannaa… selles on samapalju filosoofilist tõde kui muna ja kana loos. Tegelikult sõltub ju kõik üldinimlikest omadustest, mitte soopõhistest. Kui ikka mees on laisk ja harimatu siis võid nälga surra või oma kahetoalisse kopitama jäädagi, kui ise asja enda kätte ei võta. Võid ju kogu suurte asjade otsustamise ja algatamise mehe hooleks jätta, aga viletsama vennikese puhul jäävad siis asjad lihtsalt otsustamata ja algatamata. Teema-algataja näitel teine laps sündimata ja maja ehitamata. (Ma ei väida, et naine võiks olla laisk ja harimatu)
Osad teooriad väidavad et mees ja naine moodustavad terviku, aga mina seda ei usu. Siis peaks inimene juba sünnist saati olema kellegagi koos, nagu kaksikud.
Usun hoopis, et inimene on üksinda tervik ja meis kõigis on olemas nii yin kui yang, ehk mehelik ja naiselik pool. Ideaalis on nad tasakaalus. Elu erinevatel perioodidel ei pruugi aga olla ja tasakaalust välja viivad selle just inimesed, kes sind ümbritsevad. Nii võivadki partneri mõjutusel võimenduda naiselikud omadused või siis mehelikud.
Mina tunnen ennast kõige rohkem tasakaalus siis, kui mul mingit suhet ei ole. Siis olen ma nii naine kui mees ja pole üldse probleemi olla ühel päeval 100% naine ja teisel 100% mees kui vaja. Kui on lähisuhe, siis partneriga hakkab kohe mingi võimuvõitlus, manipulatsioon (nii positiivses kui negatiivses mõttes) ja ma kipun kuidagi lahustuma või periooditi segadusse sattuma.
Muidugi võivad teatud elulised asjad partneriga koos olla paremini korraldatud – seks, majanduslik turvatunne, elukorraldus jms, kuid ma räägin hingest ja sisemisest tasakaalust, kui mõistate. Teemaalgataja mees on just selline, kes hingelise tasakaalu oma lollakate süüdistustega paigast ära ajab, näete ise, naine on nii segaduses, et tegi pk teema oma naiselikkuse kontrollimiseks.
Ja tõsi ta on, et nõrgad ja saamatud mehed sageli tõmbuvad tugevate ja edukate naiste külge. Kui neil sarmi ja välimust on, siis võib see neil korraks õnnestudagi, aga kahjuks on kompleksid need, mis pikemas perspektiivis selle laevukese karile ajavad. Karda kompleksides meest, ma ütlen :)[/tsitaat]
See kõik, mis sa kirjutad, on ka õige. Aga sa kirjutad, et kõige rohkem tasakaalus tunned ennast siis, kui sul lähisuhet pole. Minu arust tähendab see seda (palun mitte võtta süüdistusena), et sa ei oskagi lähisuhtes olla või siis lähisuhte eeliseid “ära kasutada”. Lähisuhte point pole ei seks ega majandus, vaid võimalus isiksusena areneda. Sellisel viisil, mida üksinda olek ei võimalda. See ei tähenda, et lähisuhe ise peaks olema eesmärk eneses. See lihtsalt kas on või ei ole ja mõlemad variandid on ok. Aga kui inimene ei suuda lähisuhtes olla, siis viitab see paratamatult mingitele probleemidele, mida ta saab parandada läbi lähisuhtes olemise. Üksinda on näiteks väga raske uurida, millest tekivad võimuvõitlused ja mida need sinu jaoks tähendavad.
Mina teemaalgataja mehest väga palju ei tea. Lugesin välja, et ta sooviks olla mehelikum ja tahab selleks oma naiselt abi. Kui naine armastab meest, siis miks ta ei võiks pakkuda oma mehele abi sellises vallas? Mehelikkuse ja naiselikkuse arendamine on just sellised asjad, mida saab lähisuhtes teha. See kõik on võimalik eeldusel, et teemaalgataja mees pole totaalne mölakas. Ja ma eeldasin, et ta pole. Kui aga on, siis on küsimus hoopis milleski muus, näiteks selles, et miks teemaalgataja üleüldse elab koos mölakast mehega. Aga jätame selle ja eeldame esialgu, et mees on ok, aga pole oma meheliku poolega just eriti sina peal.
Veel, naiselikkus ja mehelikkus pole mingid sellised omadused, mida saab kolme sõnaga kirja panna. Et kui tahad olla naiselik, siis hakka aga pehmeks ja hõljuvaks vmt. Ei, naiselik naine on see, kes on just täpselt selline naine, kes ta on, kontaktis ja rahul oma minaga. Meheliku mehe puhul täpselt samamoodi. Lähisuhtes naine saab aidata mehel leida kontakti oma meheliku minaga, usaldades ja austades meest. Kui naine ei suuda meest usaldada ja austada, siis jah, see pole võimalik. Ma ei ütle, et naine peaks seda suutma.
Samamoodi, pole mingit põhjust tolereerida ja teenindada kodus mingit laiskvorsti lihtsalt sel põhjusel, et “naiselik naine teenindab meest” või kasutades mingeid muid tobedaid stereotüüpe. Võibolla inimesed peaksid rohkem küsima, et miks nad on sellises suhtes nagu nad on. Keegi ei pea midagi, mida ta ei taha. Inimesed sageli ise painutavad end mingite väljamõeldud reeglite alla ja siis ägavad, et mul on nii raske, sest ma pean tegema seda teist ja kolmandat ja lisaks veel ülal pidama laiskvorstist meest. Ei pea. Kõik on vabatahtlik. Kui suhe on vabatahtlik, siis võib vabatahtlikult ka aidata oma mehe isiksuse arengule kaasa. Aga ei pea.
Mul suva, kas keegi klassifitseerib minu arvamuse esoteerikaks või mitte, aga kes tahab aru saada, see saab ja kes ei taha, see ei saa. Igaks juhuks ütlen ka, et ma pole mingi etalon ja põhjus, miks ma olen sel teemal nii palju mõelnud, on just täpselt see, et mul on omal analoogilised probleemid.
Nii hästi öeldud, Mullamaia.
Rohkem ei saa kahjuks kiita, kui ainult 1 kord siin;
sestap veelkord – kestvad kiiduavaldused!
Mina arvan, et minul on normaalselt mehelik mees ja mina olen normaalselt naiselik naine. Normaalselt tähendab, et mitte macho ja beib vaid …. normaalsemalt. Kusjuures mul endal on ka küllaltki palju mehelikku olemust ja konkreetsust ja kontrollivajadust ja suutlikkust otsustada jne. Aga pean ütlema, et abielus olles olen muutunud naiselikumaks ja mõnedes asjades nö. kontrolli käest ära andnud mehele. Üks esimesi sellekohaseid arusaamisi, et ma ei pea enam kontrollima kõiki asju ise, tuli ühele reisile minnes seoses reisidokumentidega (piletid, broneeringud jms) – mees ütles, et ärgu ma muretsegu, tal on kõik olemas ja kontrolli all, ka minu dokumendid. Ja olidki! See oli tore äratundmine, et vaat, ma ei pea kõikide asjadega ise tegelema – kui mees ütleb, et see asi on kontrolli all, siis ongi. Ehk siis minu arust on eelduseks, et naine saaks muutuda naiselikumaks ja anda osa kontrolli enda käest ära see, et mees võtab selle osa enda kätte ja saab sellega hakkama! Nii tekib julgus mingi järgmine osa elu-olust mehe kanda usaldada (sest kui oled eelnevalt üksi elanud ja toimetanud, siis on ju paratamatult KÕIK asjad ainult sinu otsustada-teha-vastutada) ja selle võrra saad jälle naiselikumaks muutuda. Igatahes praegu on nii, et meil on mehega kujunenud erinevad valdkonnad nö. vastutada. Mina näitaks teengi peamiselt puhkuseplaane ja planeerin teatris-, kinos-, kontserdilkäike. Samuti tegelen kõige lastesse puutuva korraldusliku poolega (lasteaed, kool, trennid, riided, jne jne jne) ja kodumajandusega. See ei tähenda, et mees ei tee nendes valdkondades midagi, aga ta teeb seda, mida mina ütlen. Mees tegeleb autodega, maja haldamisega, suuremate töödega aias. Tööl käime mõlemad, mees teenib rohkem. Välja on enam-vähem kujunenud, kes millised kulud katab. Suuremad otsused ja väljaminekud arutame koos läbi. Ühesõnaga suhteliselt traditsiooniline peremudel.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
See kõik, mis sa kirjutad, on ka õige. Aga sa kirjutad, et kõige rohkem tasakaalus tunned ennast siis, kui sul lähisuhet pole. Minu arust tähendab see seda (palun mitte võtta süüdistusena), et sa ei oskagi lähisuhtes olla või siis lähisuhte eeliseid “ära kasutada”. Lähisuhte point pole ei seks ega majandus, vaid võimalus isiksusena areneda. Sellisel viisil, mida üksinda olek ei võimalda. See ei tähenda, et lähisuhe ise peaks olema eesmärk eneses. See lihtsalt kas on või ei ole ja mõlemad variandid on ok. Aga kui inimene ei suuda lähisuhtes olla, siis viitab see paratamatult mingitele probleemidele, mida ta saab parandada läbi lähisuhtes olemise. Üksinda on näiteks väga raske uurida, millest tekivad võimuvõitlused ja mida need sinu jaoks tähendavad. [/tsitaat]
Kiire templilööja oled. Aitäh
Kus ma kirjutasin, et ma EI SUUDA lähisuhtes olla?
Ma kirjutasin lihtsalt, et mulle sobib ka vahepealne üksiolek. Justnimelt iseenda tundmaõppimiseks ja enesega rahu sõlmimiseks näiteks. Mõnele on vaja ilmtingimata kedagi kõrvale, mulle ei ole. Mis ei tähenda, et ma ei tahaks või ei suudaks lähisuhtes olla. Vaimset partnerlust tahaks ka, kuid mitte selleks, et ennast, teda ja meie suhet surnuks analüüsida.
Teemaalgatajal ilmselt vaimne klapp puudubki. Paljudel puudub. Asja teevad siis veel hullemaks need surra-murra “eneseabiõpikud”, sest neid loevad peamiselt naised ja peale sellise kirjanduse lõpetamist tundub mühakas mees veel hullema mühakana.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kiire templilööja oled. Aitäh
Kus ma kirjutasin, et ma EI SUUDA lähisuhtes olla?
Ma kirjutasin lihtsalt, et mulle sobib ka vahepealne üksiolek. Justnimelt iseenda tundmaõppimiseks ja enesega rahu sõlmimiseks näiteks. Mõnele on vaja ilmtingimata kedagi kõrvale, mulle ei ole. Mis ei tähenda, et ma ei tahaks või ei suudaks lähisuhtes olla. Vaimset partnerlust tahaks ka, kuid mitte selleks, et ennast, teda ja meie suhet surnuks analüüsida.
Teemaalgatajal ilmselt vaimne klapp puudubki. Paljudel puudub. Asja teevad siis veel hullemaks need surra-murra “eneseabiõpikud”, sest neid loevad peamiselt naised ja peale sellise kirjanduse lõpetamist tundub mühakas mees veel hullema mühakana.
[/tsitaat]
Nojah, palun vabandust. Ülehindasin sind, minu viga. Uskusin, et saad aru, et kasutasin sinu materjali näitena, mitte sulle otsa ette templi löömiseks.
Minu meelest on siin probleem ainult ühes – koos on inimesed, kes koosolemiseks ei sobi. Pole vahet, millised on inimeste omadused, nad peavad üksteist täiendama ja sellega leppima – siis on suhtes kõik OK.
Antud meeson vuss, alaväärsuskompleksiga. Mul oli samasugune – mina tugeva isiksusena tõmbasin teda ligi, ta oli ilmselt rõõmus, et sai sellise kihvti naise kätte. Ja mis siis sai – ta arvas, et saab ennast tõelise isasena tunda siis, kui sellesama naise enda alla surub, mõnituste, halvustamise jms. Kui ta sõnadega hakkama ei saanud, läks asi märatsemise, lükkamise jms füüsilise vägivallani.
Tegelikult on nii, et alaväärsuskompleks on kinni ainult inimeses endas, keegi teine oma käitumisega seda mõjutada ei saa. Seega asi poe mitte mehelikkuses ega naiselikkuses vaid puhtalt alaväärsuskompleksis, mehe madalas sooritusvõimes ja suutmatuses oma vigu tunnistada.
Ma pakun välja, et mingil hetkel lähete te niikuinii lahku. Tugev naine ei kannata väga kaua enda kõrval nõrka meest, kes üritab teda oma ego upitamiseks alla suruda.
Sul on vaja meest, kes lihtsalt olekski nagu sina. Siis saad SINA ennast naiselikuna tunda.
Mina leidsin endale sellise mehe ja hetkel tunnen ennast õrna ja hellitatuna. Ma olen tugev olemisest tegelikult kohutavalt väsinud.
Mõtlesin veel selle mehelikkuse ja naiselikkuse peale. Me ikka oleme kohutavalt stereotüüpide kammitsates ja teatud omadusi (kohustusi) seostame sugudega. Emapiima ja kasvatusega on meile sisse kodeeritud, kuidas on sünnis olla ja toimetada tüdruku või poisina. See istub nii sügaval, et kui mees näiteks võtab endale naise, kes on kiire otsustaja, siis hakkab teda see kiire otsustamine mõne aja pärast närima, sest talle tundub, et ta peaks ise ikka see kõva otsustaja olema. Või kui naine eeldab vaikimisi, et mees peaks nagu pere materiaalse heaolu eest seisma, aga too ei tee seda. Jälle jama majas ju. Naist häirib, meest hakkab ka häirima, et toss või nii.
Üksi olles ei teki mingit probleemi, kes su “meeste- või naistetööd” ära teeb, ise teedki kõike, millest jõud üle käib. Solvunud ei ole kellegi peale olla. Tekib sulle kõrvale mees või naine, hakkad kohe eeldama, et noh, sina triigid sokke ja sina lõhud puid. Ja kui ei lõhu või ei triigi, siis hakkab närima jälle mingi aja pärast. Piisab kui üks on suhtes kuidagi väga “traditsioonilise” maailmapildiga.
Tulles tagasi sisemise tasakaalu juurde, siis ideaalne olekski partner, kes sinu sisemist tasakaalu võimalikult vähe mõjutab. Mitte, et sa pead suhtes olles pidevalt mingitel kogunemistel ja seanssidel käima, et oma tasakaalu säilitada või leida (Leia oma naiselik mina jms). Või emalenduriks hakkama, sest muidu kukub su kodu kokku. Või alandlikkust treenima, et mees ennast mehena tunneks.
Eks elus juhtub paljutki ja pole üldse võimatu, et mingil perioodil on vaja näiteks mõlemal partneril samaaegselt mees olla ja mõnel ajal mõlemal naine, või olude sunnil naisel mees ja vastupidi. Ja keegi eespool ütles minumeelest väga õigesti – mees võttis endale kohustused ja nii ongi. Üks õige mees võtab ise endale täiskasvanu rolli peres, mitte ei oota, et naine talle selle annab.
Mina olen endale teadlikult otsinud meest, kes oleks minuga sarnane, sarnaste oskustega. Mul on päris palju oskusi ja teadmisi.
Seda selleks, et me saaksime KOOS kõike teha. Ei ole naiste ja meestetööd – koos teeme süüa, arutame erinevate retseptide üle, vahetame nippe. Koos teeme kähku ära nõmedad tööd ja pärast tegeleme sellega, mis on huvitav – jällegi koos. Kui inimesed sobivad omavahel, tekib sünergia ja jõuab palju kiiremini ja paremini, kui üksinda ja topeltajaga. Kui inimesed on sarnaste huvidega, siis nad ka mõistavad paremini partneri eelistusi ja hirme, tekib tõeline partnerlus. Selle poole olen ma alati püüelnud ja nüüd juba teadlikult testin meest kõige selle suhtes. Siiamaani on testid olnud väga paljulubavad.
Teise inimese süüdistamine selles, et endal jääb mingit isikuomadust vajaka, on väga nõme.
Ei ole olemas mingit üldkehtivat mehelikkuse malli meestele, ei ole ka olemas samasugust malli naistele, millele kõik ühe või teise sugupoole esindajad peaks vastama.
Küll aga peaks suhtes olema tasakaal ja kumbki osapool peaks oma partneriga rahul olema sellisena, nagu ta on; kumbki ei saa nõuda, et teine ennast muudaks. See, kes hakkab nõudma, et teine pool ennast tema tellimise peale muudaks (juhul kui partner on algusest peale ennast samasugusena välja näidanud), vaadaku kõigepealt peeglisse. Iseasi on need juhtumid, kus alguses on käitutud ühtmoodi ja pärast selles osas suuri muutusi tehtud.
Alandlikkus on üldse asi, millesse ma ei usu. Mis kuradi alandlikkus kahe täiskasvanud, võrdse inimese vahel? Minge… puu taha selle lolli jutuga.
Lugupidamine on midagi muud. Teise inimese olla laskmine. Jne.
Mulle tundub hoopis, et see konkreetne mees üritab pisikese koduse psühhoterrori abil saavutada endale õigustamatuid privileege.
Igaks juhuks soovitan – kui te tõesti peaksite maja soetama, siis kas a. ära müü oma kinnisvara selle jaoks maha või b. kui müüd, siis ära lase seda ainult mehe nimele kirjutada.
Kuldsed sõnad, Rotsik, Kubujuss ja Maia!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] oman pisikest kinnisvara (mis pidavat tema mehelikkust alandama, sest temal pole ju mingit vara). Ja üldse ta soovitas mul olla alandlikum ja lasta tal rohkem asju otsustada. Ma ju ei otsustaks, kui näeksin temapoolset initsiatiivi aga seda pole. Kuidas olla alandlik ja mitte oma arvamust avaldada?
[/tsitaat]
Kui jõudsin selle kohani, et kellegi kinnisvara alandab kellegi mehelikkust – oh õudust, on ikka kompleksides idioote olemas!!! Sellise idioodi jaoks veel alandlik olla või isegi alandlikku mängida – ptüi!
Leidku mõni teine, endast veel lollim naisinimene, või siis lihtsalt väga arg naine, kes koogutab ja ütleb ainult “jah, jah, jah” ilma mõtlemata iga tema lause peale. Initsiatiivikamaks mees ei muutu – lihtsalt rumala või väga ara naise kõrval paistab initsiatiivitu, aga võimukas mees “tegija”. Just nimelt “tegija” on ta ja mitte tegelikult tegija – sellest saab iga natuke tevavsilmsem inimene aru.
Ja mis puutub süüdistusse “Sa oled liiga materiaalne!”, siis ise ta ju kompleksitseb sinu kinnisvara pärast. Kas mittemateriaalne kaunishing saaks kompleksid teise kinnisvara pärast? Ei saaks ju! Ise on see mees veel materiaalsem kui sina! Aga ta tahab varjata seda. Sellised ongi kõige jälgimad materialistid, kes varjavad seda ja süüdistavad suure suuga teisi, et nad olevat materialistid. Vastik silmakirjalikkus!
Ma hakka siia täpselt kirja panema, milline on mehelik mees. Ütlen vaid, et sellist meest, kes ajab sellist soga nagu teemaalgataja mees, ma poleks iial võimeline AUSTAMA. Ja kui mehe vastu austust pole, siis pole üldse midagi.
Teemaalgataja – kas sa tõesti tahad olla alandlik nii idiootliku ellusushtumise ja jutuga mehele, nagu sinu tekstist välja tuleb?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
