Olemas väike toakoer hetkel. Nüüd oma maja ost käsil ja soovime aeda valvama väga lastesõbralikku suurt valvekoera. Hetkel ka hea suvine aeg võtmiseks ja ise pisemaga veel kodune, seega aega kutsikaga palju tegeleda.
Millist looma omate väikelastega pered? 🙂
Meil on labradori retriiver. Kuivõrd ta valvekoer on, on kahtlane.:-) Ta tahab lihtsalt kõigiga sõber olla. Aga laste mõttes väga hea koer – ta on südamepõhjani armastav ja hooliv, pole mitte kunagi kuri.
Koera võtmisel peaks kaaluma ka seda, kuidas mingi tõug pererahvaga sobib. Iseloomud ju erinevad…
Meil on kuldne retriiver, kes kohe kindlasti ei ole valvekoer vaid ülisõbralik, mänguhimuline ja truu pereliige.
Ja sobib ka lastega, sest jumaldab mängimist ja pikki jalutuskäike/jalgrattasõite ja ujumist.
Meie I suur koer.
Meil on tiibeti mastif. Üksi väravast keegi sisse tõesti ei tule:) Kui juba sees on siis mängib sülekoera. Muul ajal magab hambad laiali:D
Soovitan leonbergerit.
meil on kaukaaslase segu krants. ümbruskonna jotad kardavad teda nagu tuld, kui bassihäälel haukuma hakkab nende peale. aidanud ka naabrite aias tegutsenud vargaid tabada.
lapsed kasutavad teda aastaid vaheldumisi hobuse ja padjana, talvel on kelgumootoriks ja suvel jalgpallis väravavahiks.
Koer vajab kindlasti ka koolitust. Nii et keegi perest peab hakkama koeraga tegelema. See oled ka sina ( mees hoiab samal ajal lapsi) või mees. Koerakoolitamine vajab aga aega. Kui teil on peres mõnel vaba aega, siis kindlasti võtke suur koer. Aga seda aega peaks jaguma siis aastateks.
Kesk-aasia lambakoer või cane corso.
selline asi nagu sõbralik valvekoer on vastukäiv mõiste. Jah, osad neist võivad tõesti olla umbusklikud vaid võõraste vastu, aga kui lapsed kasvavad ja neil teised lapsed külas käima hakkavad?
Üldiselt tõsist pätti koer nagunii ei takista, see laseb ka kõige hullemale lõukoerale gaasi näkku ja valmis. seega ma eelkõige otsiks sõbralikku koera. Muidugi, nagu eespool öeldud, ka kõige sõbralikumat tõugu peab koolitama ja sotsialiseerima.
Meil on njuufa. Ääretult lastesōber ja kuulekas, rahulik koer. Samas kaalub nii 85 kilo…ühelegi vōōrale otseselt saba liputades vastu ei jookse vaid vaatab eemalt. Isegi turvafirma töötajad ei julge meil aeda tulla kui maja häiresse läheb, samas pole elus kellegi peale kuri olnud. Hirmutab oma suuruse ja konkreetsusega. Meeldib väga lastega koos olla, samas ei taha väga tegelemist, sest meeldib ka palju magada nagu karu. Hea külg on see, et ōpeteatud koerana on lasega tal hea ujumas käija, sest valvab neid ja toob kogu aeg kaldale:)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kesk-aasia lambakoer või cane corso.[/tsitaat]
Soovitan ka kesk-aaslast või kaukaaslast, aga ole valmis palju tööd tegema ja mõtle enne hoolega läbi – kas valvur või sõbralik seltsikoer. Oma perekonda hoiavad nad küll.
Väravast sissetulemise vältimiseks tuleks väravat kinni hoida. Aga sel juhul tuleb uksekell ka maja ukse juurest viia värava taha, muidu ei saa inimesed külla tulla.
Koera asemel võiks investeerida videovalvesse, sest ohtliku päti vastu on koer kasutu.
Kaukal ja kesk-aaslasel, eriti isasel, võivad tõenäoliselt võimuambitsioonid tekkida. Labradorid ja kuldsed ei ole muide õuekoerad, nemad tahavad perega ninapidi koos olla. Mis valvamisse puutub, siis on nad pättidele ohtlikud jah – lakuvad suurest vaimustusest külalise üle teise oimetuks. Kui pätt toibub, aitavad asju majast välja kanda.
Ma armastan ikka öelda, et mul pole kurja koera vaja – ma ise piisavalt kuri. Koer peaks olema selline, et ma ei pea kunagi muretsema selle pärast, et ta mõnd last hammustab. Nii et kui tahad pisikesi pätte eemal hoida (suuri nagunii koer ei hoia), siis võta mingi suur ja imposantne elukas, kes ei ole mingil juhul kuri ja lubab lapsel endal suust vorstitüki ära võtta. Lisaks tõukirjeldusele on oluline, missugused on konkreetse koera, nt njuffa vanemad. Kas ema on sõbralik? Äkki oleks võimalik ka isaga kohtuda?
Muide – suur koer sööb juuuube palju. Aastaga väikese varanduse. Pluss veel vaktsiinid ja ussirohud ja koolitused. Koeraga on üldse palju jama. Kui mul väikseid lapsi polnud, siis oli mul alati koer. Nüüd on viimane koer surnud, lapsed on 4 ja 5 ning niipea meie majja peni ei tule – koer nõuab mu meelest rohkem aega kui kaks last kokku. No kui tahad korralikult koolitada ja jalutada ja treenida. Mul on muu elu ka peale koeramise, aga koera aianurka konutama võtta on ebaaus.
Sa ei saa sõbralikku valvekoera, need on teineteist välistavad mõisted. Nii et pead võtma kas sõbraliku koera või valvekoera. Kuna sul on väikesed lapsed, kellel varsti hakkavad sõbrad külas käima, siis ma soovitan sul võtta sõbralik koer. Kui sa just ei taha võõraid lapsi traumapunktis kokku lappimas käima hakata ja elada kogu aeg nagu miini otsas \”Emme, mul tuli Piret külla!\” – \”Väga tore … appikene, kas sa Pontu panid kinni??\”
Mingisugune kompromissvariant on suur koer, kes on enamvähem sõbralik, aga peletab lihtsalt oma kasvuga. Näiteks siin juba mainitud vetelpäästekoerad: njuufa, leonberger, landseer. Siis veel on minu meelest berni karjakoer sõbralikumat sorti. Siis veel näiteks collie annab võõrast haukumisega märku.
Mainitud veelinnukoerad retriiverid on küll lihtsalt sõbralikud koerad, nemad isegi ei haugu eriti. Samuti kelgukoerad on sõbrad kõigiga. Kuigi isane malamuut võib tõugu mitte tundvale inimesele päris hirmuäratav tunduda.
Bernhardiin. Tänu tema soliidsele välimusele ei julge ükski võõras aeda tulla. Samas on väga lastesõbralik. Sööb muidugi palju ja rohtudele läheb ka alati vähemalt topeltkogus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa ei saa sõbralikku valvekoera, need on teineteist välistavad mõisted. [/tsitaat]
Oi kui rumal jutt!
Kui ostad tõulooma ja oskad kasvatada saad väga toreda seltsilise ja lisaks koduvalvuri, tutvu tõuloomade iseloomustustega.
Krants on üks suur küsimärk – iial ei tea mis saad ja seetõttu mina ei soovita.
Suurtest tõugudest julgen kindlasti soovitada erinevaid mastiffe, leonberg jne.
Pm sobivad nad kõik, nad on aretatud kaitsma ja hoidma pere ja hirmutavadki oma välimusega juba. Naljalt kallale ei tule, siis on juba inimene ise süüdi.
Võtmesõna on kodune kasvatus!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Soovitan ka kesk-aaslast või kaukaaslast, aga ole valmis palju tööd tegema ja mõtle enne hoolega läbi – kas valvur või sõbralik seltsikoer. Oma perekonda hoiavad nad küll.[/tsitaat]
Kaukaaslasega küll ei tohiks riskida. väga ettearvamatu koer. kui on mingi krantsisegu, nagu siin eespool kirjutati siis ei tea, aga puhtatõuline on ettearvamatu isegi oma pereliikmete ja põhitoitja suhtes. tean peret, kus hammustas perenaisel käe nii ära et naharibad rippusid. laste juurde küll selliseid ei laseks iialgi. see pole ainus juhus, mida tean.
Ma ei võtaks üldse – elektrooniline valvesüsteem on kordades ohutum, muretum, tõhusam ja ka odavam.Meie enda pere jaoks küll tagantjärele tarkus…
Nimelt meil on nii lapsed kui koerad. Koerad on ainult õues, toas ei käi. Mööda nööri nad just käia ei oska, aga keelamise peale lõpetavad haukumise ja sööma ei hakka enne kui vastava käsu peale. Istuda-lamada muidugi ka (mitte et see väga oluline oleks meile, aga ehk annab aimu, et koertega on siiski tegeletud). Inimestele, nii omadele kui võõrastele ja ka võõrastele koertele nad mingit ohtu ei kujuta, ainult välimus võib võõrale hirmuäratav tunduda. Seega mingeid suuri probleeme ei ole, aga ikkagi. Ma näiteks ei usalda looma 100%, eriti just lastega. Ei omade, ei võõrastega. Meil suguvõsas oli juhtum, kus koer (rotveiler) pääses aedikust lahti ja läks küllatulnud ja eemal mänginud lapsele väga hullusti kallale. Ei olnud see laps teda narrinud ega midagi, lihtsalt loom on loom ja tema psüühikas ei saa olla üdini kindel. Teiseks igasugu ootamatused – talvel kõrge lumega kippusid üle aia plehku panema, muretsesime mitu päeva, lõpuks leidsime varjupaigast. Siis ootamatud tervisehädad, mis nõuavad ikka väga suuri summasid. Nt jooksis koer ise vastu majanurka oma silma puruks ja pidime õmblema, teine kord jäi palgi alla (õnneks luud jäid terveks) jne jne, iga mõne kuu tagant midagi juhtub. Ma ei räägi siinkohal ainult suurtest rahalistest väljaminekutest, vaid ka stressist, mis kaasneb looma õnnetuse või kadumisega! Steriliseerimistest, vaktsineerimistest, toidust jm ette teadaolevatest kulutustest ma siinkohal ei räägi.
Tõin nüüd välja ainult negatiivse, sest tahtsin põhjendada, miks ma enam koera ei võtaks. Praegu on nad meil olemas ja loomulikult nii ka jääb, st me ei jäta neid unarusse ega anna ära.
Kaukaaslane küll üldiselt sõbralik linnakoer pole. Vajab kindlat kätt ja korralikku koolitust. Meil oli kaukaaslane. Väga truu, hoidis ja kaitses peret ning kodu. Ühe korra tuli vend sõbra dressipluusiga koju ja koer ründas. Õnneks viimasel sekundil, enne kui hambad ümber kõri sulgusid, sai aru, et on tegemist omaga. Ründas veel kahte ootamatult sisenenud külalist. Mõlemad olid ise süüdi, et sisenesid ilma uksekella helistamata. Ühel oli paks jope ja sai käe kõri ette, teisel õnnestus uksest väja pääseda, nii et ainult riided rebis koer katki. Kui kaukaaslane ründab, siis hüppab otse kõrri. http://www.koer.ee/Kaukaasia_lambakoer.html \”Kaukaasia lambakoer on iseloomult valvuri tüüpi, tal on väga tugevalt välja arenenud valve- ja kaitseinstinktid. Seega ei sobi ta igaühele, peab olema kogemusi, et juba kutsikana selgeks teha, et tema on karja kőige madalam liige.
Öeldakse, et ta vaistlikult tajub inimese kavatsusi. Ta on vőőraste suhtes umbusklik ja alati valmis oma perekonda kaitsma.\”
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Bernhardiin. Tänu tema soliidsele välimusele ei julge ükski võõras aeda tulla. Samas on väga lastesõbralik. Sööb muidugi palju ja rohtudele läheb ka alati vähemalt topeltkogus. [/tsitaat]
Mina kahjuks tean ka väga kurja bernhardiini,kes läheb võõrastele lastele kallale.
Võta sõbralik koer + G4S (vms). kahte ühes, st sõbralikku valvekoera on suht võimatu saada.
Üks koer juba olemas? Tean kaht juhust, kus vana ja uus koer ei saanud omavahel läbi, läks lausa variseks paikapanemiseks.
Meie see pere kellel njuufa on. Minu teada olid ühel kasvatajal küll mingi aeg kutsikad, kas neid veel alles on ei tea, aga kui huvi, siis uuri http://www.vesikoer.ee lehe alt, sealt saad muud kasulikku infot ka suurte ja sōbralike päästekoerte kohta:)
Berni alpi karjakoer. Ilus, truu, sõbralik, aga piisavalt suur ja jõuline, et võõrad pelgama panna. Tahab perega palju koos olla, samas siiski täiesti õuekoer iga ilmaga. Tegelikult isegi, mida hullem ilm, seda paremini talle sobib (talveoludes). Monica tormi ajal istus kõige lagedamal kohal lumehange otsas ja nautis täiega.
Olen nii palju viimasel ajal lugenud koeratõugude kohta.
Meie võtsime oma rotikale seltsiliseks labradori, kuna peres ka väike laps. Siin kohal ütlen kohe, et labrador on küll väga kiidetud pere ja lastesõbralik koer aga ta ei sobi väikeste lastega peresse. Me käisime ka koertekoolis aga kuna labrador on ülevoolavalt rõõmu täis KOGUAEG, siis puhaste riietega laps pole veel kunagi autoni jõudnud. Kõige rohkem häirib labradori puhul see, et ta kunagi ära ei väsi ja kui laps läheb õue mängima , siis ei tule sellest midagi välja sest labrador ainult hüppab ja kargab ja lükkab oma kehaga lapse koguaeg pikali. Muidugi teeb ta oma ülevoolavas meeleolus ka tihti kogemata lapsele haiget ja ma tõesti ei soovita labradori väikese lapsega peresse. Võib olla jäi meie puhul väheks ka koolist aga nii see paraku on läinud. Rotveiler on jälle väga ettearvamatu ja ühe inimese koer. Ta võib küll väga sõbralik olla aga siiski kuulab ainult ühte inimest ja minust põhimõtteliselt läheb mõõda kui just pai või süüa ei taha.
Oma aiaga majja ei soovita ka malamuute ja huskysid- kohutavalt kaevamishimulised koerad ja muidugi super kodust ära jooksjad. Kodust kipuvad jooksuaegadel vehkat tegema ka mastifid. Olen tohutul hulgal lugenud erinevate tõugude kohta ja kui tekiks vajadus ja võimalus kunagi uue koera järele kes sobiks nii lastega perre kui õue, siis valik kas Bernika või Hispaania mastifi- suured, oma kodu ja peret kaitsvad tõud, saavd õues suurepäraselt elatud, sest on aluskarv.
Mina natuke kahetsen et enne labradori võtmist ei uurinud rohkem erinevate tõugude kohta, sest vastasel juhul oleks labradori valikust välja praakinud.
Kindlasti soovitan lugeda just selle koha pealt tõu omadusi, et kas kipuvad aias kaevama (sest see ei lõpe kunagi), kas jooksuaial kaevavad ennast aiast välja, kui energiline ja mänguhimuline tõug on- kui on igav ja vähe tegeletud, siis sobib närimiseks kõik, mis vähegi aias on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kesk-aasia lambakoer või cane corso.[/tsitaat]
Cane corso on väga hea valvekoer – keegi aeda ei astu kui selline sees. Oma karja liikmetele ei tee kindlasti liiga, ka kõige pisematele. Meie omad saavad isegi kassiga superhästi läbi. Samas peab teadma, et ta nõuab väga suurt tähelepanu, järjepidevat sotsialiseerimist, pikki jalutuskäike, treenimist ja lihtsalt seltskonda (toakoer, kes püsib peremehe ligi). Kui koer kõike seda ei saa võib tema käitumises ilmneda tõeliselt kurja käitumist võõraste inimeste suhtes. Tihti on nad umbusklikud just võõraste laste suhtes, nad tajuvad teist oma silmade kõrguselt vastu vaatavat ning ettearvamatult käituvat olendit endale konkurendina. Arvestama peab ka, et teiste samast soost suurte koertega ei saa nad reeglina läbi ka suure treenimise korral.
Nad on väga targad ja toredad koerad, kuid nõuavad väga palju aega.
Üldiselt öeldakse, et imiku ja kutsika samaaegne majja tulek pole eriti mõistlik, sest mõlemad tited vajavad palju tähelepanu. Pead hindama, kas sul on kahe väikese lapse kõrvalt ikka piisavalt aega uue titega tegeleda ja seda kindlasti mitte ainult tööle minemiseni.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen nii palju viimasel ajal lugenud koeratõugude kohta.
Meie võtsime oma rotikale seltsiliseks labradori, kuna peres ka väike laps. Siin kohal ütlen kohe, et labrador on küll väga kiidetud pere ja lastesõbralik koer aga ta ei sobi väikeste lastega peresse. Me käisime ka koertekoolis aga kuna labrador on ülevoolavalt rõõmu täis KOGUAEG, siis puhaste riietega laps pole veel kunagi autoni jõudnud. Kõige rohkem häirib labradori puhul see, et ta kunagi ära ei väsi ja kui laps läheb õue mängima , siis ei tule sellest midagi välja sest labrador ainult hüppab ja kargab ja lükkab oma kehaga lapse koguaeg pikali. Muidugi teeb ta oma ülevoolavas meeleolus ka tihti kogemata lapsele haiget ja ma tõesti ei soovita labradori väikese lapsega peresse. Võib olla jäi meie puhul väheks ka koolist aga nii see paraku on läinud. Rotveiler on jälle väga ettearvamatu ja ühe inimese koer. Ta võib küll väga sõbralik olla aga siiski kuulab ainult ühte inimest ja minust põhimõtteliselt läheb mõõda kui just pai või süüa ei taha.
Oma aiaga majja ei soovita ka malamuute ja huskysid- kohutavalt kaevamishimulised koerad ja muidugi super kodust ära jooksjad. Kodust kipuvad jooksuaegadel vehkat tegema ka mastifid. Olen tohutul hulgal lugenud erinevate tõugude kohta ja kui tekiks vajadus ja võimalus kunagi uue koera järele kes sobiks nii lastega perre kui õue, siis valik kas Bernika või Hispaania mastifi- suured, oma kodu ja peret kaitsvad tõud, saavd õues suurepäraselt elatud, sest on aluskarv.
Mina natuke kahetsen et enne labradori võtmist ei uurinud rohkem erinevate tõugude kohta, sest vastasel juhul oleks labradori valikust välja praakinud.
Kindlasti soovitan lugeda just selle koha pealt tõu omadusi, et kas kipuvad aias kaevama (sest see ei lõpe kunagi), kas jooksuaial kaevavad ennast aiast välja, kui energiline ja mänguhimuline tõug on- kui on igav ja vähe tegeletud, siis sobib närimiseks kõik, mis vähegi aias on.[/tsitaat]
Koera komme inimesele peale hüpata on märk valest kasvatuset, saab kindlasti ümber õpetada! Ohjeldamatu kaevamine nagu ka närimine on märk, et koeral igav ning temaga pole piisavalt tegeletud. Kelgukoerad vajavad pikki jalutuskäike.
Ja labradorid on mulle jätnud täiesti labiilsete ning taltsutamatute tegelaste mulje, kes nõuavad tohutult aega ja tähelepanu. Kunagi oli üks raamat ja film (lausa kassahitt), kahjuks ei tule nimi meelde praegu meelde, sealne tegelane näris ennast sisuliselt betoonist ka läbi kui üksi pidi olema.
Endal oli üks must labrador kunagi korteris naabriks. Perekond oli sunnitud ajutiselt kahe maja vahetuse ajal korteris elama. No see loom oli ka hull – päevad läbi ulgus, kraapis kõik uksed aknad ära. Akna kallal laamendas kuni sai lausa kremooniumid lahti ja palju ei puudunud, et oleks akna kaudu jalga laskud.
Ise ei võtaks eales labradori.
Kui laps on juba üle aasta võib koera võtta küll. Kaks kutsikat korraga läheks vist hulluks.
Aga suure koera puhul peab mõtlema, kas te tahate temaga ka autoga sõita. Kui on väga suur koer, siis on see üsna tülikas.
Meil on Vana-Inglise lambakoer, kes näeb oma karva tõttu küll suur välja, aga tegelikult on keskmist kasvu e alla 30 kg (emane). Ja sõbralik. Aga teda on asjatundmatu pilk ka Kesk-Aasia omaga segi ajanud, kuigi ta on pea poole väiksem.
Ma ei pea muretsema kui ta lastega õues on. Ainult võib liigselt erutuda kui suur kari lapsi korraga jookseb. Nt kelgutama teda kaasa ei võta.
Haugub väga vähe, mis on tegelikult suur pluss.
Kuigi on ka haukuvamaid eksemplare. Nõuab kammimist või pügamist.
Meie saame oma koera igale poole vabalt kaasa võtta, sest mitmeks päevaks jätta pole võimalik. Käitub viisakalt ka nt turismitaludes ja võõrastes kohtades.
Aga paljudele on koera võrdkuju Saksa lambakoer. Tegelikult on ta lollikindel valik, sest on lihtsalt koolitatav ja võõras teda ei usaldada. Enne tuleb uurida lihtsalt sugupuud, et ikka kodu mitte töökoera võtta.
Tõust sõltub kui raske teda koolitada on. Tuleb võtta enda isikuomadusi arvesse. Kui tahad lihtsalt koera ja väga vaeva näha ei viitsi (nagu meie pere), siis tuleb valida ka tõenäoliselt kergemini õpetatav tõug.
Hea tahtmise korral võib ilmselt igast koerast endale sobiva taltsutada, aga hind st ajakulu võib osutuda liiga suureks.
Rahulik tõule vastav tüüp saab koerast ikka alles 2 aastaga. Sest just 2 eluaasta on see piiride kompamise aeg. Enne on lihtsalt kutsikas ja emotsionaalne puberteedik.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
