Tütar mul hetkel 2,6 a ja mõtlen, et milline võiks olla esimene spordiala- trenn kuhu teda viia? Endale ei tulegi ühtegi pähe, ehk keegi oskab soovitada!
Lapsel muidu eeldus ülekaalule, samas ta ise tahab ennast kogu aeg liigutada ja kui ise trenni lähen, tahab kaasa tulla.
Mina soovitaks ujumistrenni.
Trennis õpetatakse laps ujuma ja hiljem toimuvad juba nö treeningud. Juba see on pluss, et laps ujuma õpetatakse. Niisama sulistada saab ka spaades, aga trennis antavad juhised ja omandatud oskused jäävad ikka kogu eluks.
Mul sõbranna laps käib Pirita Topis, mõtlesin oma lapsed ka sinna panna.
meil plaanis alustada jalgpalliga(neljaselt siis). Jalgpall seetõttu, et trennid toimuvad lasteaias kohapeal, hea mugav lapsel käia. 5-6 aastaselt tahaks ta ujuma panna, see igati kasulik lapsele. Ja no kui laps kooli läheb, siis vaatab edasi-kas ta tahaks näiteks jalgpalliga jätkata või valida näiteks kergejõustiku, või jätta ainult ujumine. Või ehk last ei huvita mitte ükski nendest aladest, valib hoopis maleringi näiteks 🙂
Aga nagu ma aru olen saanud, siis nii väikestele veel erilisi trenne pole. Pigem jah selline mudilaste laulmine, tantsimine.
ma käisin tüdrukuga kuni 2. aastaseks saamiseni nn beebide võimlemises. 3-selt proovisin jalgpalli, ent osutus talle liiga raskeks. Nüüd proovime tantsutrenni ja akrobaatikat.
Esimene trenn võiks olla siis, kui laps on omandanud teatud oskused. Näiteks ta suudab kuulata ja jälgida juhendajat vähemalt 45 min (ehk siis nii pikalt, kui trenn kestab). Kui ta suudab suud kinni hoida ja ei hakka juhendale vahele rääkima, mis tal kodus on või kus ta emaga käis.
On kohutav, kui trennis on lapsi, kes jooksevad sihitult ringi, segavad teisi, teevad mingeid häälitsusi, juhendaja sõna ei ole neile miski. Need lapsed on pärast lasteaeda ka üleväsinud. Mõni on ülekaaluline, mõne puhul arvab vanem, et äkki treeneri ülesanne ongi tema lapsele distsipliini õpetada. Ei ole. Võtsin oma lapse poole aasta pärast trennist ära, sest minu närv ei pidanud vastu. Kahju oli oma lapsest, kes ei suutnud trennist mõnu tunda, sest poole ajast kulutas treener sellistele hüperaktiivsetele lastele, neid nii kenasti, kui kurja häälega korrale kutsudes ja kõiki pedagoogilisi nippe proovides.
Tartus näiteks on ujumine 2-4 aastastele lastele. Lapsed ikka koos vanematega, kuid treener õpetab ja juhendab ja laps peab palju tegema iseseisvalt. Pole enam beebiujutamine – kasutusel ka õppevahendid nagu suurte inimeste trennis.
Mina soovitaks võimlemist (vt. nt. Piruett). seal on pisikeste rühm, lastele väga meeldib. see ei tähenda, et nad 45 min. seal võimleksid. nad mängvad jooksumänge, tantsivad, muidugi ka võimlevad, aga seda kõike mänguliselt. keegi ei sunni ka kõike kaasa tegema.
üldiselt on võimlemine kõige alus. laps saab sealt õige kehahoiaku, pärast võib tegeleda millega iganes.
Iga ilmaga õues möllamine! Väikelaps areneb kõige paremini vaba mänguga, mingit trenni pole vaja. Trenniraha investeeri riietesse.
Mina viimasega ses mõttes nõus ei ole – lapsed käivad NAGUNII õues möllamas (minu oma vähemalt). Trenn kui selline on ikka teistmoodi.
Minu tüdruk ajab sügisest saati peale, et tahab tantsima minna. Et tal seelik juba olemas (rahvariide seelik). Aga nii väikestele ei ole veel selliseid trenne.
Lapsed on erinevad, on selliseid, kes tormavad sihitult ringi, kuid ON ka selliseid, kes on asjast huvitatud.
Oma lapsega käisin kuni lasteaiani võimlemises (2-3 a), väga asjalik oli ja laps tegi kõik ülesanded innuga kaasa. Talle väga meeldis.
Viimsi Väike Päike oli see.
[small]pipi-triinu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina viimasega ses mõttes nõus ei ole – lapsed käivad NAGUNII õues möllamas (minu oma vähemalt). Trenn kui selline on ikka teistmoodi.
Minu tüdruk ajab sügisest saati peale, et tahab tantsima minna. Et tal seelik juba olemas (rahvariide seelik). Aga nii väikestele ei ole veel selliseid trenne.
Lapsed on erinevad, on selliseid, kes tormavad sihitult ringi, kuid ON ka selliseid, kes on asjast huvitatud.
Oma lapsega käisin kuni lasteaiani võimlemises (2-3 a), väga asjalik oli ja laps tegi kõik ülesanded innuga kaasa. Talle väga meeldis.
Viimsi Väike Päike oli see.[/tsitaat]
Siis on hästi, kui sinu laps niikuinii õues käib. Paljud paraku ei käi. Näen siis meie lasteaias, kui ama ütleb, et ei saa õue mängima, sul on trenn. Lasteaialaps on õues ühe tunni päevas, seda on ülivähe!
Trenni oht on veel see, et kaob vaba mängu oskus ja loovus. Enamiku lapse päevast peaks täitma vaba mäng, paraku kipub olema vastupidi – enamiku päevast on mingi organiseeriutd tegevus.
Osa treenereid tahavad lapsest kohe olümpiakandidaati vormida ja panevad teda tegema eeskätt teatud ala harjutusi. Nii arenevad teatud lihasgrupid üleliia, teised aga jäävad unarusse. Tulemuseks on ületreenitud lihasgruppide pidevad valud hilisemas elus. Ja need valud alluvad ravile väga kehvasti.
Seepärast olen mina seda meelt, et väikese lapse parim trenn on üldkehalist laadi. Normaalselt liikuv väikelaps natuke jookseb, natuke kõnnib, natuke hüppab, kummardab, ronib, roomab, käputab jne. Nii arenevad hästi kõik ta lihasgrupid ja kõike teeb ta oma äranägemisel, st kui tunneb et miskit on liiast, siis vahetab tegevust või teeb teisiti. Nii areneb ka loovus.
Kunagi läksin 2 aastasega ühte võimlemistrenni. Kuid seal selgus, et võimlema peab hoopiski…ema:P Oli väga beebide võimlemise moodi: emad hüpitasid oma last, panid ta oma kõhule ja tegid sedasi silda jne. Emmedel higi voolas, lapsed aga igavlesid, kuna nemad olid tolles trennis kaltsunuku eest:D
Selle asemel, et kulutada kallist raha ja aega laste trennidesse vedamisele, võiks hoopis mõelda, miks on meie koduaiad ning pargi mänguväljakud tühjad? Praegu, talve lörtsi ja pimedaga, saan veel aru, kuid ka suvel?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
