Mina aga jällegi soovitan võtta rahulikult. Kui lööb, siis eemaldada ta kuidagi. Kui rahuneb, siis ilusti rääkida – küsida, miks sa lõid? Kuna tegu on 2.5 aastasega, siis ega see “kohutav kolmene” pole mõne üksiku lapse kohta välja mõelnud.
Palju on ju räägitud, et 2.5 a ei oska end veel väljendada/rääkida, siis ta ärritub ka kergemini. Lisaks, võib olla tahab ta rohkem tähelepanu/koos mängimise aega?!
Kohe laps psühholoogi juurde viia/või ka ise – no ei ole vaja. Peaks ikka ise hakkama saama. Lõpuks pannakase võib olla lausa diagnoos, kuigi normaalne laps.
Ma nägin lasteaias kurba pilti. Kasvaja/õpetaja väga kurjalt rääkis ühe 6-7a poisiga, et sa ei lähe liugu laskma, sa istud siin ja kaevad. Ta rääkis kurja häälega. Laps kohe kuuletus. Mind pani imestama, miks ei tohi laps õues teha, mida ta soovib?!?! Liumägi oli 2 m kaugusel, seega ei saanud olla probleem ka selles, et ta teistest kaugemale läheb/või seal väiksemad on vms.
Järgmisel päeval sama. Siis ma läksin küsima (just õpetaja hääletooni pärast), et miks ta selle lapsega nö õiendab.
Selgus, et see on erivajadustega laste rühm ja selle lapsega olevat probleeme. Jah, ma olen sel ajal kogenematu, kuid tol hetkel ja eelmisel päeval see laps käitus ideaalselt.
Ma ka hakkaks laamendama, kui minust räägiks õpetaja kõigile kõva häälega halvasti (õpetaja seletas poisi varasemat käitumist mulle suhteliselt kõva häälega)/või mul ei lastaks liugu lasta kui ma tahan (olles 5-6a ).
Seega, et teie laps ei satuks kuhugi erirühma, kus ta iseseisvus/loomus maha surutakse, siis mõelge väga, enne kui kuhugi psühholoogi poole pöördute.
Mul oli sellest poisist nii kahju.