Olen mõned kuud töötanud lasteaias õpetaja abina ja näinud nüüd selle asutuse nö köögipoolt. Mul endal on samuti veel lasteaiaealised lapsed, käivad samas lasteaias. Pean tunnistama, et minu isiklikud tõekspidamised ei ühti sageli sellega, mida ma ühe osa pedagoogilise personali arusaamade osas näen ja kuulen, eriti, mis puudutab distsiplineerimismeetmeid. Mõtlesin, et elu on rohkem edasi läinud kui minu ajal oli (olen nõuka-aja laps). Minu jaoks on nt lapse nurkapanek, tema pahaks lapseks kutsumine, paha lapse tool, magustoidust ilmajätmine, ähvardamine (kui sa ei tee nii, siis mina teen naa), lõputu õiendamine (mille võiks asendada hoopis olukorra füüsilise muutmisega), lapse tunnete ignoreerimine väga valusad asjad kõrvalt vaadata. Ma mõtlen, et alati peaks saama ju heaga. Võimalik et olen lihtsalt ülitundlik, aga stressan väga ja mõtlen, et ma ilmselt ei sobigi sellele tööle, sellesse keskkonda. Ei taha oma lapsi ka enam väga hea meelega lasteaeda viia, kuigi oma laste rühmas pole selliseid lähenemisi täheldanud, sõltub õpetajast ilmselt ja vanusegrupist.
Küsin, et teie kui lapsevanemad, millist distsiplineerimismeetodit te aktsepteerite oma lapse puhul?
Teema: Millised distsiplineerimismeetodid lasteaias on teie poolt aktsepteeritavad?
Nt paha lapse toolis ma küll midagi halba ei näe, kui sellele eelneb ja järgneb ka selgitus/arutelu olenevalt lapse vanusest ning last lihtsalt ei unustata sinna. Tihti on vaja võtta korraks aeg maha, et emotsioonid vaibuksid.
Ähvardamised ja tänitamised… neid saab nii sajal erineval viisil teha, et ei oska nii netis kohe kommenteerida. Nt kui õpetaja “ähvardab”, et kui lapsed kohe voodisse ei lähe, siis ta unejuttu lugeda ei jõua, siis see on minu arvates igati ok. Lastel on vaja õppida põhjus-tagajärg seost. Kui aga käib lihtsalt selline ühtlane mõttetu virisemine ja tänitamine, siis see on muidugi nõme.
Magustoidust ilma jätmist ei oska kommenteerida, kuna oma lapsed kehitaks õlgu lihtsalt selle peale 😀
Aga õpeta siis õpetajatele, kuidas heaga saab!
Ma läksin ka õpetajaks (küll kooli, aga algklassidesse) heas usus, et alati peab saama heaga. Proovisin nii ja naa… ja heaga võibki kuni läbipõlemiseni proovima jääda, sest kui umbes 80% kordadest töötab see, siis ülejäänud kordadel – tee või tina – see ei tööta. Kuni tänapäeva lapsevanematel on ainult õigused ja õpetajatel ainult kohustused, ei saa igas olukorras ainult heaga ja vahel on vaja olla ka kuri.
Tõeliselt kuri on mul olnud vaja õnneks väga harva, aga see, mida sina kutsud ähvardamiseks, on tegelikult lastele põhjus-tagajärg õpetamine. Toidust ilma jätmine pole okei, aga nt on normaalne, kui lisaportsu magustoitu ei saa, kui laps lauas teisi segab ja lollitab.
aga see, mida sina kutsud ähvardamiseks, on tegelikult lastele põhjus-tagajärg õpetamine.
Põhjus-tagajärg on minu meelest see kui laps nt lollitab ja ei pane riidesse, siis on ok öelda, et kui sa riide ei pane, jääd tuppa. Põhjus-tagajärg ei ole minu meelest kui öelda, et kui sa sööma ei hakka/karjumist ei lõpeta vmt, siis ma söön ära su magustoidu või su kaisuloom läheb minema vmt. Seda pidasin silmas.
Meil on väike maalasteaed, tillukesed rühmad, ei ole vaja arvestada 20+ lapse tunnetega, vahel on kohal neli-viis vaid.
Aga üldiselt saan aru, et olengi liiga hellik siis ise. Lihtsalt ei talu selliseid asju, eriti kõige tillemate osas.
Minu laps käis Tallinnas ühes lasteaias ja seal olid 60+ õpetajad. No ikka täielik nõuka aeg möllas seal. Kõik, millest rääkisid, oli kasutusel ja rohkemgi veel. Kui ei maganud, saadeti rühmast välja poolpaljalt pimedasse koridori nurka. Lapsed külmetasid ja kartsid seal, aga leidlikud, nagu nad olid, leppisid kohe omavahel kokku, et kui mõni sinna saadeti, siis kohe teine ka ei maganud, saadeti ka sinna ja oli kohe lõbusam. Hüppasid seal, et sooja saada ja ajasid juttu, seega oli täitsa tore olemine. Söögist jäeti ka ilma, aga sellest oli neil suhteliselt ükskõik. Minu poissi saadeti vahel väiksemate rühma, see pidi nagu alandav olema, et tittede juurde saadeti, aga temale seal hoopis väga meeldis. Siin võiks jutustama jäädagi.
See kõik pole ok jah. Kui mu laps läks lasteaeda siis enne seda toimus koosolek. Seal üks vanem küsis, kuidas karistate halba last? Meie kasvatajad vastasid, et halbu lapsi pole olemas. Suunatakse mujale/mängima/räägitakse. Ja nii ongi. Laps läheb juba 3. aastat hea meelega, õhkkond super.
Minu laps käis Tallinnas ühes lasteaias ja seal olid 60+ õpetajad. No ikka täielik nõuka aeg möllas seal. Kõik, millest rääkisid, oli kasutusel ja rohkemgi veel. Kui ei maganud, saadeti rühmast välja poolpaljalt pimedasse koridori nurka. Lapsed külmetasid ja kartsid seal, aga leidlikud, nagu nad olid, leppisid kohe omavahel kokku, et kui mõni sinna saadeti, siis kohe teine ka ei maganud, saadeti ka sinna ja oli kohe lõbusam. Hüppasid seal, et sooja saada ja ajasid juttu, seega oli täitsa tore olemine. Söögist jäeti ka ilma, aga sellest oli neil suhteliselt ükskõik. Minu poissi saadeti vahel väiksemate rühma, see pidi nagu alandav olema, et tittede juurde saadeti, aga temale seal hoopis väga meeldis. Siin võiks jutustama jäädagi.
Ja lapsevanemad vaatasid kõik epealt, hoolekogus probleemiks ei tõstatatud?
ma ise ei poolda sellist überpehmot kasvatusmeetodit, et üldse ei tohi kurja häält teha ja karistada (mul käivad kodus ka lapsed nurgas seismas – laps peab tajuma, et tema teol ei ole halvad tagajärjed ainult teistele (nt olen kurb, et miski läks katki), vaid et ka temal eendale võib olla halb tagajärg, tagasilöök (nagu elus päriselt ongi). Aga kuskil on siiski piirid asjad – nagu näiteks ei tohi karistamine tekitad alastele füüsilisi vigastusi (külmetamine), järelevalveta jätmine ei ole okei (lapsed võiva domavahel kaklema minna, keegi kõnnib lihtsalt minema, või tekib terviserike nt astmaatilisel lapsel)
Lihtsalt õudne. Mul on kohutavalt hea meel, et minu lapsed on lasteaiast pääsenud ja rõõmsad, sõbralikud ning terve psüühikaga õpilased. Parimaid sõpru ja kaaslasi annab otsida ütlevad kõik nende õpetajad igal arenguvestlusel – seega see sotsialiseerumise jutt on täielik möga.
Palun lugege selle “paha lapse tooli” kohta:
Lihtsalt õudne. Mul on kohutavalt hea meel, et minu lapsed on lasteaiast pääsenud ja rõõmsad, sõbralikud ning terve psüühikaga õpilased. Parimaid sõpru ja kaaslasi annab otsida ütlevad kõik nende õpetajad igal arenguvestlusel – seega see sotsialiseerumise jutt on täielik möga.
Palun lugege selle “paha lapse tooli” kohta:
Väga rumal artikkel on. Autor pole ilmselgelt aru saanud tooli mõttest. Minu laste lasteaias kasutatakse ka tooli, aga sealt ei saa mitte siis ära, kui võltsilt vabandust palutud on, vaid siis, kui õpetajad on rahunenud lapsega selgeks rääkinud, mis juhtus ja miks ta nii reageeris. Ühtlasi mõtlevad nad koos, kuidas järgmisel korral samas situatsioonis teistmoodi käituda.
Minu jaoks on nt lapse nurkapanek, tema pahaks lapseks kutsumine, paha lapse tool, magustoidust ilmajätmine, ähvardamine (kui sa ei tee nii, siis mina teen naa), lõputu õiendamine (mille võiks asendada hoopis olukorra füüsilise muutmisega), lapse tunnete ignoreerimine väga valusad asjad kõrvalt vaadata.
Küsin, et teie kui lapsevanemad, millist distsiplineerimismeetodit te aktsepteerite oma lapse puhul?
Kõik peavad lähtuma laste õigustest (lapse õiguste konventsioon), kus on selgelt öeldud, mis on õige ning mis mitte. Igasugune alandamine on vale.
Nurka seisma panemine on tänapäeval keelatud. Pahaks lapseks kutsumine on tegelikult lihtsalt halvasti ütlemine. Kui minu õppejõud või ülemus nimetks mind pahaks inimeseks mõne minu eksimuse pärast, siis loomulikult oleks see solvav.
Magustoiduga manipuleerimine on väheleidlike inimeste kiire lahendus, mis ei pruugi üldse tulemustki anda.
Paha lapse tool peaks olema ümber nimetatud rahunemistooliks vmt. Laps ei ole paha, tema teod aga võivad seda küll olla.
Ma töötan samuti lastega ja mõistan väga hästi, et lasteaias, kus on 20+ last erineva taustaga peredest, on tõeliselt keeruline ühel õpetajal ohjata kõiki mürgeldajaid ning vastuvaidlejaid.
Lisaks, praegusel ajal on endiselt palju liikvel seda nõukaaja kasvatust ning see ei kao veel niipea. Meil alles 2016 keelustati laste füüsiline karistamine (tutistamine, pepulaks, rihm/vits jne) ja arvan, et kuigi meie kasvatusteadus käib tänapäevaga käsikäes küll, siis sügavalt juurdunud kodused kasvatusharjumused kaovad palju raskemini.
Ja lapsevanemad vaatasid kõik epealt, hoolekogus probleemiks ei tõstatatud?
Ja miks arvad, et ei tõstatatud. Kasu väga ei olnud. Need tädid ennast muutma ei hakka. Täpselt sama jutt, et tänapäeva lapsed on sellised ja teistsugused, ei kuula sõna, nendega ei saagi muudmoodi jne. Ja direktoril pole õpetajaid valida. Ongi kogu lugu.
Kõiksugu nimetuste andmine ja alandamine
Sama siin : Kõiksugu nimetuste andmine ja alandamine on täiesti lubamatu !!!
Kord nägin sellist õpetajat, kes tõmbas jõuga lapsel käest “oma” asja käest, mis lapsele meeldis, tahtis vaid korra katsuda, et nii ilus juukseklamber. Käratas, et ANNA SIIA, SEE POLE SINU!
Ma tõsiselt ehmatasin ja laps hakkas ka nutma, sest me mitte kunagi kodus nii ei räägi. Oleks siis tulemasin või nuga, käärid, midagi ohtlikku..
Kurb, selle asemel et lihtsalt öelda, oi, vaata korra, anna siis tagasi vm.
Isegi pealtnäha pisikesed ütlemised võivad olla pisikesele väga haiget tegevad ja ehmatavad. Aga ÕPETAJA ! Kuidas sa võid nii :(( Sa peaksid ju õpetama, mitte õelutsema
Kõiksugu nimetuste andmine ja alandamine
Sama siin : Kõiksugu nimetuste andmine ja alandamine on täiesti lubamatu !!!
Kord nägin sellist õpetajat, kes tõmbas jõuga lapsel käest “oma” asja käest, mis lapsele meeldis, tahtis vaid korra katsuda, et nii ilus juukseklamber. Käratas, et ANNA SIIA, SEE POLE SINU!
Ma tõsiselt ehmatasin ja laps hakkas ka nutma, sest me mitte kunagi kodus nii ei räägi. Oleks siis tulemasin või nuga, käärid, midagi ohtlikku..
Kurb, selle asemel et lihtsalt öelda, oi, vaata korra, anna siis tagasi vm.
Isegi pealtnäha pisikesed ütlemised võivad olla pisikesele väga haiget tegevad ja ehmatavad. Aga ÕPETAJA ! Kuidas sa võid nii :(( Sa peaksid ju õpetama, mitte õelutsema
Sina pole ka paari asja õpetsnud. Nagu nt vaadatskse silmadega, mitte kätega. Või et võõrast asja ei võeta.
Kui need asjad oleks selged, ei peaks ka teine inimene enda asja tagasinõutamisega tegelema, viisakas või ebaviisakas vormis.
Sina pole ka paari asja õpetsnud. Nagu nt vaadatskse silmadega, mitte kätega. Või et võõrast asja ei võeta.
Kui need asjad oleks selged, ei peaks ka teine inimene enda asja tagasinõutamisega tegelema, viisakas või ebaviisakas vormis.
Sina vist oledki selline vanaaegne õpetaja, ma kujutan ette, et meie tädikesed oleks samamoodi oma käitumist õigustanud.
Kurb, selle asemel et lihtsalt öelda, oi, vaata korra, anna siis tagasi vm.
Kui see on tema asi, siis miks ta peab seda näppida laskma? Igaühel on ikka ise õigus oma asjade üle otsustada. Ütles ju õigesti: anna siia, see pole sinu. Muidugi ma ei tea, kui kõvasti ta seda ütles ja samuti oleks pidanud andma lapsele võimaluse asi ise talle anda, mitte jõuga kiskuma, aga ma küll ei leia, et oleks kuidagi õige lasta lapsel kõiki asju näperdada (vaata korra ja anna siis tagasi). See saadab talle ka vale sõnumi, viisakas ju niimoodi kõike näperdada ei ole, ma ikka üritan õpetada, et enne tuleb küsida, kui teiste asju puudutada, ning leppida, kui vastus on ei.
Meie kasvatajad vastasid, et halbu lapsi pole olemas.
Ohjah. Naiivne lumehelbekeste sõnakõlks. Loomulikult räägib seda juttu vanematele iga õpetaja ja kasvataja, sest seda näeb ette poliitiline korrektsus. Päriselt kujutate ette, et keegi vanemate koosolekul ausalt ütleb, et on ikka olemas küll halvad lapsed. Võime ju siin jahuda semantikast teemal, et laps ei ole kunagi halb, tema tegu on jms. Tegelikkus on aga oi kui teistsugune, olgu põhjuseks siis iseloom või kasvatus. Jah, lasteaias on lapsed oluliselt mõjutatavamad ja isegi päris korraliku rübliku või erivajadusega saab ehk mingi metoodikaga hakkama, sest laps on siiski pisike. Kui aga jõudu juurde tuleb, empaatiat aga mitte kuskilt otsast, siis palun selgitage mulle, kui koolis teisel lapsel pea veriseks lööv või muul moel teisi terroriseeriv kõurik laamendab, siis kuidas aitab ohvrit see, et ta teab, et poliitkorrektselt võttes ei olegi tegu paha lapsega. Sotsiopaadid on sotsiopaadid ka lapseeas. Tõepoolest – nad ei ole pahad, neil on lihtsalt isiksusehäire, aga pole mõtet teha ninnunännu nägu ja rääkida õigustest ja sallivusest ja pedagooglise vestluse suurepärasest mõjust. Ohvril on ikka ju pea lõhki. Seega sõna “paha” on paha-paha, saan aru. Ma võin seda ilustada, kuidas tahan, mõte jääb aga ikka samaks.
Kurb, selle asemel et lihtsalt öelda, oi, vaata korra, anna siis tagasi vm.
Kui see on tema asi, siis miks ta peab seda näppida laskma? Igaühel on ikka ise õigus oma asjade üle otsustada. Ütles ju õigesti: anna siia, see pole sinu. Muidugi ma ei tea, kui kõvasti ta seda ütles ja samuti oleks pidanud andma lapsele võimaluse asi ise talle anda, mitte jõuga kiskuma, aga ma küll ei leia, et oleks kuidagi õige lasta lapsel kõiki asju näperdada (vaata korra ja anna siis tagasi). See saadab talle ka vale sõnumi, viisakas ju niimoodi kõike näperdada ei ole, ma ikka üritan õpetada, et enne tuleb küsida, kui teiste asju puudutada, ning leppida, kui vastus on ei.
kullakalllis, lapsed on lapsed, ilusaid asju näevad, ikka tahaksid katsuda. Eks ikka küsib, ta ei käi kõike näppimas. Seekord oli see asi lihtsalt käeulatuses, kõrval. Muidugi õpetaja käratas, muidugi kakkus ära, see ehmatas last hingepõhjani.
Pärast sain teada, et see ongi “selline” inimene.
Õnneks oli ta vaid asendajaks mõni päev, aga tajusin lapse olekust, et ta oli just nendel päevadel täiesti teine, täiesti õnnetu, kuigi armastab aias käia.
Kahju nüüd nendest lastest kella rühma juhataja ta on.
Kes lapsi ei armasta, peaksid leidma teise töö, et õnnetuid tekiks vähem.
Kord nägin sellist õpetajat, kes tõmbas jõuga lapsel käest “oma” asja käest, mis lapsele meeldis, tahtis vaid korra katsuda, et nii ilus juukseklamber. Käratas, et ANNA SIIA, SEE POLE SINU!
Ma tõsiselt ehmatasin ja laps hakkas ka nutma, sest me mitte kunagi kodus nii ei räägi. Oleks siis tulemasin või nuga, käärid, midagi ohtlikku..
ei tööta lasteaias, aga mul on ka vahel töö tõttu asja lasteaedadesse.
ausalt öelda on minu jaoks ka tihti paras šokk, et mõned lapsed on täiesti kasvatamatud: mõni laps siseneb ruumi, näeb laual mõnd teda huvitavat asja ja kohe on näpud küljes. lausa kahel korral olen võõra lapse käest oma rahakoti ära võtnud, kuigi rahakott oli käekotis ja koos sellega laual. ise seisin mõni meeter eemal ja vestlesin lasteaia töötajaga samas ruumis.
jah, mu rahakott koos raha ja dokumentidega pole võibolla ohtlik lapsele, küll aga tähendaks minu jaoks kadunud või pooleks murtud id-kaart või pangakaardid päris suurt jama.
lapsele on vaja juba varakult selgeks teha, et võõraid asju ei tohi puutuda. ja kogu lugu. kui sa praegu juba ei suuda kontrollida oma lapse käitumist, siis mida sa teed siis, kui ta juba kooli läheb?
Mina olen karistamise poolt, aga ainult õiglaselt, kui asi pole kindel, et kes täpselt süüdi on, karistada ei tohi. Näiteks kui laps jookseks sõna kuulamata autoteele, aksepteeriksin ka füüsilist karistamist (st väike laks tagumikule).
Eelistan elavat last, väike karistus asja eest ei tee kellelegi mingit eluaegset traumat.
Osad õpetajad tunduvad lapsi täiesti vihkavat. Lapsed eksivad ja ikka on vajadus neid korrale kutsuda. See ei tähenda, et nad oleks kasvatamata, nende peale peaks karjuma, neid tirima, nurka panema. Kui lastega hakkama ei saa, peaks tõesti valima teise ameti. Huvitaval kombel on ka neid õpetajaid piisavalt, kes saavad lastega hästi hakkama ja puudub vajadus lõuata, mõnitada, tirida vms, järelikult on ka nii võimalik.
aga see, mida sina kutsud ähvardamiseks, on tegelikult lastele põhjus-tagajärg õpetamine.
Põhjus-tagajärg on minu meelest see kui laps nt lollitab ja ei pane riidesse, siis on ok öelda, et kui sa riide ei pane, jääd tuppa.
Et siis laps jääks üksinda tuppa!?!
Sina pole ka paari asja õpetsnud. Nagu nt vaadatskse silmadega, mitte kätega. Või et võõrast asja ei võeta.
Kui need asjad oleks selged, ei peaks ka teine inimene enda asja tagasinõutamisega tegelema, viisakas või ebaviisakas vormis.
Sina vist oledki selline vanaaegne õpetaja, ma kujutan ette, et meie tädikesed oleks samamoodi oma käitumist õigustanud.
Kutsu mind kuidas tahad, kümne aasta pärast kutsutakse su lapsele sellise käitumise pärast politsei ja süüdistatakse varguses.
Ise tead, kas õpetad talle meie ühiskorra norme või kolid kuskile, kys on teised reeglid.
Meie kasvatajad vastasid, et halbu lapsi pole olemas.
Ohjah. Naiivne lumehelbekeste sõnakõlks. Loomulikult räägib seda juttu vanematele iga õpetaja ja kasvataja, sest seda näeb ette poliitiline korrektsus. Päriselt kujutate ette, et keegi vanemate koosolekul ausalt ütleb, et on ikka olemas küll halvad lapsed. Võime ju siin jahuda semantikast teemal, et laps ei ole kunagi halb, tema tegu on jms. Tegelikkus on aga oi kui teistsugune, olgu põhjuseks siis iseloom või kasvatus. Jah, lasteaias on lapsed oluliselt mõjutatavamad ja isegi päris korraliku rübliku või erivajadusega saab ehk mingi metoodikaga hakkama, sest laps on siiski pisike. Kui aga jõudu juurde tuleb, empaatiat aga mitte kuskilt otsast, siis palun selgitage mulle, kui koolis teisel lapsel pea veriseks lööv või muul moel teisi terroriseeriv kõurik laamendab, siis kuidas aitab ohvrit see, et ta teab, et poliitkorrektselt võttes ei olegi tegu paha lapsega. Sotsiopaadid on sotsiopaadid ka lapseeas. Tõepoolest – nad ei ole pahad, neil on lihtsalt isiksusehäire, aga pole mõtet teha ninnunännu nägu ja rääkida õigustest ja sallivusest ja pedagooglise vestluse suurepärasest mõjust. Ohvril on ikka ju pea lõhki. Seega sõna “paha” on paha-paha, saan aru. Ma võin seda ilustada, kuidas tahan, mõte jääb aga ikka samaks.
Mul tekib siinkohal küsimus: millal saab heast lapsest halb täiskavanu? Muidugi juhul, kui halvad täiskasvanud on olemas.
Lasteaiati on see erinev. Ise eeldaksin, et lapsega räägitakse vaikse ja rahuliku häälega. Selgitatakse tegu-tagajärg seost alaa kui sa teed a siis juhtub b.
Kahjuks meie lasteaias on osad kasvatajad ülbed, teevad põhjendamatult nalja laste üle stiilis “näe, sul on pluusi peal kurk, kas oled kurgipoiss (?!)?”, “noo räägi ometi, millega sa siis TÄNA lasteaeda tulid?!”,”sul on seljas roheline pluus, oled sa jaaniuss või”, “söö ikka taldrik puhtaks,emme ju maksis selle eest!”, “jooksevad nagu sipelgad”. Neid näiteid on veelgi.
Mul tekib siinkohal küsimus: millal saab heast lapsest halb täiskavanu? Muidugi juhul, kui halvad täiskasvanud on olemas.
Tundub, et sinu meelest ongi inimesed sünnist surmani kas head või pahad, mingit muutust ei toimu. Milleks siis üldse kasvatada või inimesel endal pingutada?
Oma tegusid saame kontrollida ja näiteks vältida halbade tegude kordasaatmist, enda olemust abstraktselt halvast heaks muuta tundub vähemalt lapsele pea võimatu ülesanne. Seepärast tulebki keskenduda tegudele ja nende kritiseerimisele, mitte inimese – eriti veel lapse – sildistamisele. Pidev korrutamine, et sa oled halb või loll vms kinnistab lapses (ka täiskasvanus) just sellise minapildi endast ja sellest on raske välja tulla.
Minu pärast pahandagu ja eraldagu terviseks, kui
– see ei jää last saatma (mu ühe lapse rühmas on alati kindlad patuoinad, see ei ole tore, näiteks kui sul endal on vaikne ja “hea”, aga tugeva õiglustundega laps);
– õpetatakse ka seda, kuidas on õige, mitte ainult, kuidas ei tohi – eelistatult ennetavalt;
– arutatakse, selgitatakse ja mängitakse läbi ka muid olukordi kui õpetaja sõna kuulamine või mitte kuulamine;
– märgatakse ka neid, kes teiste käitumisraskuste all kannatavad.
Lasteaiati on see erinev. Ise eeldaksin, et lapsega räägitakse vaikse ja rahuliku häälega. Selgitatakse tegu-tagajärg seost alaa kui sa teed a siis juhtub b.
Kahjuks meie lasteaias on osad kasvatajad ülbed, teevad põhjendamatult nalja laste üle stiilis “näe, sul on pluusi peal kurk, kas oled kurgipoiss (?!)?”, “noo räägi ometi, millega sa siis TÄNA lasteaeda tulid?!”,”sul on seljas roheline pluus, oled sa jaaniuss või”, “söö ikka taldrik puhtaks,emme ju maksis selle eest!”, “jooksevad nagu sipelgad”. Neid näiteid on veelgi.
Eee.. kas see ei käi mitte nö naljatamise ja lastepärasuse alla, kui õpetaja ütleb, et oi, sa oled täna roheline nagu jaaniuss või et sibad nagu sipelgas ringi? Või ütlevad nad neid asju kurjalt?
Lasteaiati on see erinev. Ise eeldaksin, et lapsega räägitakse vaikse ja rahuliku häälega. Selgitatakse tegu-tagajärg seost alaa kui sa teed a siis juhtub b.
Kahjuks meie lasteaias on osad kasvatajad ülbed, teevad põhjendamatult nalja laste üle stiilis “näe, sul on pluusi peal kurk, kas oled kurgipoiss (?!)?”, “noo räägi ometi, millega sa siis TÄNA lasteaeda tulid?!”,”sul on seljas roheline pluus, oled sa jaaniuss või”, “söö ikka taldrik puhtaks,emme ju maksis selle eest!”, “jooksevad nagu sipelgad”. Neid näiteid on veelgi.
Eee.. kas see ei käi mitte nö naljatamise ja lastepärasuse alla, kui õpetaja ütleb, et oi, sa oled täna roheline nagu jaaniuss või et sibad nagu sipelgas ringi? Või ütlevad nad neid asju kurjalt?
Kui sa nii arvad
Meil on Tallinnast kauge väikelinna lasteaed. Kõik koosolekutel tutvustatud meetodid tunduvad kaasaegsed, mingit negatiivses toonis “need tänapäeva lapsed, nendega ju ei saagi” pole kunagi kuulnud, õhkkond tundub hea. Niipalju, kui mina aru olen saanud, on õpetajate eesmärk eelkõige kõigi päevakavas ettenähtud tegevuste läbitegemine, mitte niivõrd kellegi muutmine, ümberkasvatamine (kasvatama peab vist eelkõige kodu?). Kui kaasas olin, siis laste suunamise meetodid tundusid leebed – näiteks riietumisel lollusi tegevad ja meeldetuletuse peale ikkagi mitte riietuma hakkavad lapsed topiti kõik nüri järjekindlusega ise riidesse (lihtsalt, et kõik ikkagi lõpuks õue saaks), nendega ei kärgitud. Lööjad ja muud kiusajad-segajad eemaldatakse olukorrast füüsiliselt.
Mingeid toole ega nurki ei ole, lillad karud on. Kui laps on vahel öelnud, et keegi lõi ja ma olen küsinud, et mis õpetaja siis tegi, on laps alati öelnud: “Võttis ta enda juurde”. Laps läheb mitmendat aastat heameelega lasteaeda. Laste üle vahel kurtnud – et mõni tädi kuri oleks, pole kunagi kurtnud. Ühe pensionile mineva õpetaja asemele kandideeris 3 noort (mujalt pärit, haridus olemas) ja üks noor õpetaja saigi koha. Meie rühma hoolekogus olev lapsevanem (ka kaasaegsete tõekspidamistega) ütles, et tegelikult oli kõik kolm head ja oleks sobinud. Samas siin teemaski keegi räägib, et Tallinnas olid 60+ õpetajad ja nõukogude aeg tuli meelde ja teha nagu polnudki midagi… Või et juhatajal pole valida.
Ilmselt sõltub lasteaia köögipool ikkagi väga-väga lasteaia juhataja isikust: mis kasvatuspõhimõtteid ta enda juhitava asutuse töötajatelt eeldab. Võimalik, et lasteaiaõpetajatel, kes tööd otsivad, on oma ringkonda pidi teada, et see ja too lasteaed on hea kuulsusega, sinna tasub minna – aga vot see ja too jällegi vanameelsete või segaste põhimõtetega, kuhu edumeelsemad ei tahagi eriti tööle minna.
Teemaalgatajale soovitaks ma karjääri mõttes: püüa vahetada lasteaaeda, otsida ja leida mõni selline, mille õhkkond ja kollektiivi meelsus sulle rohkem sobiks! Kus sai tunduks ülitundlik. Sina oled praegu näinud vist ühte lasteaeda, ühte juhatajat, ühte kollektiivi – aga lasteaial ja lasteaial võib olla väga suur vahe. Muidu võibolla vahetad varsti üldse masenduses eriala…
Mina olen teise erialalt, aga mäletan, et peale ülikooli tööle minnes esimene töökoht oli kollektiivi mõttes pettumus (et appi, kuidas need minu eriala inimesed siis niisugused on, kujutasin neid hoopis toredamatena ette!), teine töökoht oli ka kollektiivi mõttes pettumus ja alles kolmas töökollektiiv sobis.
ei tööta lasteaias, aga mul on ka vahel töö tõttu asja lasteaedadesse.
ausalt öelda on minu jaoks ka tihti paras šokk, et mõned lapsed on täiesti kasvatamatud: mõni laps siseneb ruumi, näeb laual mõnd teda huvitavat asja ja kohe on näpud küljes. lausa kahel korral olen võõra lapse käest oma rahakoti ära võtnud, kuigi rahakott oli käekotis ja koos sellega laual. ise seisin mõni meeter eemal ja vestlesin lasteaia töötajaga samas ruumis.jah, mu rahakott koos raha ja dokumentidega pole võibolla ohtlik lapsele, küll aga tähendaks minu jaoks kadunud või pooleks murtud id-kaart või pangakaardid päris suurt jama.
lapsele on vaja juba varakult selgeks teha, et võõraid asju ei tohi puutuda. ja kogu lugu. kui sa praegu juba ei suuda kontrollida oma lapse käitumist, siis mida sa teed siis, kui ta juba kooli läheb?
No jah, varakult alustatksegi rääkimist ja selgitamist. Aga ega see, et lapsele on selgitatud (ja korduvalt), ei likvideeri tingimata veel käitumist, sest väiksed lapsed on parajad tuulepead, kas tead – ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kuni laps kasvab ja küpseb ja see teadmine lõpuks ajukäärude vahele jääb – mõnel natuke varem, teisel natuke hiljem. Minu nooremal, 3 ja poole aastasel lapsel on ka just nii, et niikui huvitavat asja näeb, on näpud küljes. Mina võin olla ka meeter eemal. Räägin ikka, et: “Ära võta seda, sest see on mulle vajalik ja võib minna sinu kätes katki/ära kaduda/see määrib/ see on söögiasi ja toiduasja niisma ei näpita/see on teise inimese asi” – jne. jne. Kuna vanem laps on selles osas juba ilusti targemaks saanud, ei ole igaveseks näppijaks jäänud – küll saab see noorem ka.
Mingit asja võtvale lapsele ratsapiitsaga vastu näppe anda või põlvili hernestele suruda (mis annaks muidugi kiirema tulemuse) pole tänapäeval enam kombeks.
Ehk see on samamoodi nagu mähkmetega: jah, tänapäeval on mähkmed enamasti kauem all, aga siiski saadakse mähkmetest välja ja kuigi mõni õelalt poetab: “Need tänapäeva lapsed ju sellised äpud – lähevad kooli ka vist mähkmetega, hähhh! Vaat, kus meie omal ajal…”, siis üllatus-üllatus, saadakse mähkmetest siiski lahti ning kooli keegi nendega ei lähe.
Nii et, rahu-rahu. Ei minda kooli mähkmetes ega panda igavesti pihta teiste kotte. On tänapäeva lapsed ka täiesti arenguvõimelised, varem-hiljem saavad targemaks.
