Aga tekkiski küsimus, et millised üldse on piima täis rinnad. Mul alati mulje jäänud, et nii kui ei imeta pikalt siis rinnad paistes, suures, lekivad jne. Kuid kas selline pehme rind ehk ongi hoopis normaalne ja on endale vale mulje siiani jäänud? St laps sööb rinnast, aga anname RPA-d juurde hetkel, et kõhu täis sööks. Olen ka ise proovinud peale söömist pumbata, siis natukene küll juurde saanud, aga ka seejärel ei ole nö tekkinud seda “paistes” rinda.
Üldiselt, rinnapiimal oleva lapse puhul selle kohta, kas laps saab piisavalt piima kätte või mitte, annab kõige paremat infot ikkagi lapse kaaluiive – kui see on normaalne, siis järelikult, laps saabki rinnast piisava koguse piima kätte ja muretseda pole vaja. Olgu see rind siis kõva või pehme või milline tahes.
Minul oli näiteks rind peale sünnitust kõva (ja oli ka muid ebamugavusi – valu) – hiljem aga pehme. Lekkimist esines esimestel elukuudel (kui magasin, imetamisrinnahoidja seljas ja padjad sees) – hiljem ei olnud enam lekkimist ja sain magada lihtsalt öösärgis, kõik kuiv.
Minul (kuigi laps oli madala sünnikaaluga) ei lubanud arstid anda mingit rpa-d. Ma pidin alguses kaaluma küll, palju laps imes. Ja kui normist oli puudu, siis puudujägi korvama enda väljalüpstud rinnapiima juurde söötes. Seega, mul pidi kogu aeg olema rinnapiima nö. ette lüpstud – st. peale lapse imatamist lüpsin piima järgmiseks söögikorraks ette, et äkki läheb vaja. Kui pump ei suutnud rinnast piima kätte saama, siis sõrmedega ja toore jõuga. Kui laps imes ise oma g-d täis, läks see lüpstud piim teatud tundide pärast minemaviskamisesele.
Pärast meie haiglast koju lubamist nõutud minult enam ärasöödud piima grammide arvestamist – imeb palju imeb. Oli ainult kohustus käia last tavalisest tihedamini arsti juures kaalumas ja kui kaaluiive oli normaalne, siis oldi rahul.