Ma ei ole muidu üldse suur muretseja tüüp, aga raseduse algusest peale on mul miljon hirmu. Saan aru, kui paha see mulle on ja halbu mõtteid ei tohi mõelda, aga need tulevad iseenesest peale. Alguses kartsin katkemist, nüüd on hirm enneaegse sünnituse ees ja hiljem kardan kindlasti, et sünnitusel läheb midagi valesti. Või sünnib häirega laps, autist. Appi kuidas ma ei taha niimoodi mõelda, ühtegi põhjust ei ole ka, aga need mõtted kummitavad iga jumala päev ???? Eriti kui loen siit, et paljudel kogemusi, et lootel süda seiskunud isegi 30+ nädalal. Ma ei kujutaks ette ka sellist asja, minu psüühika ei elaks sellist kogemust üle. Kuidas nendest painavatest mõtetest vabaneda? Kas peaksin abi otsima?
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )
Teema: Millised on teie hirmud raseduse ajal?
12.07.2020 11:23
To report this post you need to login first.
12.07.2020 11:26
Mina kardan ka igasugu vâärarenguid kuna sain rasedusest teada alles 8 ndal nädalal ja enne seda oli just puhkus ja sùnnipäevad ja sai ikka head paremat joodud.
Kuna selleks ajaks ju oli loode juba vägagi olemas siis on lihtsalt hirm et kahjustused on parandamatud
To report this post you need to login first.
12.07.2020 11:58
Ainsad hirmud on seotud sünnitusega, et lähen haiglasse ja mind ei kuulata. Ämmaemandaid ja õdesid ei huvita mingi järjekordne valudes tüütu patsient, kes nende tööpäeva tülikaks teeb (ühel juhul ka kogetud seda kahjuks, mul polnud kaasas ka tasulist abilist, kes oleks sel hetkel minu eest kostnud neile mõistetavas keeles, minu soove ei arvestatud, mida ma ka tean, nemad ju vastava haridusega ja kui sa pole õpiku-juhtum, siis neid mingid erisused ei huvita). Ebameeldiv ka, kui mingi resident või tudeng veel vahib pealt ja millegi asjalikuga aidata ei oska. Palvetan vaid, et sel päeval oleks tööl hoolivad inimesed.
To report this post you need to login first.
12.07.2020 12:56
Kuna mul on seljataga suure raseduse katkestamine (21. nädal), siis kardan nüüd uue rasedusega ka, et midagi juhtub. Samamoodi nagu sina, teemaalgataja, kardan enneaegset sünnitust. Mul algas 25. nädal, tean, et praegu oleks beebi ellujäämisvõimalused väga väiksed. Loen nädalaid ja ootan “turvalisemat” aega. Aga kui ma olin tookordse katkestamisega haiglas, oli minu kõrval 9 kuu rasedusega naine, kelle beebi oli end kõhus nabanööriga üles poonud ja ootas temagi seal oma õuduste protsessi. Need on kohutavad juhtumid ja neid juhtub, kuid enamikul läheb siiski kõik väga hästi. Käin raseduskriisi nõustaja juures alates oma traagilisest sündmusest ja temast on väga palju abi. Olen õppinud end pahadelt mõtetelt katkestama näiteks selle laussega, et ma ei saa ju ise mitte midagi teha, et minuga midagi halba ei juhtuks, seega pole mõtet ka muretseda, sest see ka ei aita. Eks need pahad mõtted tulevad ikka aegajalt pähe, aga üldjoontes saan juba täitsa hästi ja positiivselt hakkama.
Soovitan sul ka kõneleda raseduskriisi nõustajaga.
To report this post you need to login first.
12.07.2020 16:13
Mul teine rasedus ja kui esimesega ei kartnud väga midagi, siis nüüd kardan samuti igasuguseid asju. Lasin teha oma raha eest niptify, kuigi oscaris tulid madalad riskid, lihtsalt igaks juhuks. Kuna selle rasedusega on oluliselt vähem kontaktvisiite ja ultrahelisid, siis kohe kui ei tunne natuke aega lapse liigutusi, tekib kerge ärevus. Samuti, kuna esimene laps on alles väike, siis ta tahab mürada ja on mänguhoos mulle kõhu peale hüpanud, see teeb ka ärevaks. Söökidega vaatan samuti rohkem ette, eelmine kord sõin ikka rohkem neid asju, mida tegelikult ei soovitata.
To report this post you need to login first.
12.07.2020 20:10
Minul 1 rasedus katkes 16.nädalal,laps sahmerdas ja keerutas köhus niipalju,et ajas nabanööri liigselt keerdu ja kahjuks suri.Nüüd selle rasedusega oli sama,kui saabus 16 nädal,oli tunne nagu könniks sütel,sest suurim hirm oli see,et köik kordub taas ja pean jälle selle öuduse läbi elama mis aastaid tagasi.
Praeguseks on läinud köik hästi,beebi on aktiivne ja annab endast igal vöimalusel teada:)
Vöibolla väike hirm on ka sünnituse ees,aga sisestan ikka endale et köik läheb hästi ja ja tean et seal haiglas,kuhu lähen,on head arstid,keda saan usaldada.
To report this post you need to login first.
13.07.2020 10:15
Mul olid esimesel trimestril määrimised, kõik oli siiski korras, aga nendest hetkedest peale ma kartsin iga kord wc-sse minna ja avastada, et jälle midagi toimub. Sellega seoses muidugi oli ka hirm, et võib äkki katkeda, aga mida kaugemale rasedus jõudis, seda rohkem need hirmud kaduma hakkasid.
To report this post you need to login first.
13.07.2020 10:17
Ma olen tohutu hirmutundja. Esimese rasedusega kartsin viimase hetkeni, et midagi võib valesti minna. Lugesin nädalaid, et millal saabub “ohutu” aeg, et lapsel oleks juba elulootust jne. Minu raseduse lõpupoole oli siin perekoolis lugu ühest emast, kellel oli juba laps sündimas ja midagi juhtus ja kui haigalasse läks siis laps oli surnud. See oli nii õudne lugu ja lisas hirmule hoogu juurde ja tuletas meelde, et “ohutut aega” ei ole ega tule.
Praeguse rasedusega olen LA ootel ja kardan muidugi pidevalt, et midagi võib juhtuda, kardan, et LAs leitakse mingi rike. Nabanööri hirmude peale ma seni veel ei mõelnud, aga ilmselt nüüd hakkab ka see teema kerima.
Kokkuvõttes ma läheksin hulluks, kui ei mõtleks, et need kõik on asjad, mis ei sõltu minust. Kui see lapseke on meie juurde loodud, siis ta ka tuleb ja tuleb sellisena nagu loodud. Ma ei saa asjade käiku muuta ja muretsemine ei tee kellelegi head ega aita kuidagi kaasa.
Nii ma siis ootangi jälle “ohutumat” aega 🙂
To report this post you need to login first.
14.07.2020 09:25
Jah, sa peaksid abi otsima. Sest need hirmud ei lõpe ainult sünnitusega. Kui laps on sündinud, siis tekib järgmine hirm (nt hirm hällisurma ees – beebi lõpetab magades hingamise ja sureb, või hirm igasuguste raskete haiguste ees (ka beebid/väikelapsed haigestuvad nt vähki ja surevad), hiljem hirmud võivad isegi suureneda – nt õnnetused kui hakkab lasteaias/koolis käima jne (kõik need jubedad õnnetused, mis lastega juhtuvad).
Mõni ütleb, et see ongi emade elu – pidev muretsemine. Mõnes mõttes on see täitsa õige – me lapsevanematena tunneme kõik mõningal määral muret, kuid see ei tohi kinnismõtteks saada. Paaniline hirm ja kartus on juba ärevushäire ja see hakkab elu segama.
Aastaid tagasi läksin oma esimest last sünnitama – sünnitus oli juba alanud, ämmaemand aga ei leidnud enam lapse südamelööke. Laps sündiski surnuna. Teise ja kolmanda lapse ootuse ajal kartsin ka hirmsasti (et rasedus katkeb – ka seda juhtus, laps sünnib enneaegsena – oli selline oht, et ma ei jõua õigeks ajaks haiglasse ja jälle läheb kõik halvasti jne), käisin mitu korda nõustaja juures. Natuke ärevust on siiani, aga ma suudan selle kontrolli alla saada. Peaasi, et hirm ei võtaks elu üle võimu.
To report this post you need to login first.
14.07.2020 10:34
Ma ei ole ka tavaliselt suur muretseja, aga IVF rasedus on teine asi. Eelmisega täpselt sama kogemus, venitasin ennast hirmudega arstiajast ajani, kartsin et söön midagi ja saan listeeria, peetumist, katkemist, väärarenguid.. kui liigutas palju, kartsin nabanööri keerdumist ümber kaela, kui ei liigutanud, kartsin et on surnud. Sellel ei ole ratsionaalse mõtlemisega mingit pistmist, aga selle teadmine ei aita. Me ostsime endale doppleri, et südametööd kuulata ja see rahustas veidi. Sünnitusel kartsin, et midagi läheb valesti, aga kui juba laps käes oli ja asi oli natuke rohkem minu kontrolli all läks aina kergemaks. Jah, käisin kontrollimas kas ta hingab magades, aga aja jooksul aina vähem. Nüüd vaatan rahuliku südamega kuidas ta rattaga sõites kukub, sest tal on kiiver peas ja nii õpibki ???? Kui tunned, et hirm hakkab elu üle võtma, pöördu nõustaja poole. Aga on võimalik, et saad sellest ka ise ajaga üle…
To report this post you need to login first.
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
