Teema: Millised on teie suhted oma vanematega ?

Minu ema on alati mind aktsepteerinud sellisena, nagu olen, isegi lapsena. Kunagi pole ta kritiseerinud ühtegi minu valikut ega tegemist. Ainult suunanud on ta. Ise ei sekku ma samuti oma suurte laste tegemistesse, kuigi ei pea nende otsuseid alati õigeteks, siiski hoian suu kinni.

mina olen püüdnud lapsi võtta nii nagu nad on. vahepeal püüdsin. aga asi läks täitsa rappa. ei tea, kas nad olid selleks veel liiga väiksesed. mõtlesin et toetan ja suunan vaid. sellest ei tulnud muud, kui ma aga imestasin, et kuidas käbi saab kännust ikka nii kaugele kukkuda. see mis mulle on oluline, ei olnud lastele üldse tähtis. nad raiusid ikka oma. lootus et nad ise saavad aru suunamise ja juhendamisega, mis on hea, tervislik ja vajalik, lõppes sellega et lapsed eelistasid süüa rämpsu. istuda kaua arvutis, mitte koristada.
ei saanud muud, kui hakkasin neid ümber kasvatama ja enda tahet ja arusaamu peale suruma.
v-o kui nüüd uuesti hakkan lapsi võtma kui endasuguseid, siis läheb paremini.

Kui naine on kasvanud üles ema ja vanaema seltsis memmekaks, pole ta harjunud enese eest seisma ise (kaebab kindlasti emale), sest seda pole talle õpetatud.

Minu ema aktsepteerib mind sellisena nagu olen. See ei olnud kogu aeg nii, vaid algas veidi pärast mu esimese lapse sündi – tal oli vist nagu vaja kinnitust, näha, et ma tõesti saan hakkama 🙂
sain. Õnneks sündis see laps suhteliselt vara (olin 19aastane) ja ülejäänud elu oleme emaga suhelnud kui võrdne võrdsega. Seejuures ta loomulikult aitab mind (tegeleb meeleldi lastega, ta on endine pedagoog) ja mina aitan teda (ta ei oska autot juhtida näiteks, nüüd vanaduses juba füüsiline jõud ka raugeb, seega aitan raskemates majapidamistöödes jm).

Võin vastata ka vastupidiselt suunalt – mu esimene laps on juba täiskasvanu, elab eraldi ja teine laps samuti täisealine, aga veel kodus (ülejäänud on väiksed) – olen teadlikult püüdnud lastele anda võimalikult vara võimalikult palju neile jõukohast vastutust, st püüdnud õpetada täiskasvanulikku suhtumist. Vist on päris hästi välja tulnud. Täiskasvanud lapsed on mulle võrdsed partnerid, väga vahvad kaaslased, sõbrad, kellega on huvitav. Eraldi elav laps helistab vast korra nädalas, kohtume ka töö tõttu, spetsiaalselt külas eriti ei käi, tähtpäevadel vaid.

Kahjuks on mul ka vastupidine näide olemas ja see on mu abikaasa suhe tema emaga. Nemad nimelt helistavad iga päev ja on kahjuks ühed igavesed vastastikku sõltuvad muretsejad 🙁 Elavad üksteise elu. Olen püüdnud meest ümber kasvatada, aga see on lootusetu. Las siis olla, ma ei sega vahele.

Ei ole lähedased. Ema justnimelt tahab õpetada ja kontrolli omada mu elu üle. Õnneks elan teiselpool maakera ja lihtsalt ei kanna enam talle ette oma tegemistest ja hetkel nagu polekski midagi talle teada anda. Hakkas siin ka ikka peale käima et mis ma ikka teen jne ja keeras täitsa lolliks ära. Siis ütlesin ka otse, et minu otsustada on see kuidas ma oma elu elan, olen ammu täiskasvanud. Lisaks see, et ma ei tahagi talle midagi oma elust rääkida kui ta seda kõike pärast mu vastu kasutama hakkab. Oli solvunud küll aga ma loodan et õppis sellest midagi.

Mis seal raamatus veel head kirjutas ja äkki saad mulle selle raamatu nime ja autori öelda, laseks oma emal seda lugeda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]MILLISED ON TEIE SUHTED OMA VANEMATEGA ? KAS HOIATE NEID ISE TEADLIKULT KAUGEMAL VÕI AKTSEPTEERIVAD NAD TEID SELLISENA NAGU TE OLETE ?[/tsitaat]
S****d. Vabandust väljenduse pärast, aga nii on.
Minu ema on obersturmbandführer, kindral, kubjas – seda kõike ühes isikus. Tema arvates peab tema otsustama järgnevaid asju minu elus:
Elukutse
Töökoht
Auto
Riided
Kodu
Lapsed
Naine
Söök
Poed
Reisid
Vaba aeg
Põhimõtteliselt tahab ta ainult kontrollida ja kõike, et kunagi saaks öelda näed kui tublid inimesed teist kasvatasin.
Olen temast lahti öelnud. Ma ei helista talle. Suhtleme vaid siis kui tema helistab või kui soovib lapselapsi näha. Iga kord kui üritan uuesti proovida(kes meist ei tahaks toimivat suhet vanematega) lõppeb see täieliku fiaskoga. Ma lihtsalt ei suuda taluda, kuidas ta absoluutselt igal võimalusel üritab mind endale ja oma eluvaadetele allutada. Juhul, kui mul on veel jultumust talle vihjata, et miks sa nii teed, siis on krokodilli pisarad kohal ning süüdistusi lendab minu suunal, kuidas ma ikka üks tänamatu jõmpsikas olen. Ta on täielik demagoog ning kaldun ka arvama, et pisut palju labiilne.
Aga kust asi alguse sai või kuidas seda lahendada ma enam ei oska. Üks lastest veel suhtleb temaga, teine ei suhtle üldse enam juba aastaid.
Ja lõppude lõpuks, ainus mida ma soovin on Ema…

Tundub teistega muljeid jagades, väga head. Aga tunnetan ära, et ilmselt ongi head seetõttu, et tavaelus omaette ning kumbki pool ei trügi teise ellu liialt sisse (pigem on mure/rõõmu ära kuulamine ja vajadusel aitamine ning teise poole eluga kursis olemine) ning hetkel pole kummaltki poolt koormavaid kohustusi teise poole aitamiseks. Samas on vajadusel toetuseandmine nii loomulikult kohene ja täiega (st meie, laste, poolt vanematele ja vanemate poolt oma lastele ja lastelastele). Imetlen oma ema, kes oma elust umb 15 a käis iganädalaselt ühe puhkepäeva tunni kaugusel elavate vanemaid abistamas, ise lapsena väsisin neist käimistest, aga tean, et oma vanemaid abistaks vajadusel ise samuti.