Ülikoolis tekkis üks peika enne oma abikaasaga tuttavaks saamist. Ma ei suuda siiani uskuda, et mul mõistust nii vähevõitu oli, aga tekitasin endale söömishäire, et selle noormehe silmis kena olla. Olin 182cm pikkuse juures umbes 65 kilo raske ja tagantjärele mõeldes ideaalkaalus, aga võtsin nii hinge selliseid poolkomplimente nagu “Sa oled kõige ilusam naine, keda ma näinud olen, ainult mõni kilo ülearu” või pidevad hirmutamised, et “Tead ka, et kui palju mingeid pastatooteid sööd, lähed paksuks või”. Praegu selle peale mõeldes viskaks sellise ahvi kus seda ja teist sõimu saatel, miks ma nii ullike olin, ei kujuta ette, aga hakkasin järjest vähem sööma, käisin öösiti tühja kõhuga jooksmas, sõin isegi salvrätikutest veeretatud pallikesi, et kõhukorin teistele kuuldav ei oleks. Ja mida vähem kaalusin, seda uhkemalt peigmees säras, ma ei tea, mitu korda ta mind uhkelt keerutas sõprade ees, et vaadake, milline modell. Kui koosviibimistel näksimist pakuti, siis keeldus minu eest ja kiitis, et nii ideaalset vormi ei või rikkuda. Kaalusin siis veidi üle 50 kilo ja olin nii õnnelik iga kord, kui mees särava näoga imetles ja komplimente tegi. Umbes pool aastat peale “ideaalkaalu” saavutamist hakkasid juuksed peast kukkuma, endisest harju keskmisest juuksekogusest ligikaudu 70% sadas välja, hakkasin rohkem sööma, sest viisin kaks ja kaks kokku ja sain aru, millest kõik terviseprobleemid tulnud on.. Ja mu peika jättis mu maha. Siis nutsin natuke selle tõttu, et mahajäetu tunne on ikka frustreeriv ja alandav, siis nutsin selle pärast, et sain aru, et selle meesisendi poolest oleks ma võinud maha ka kärvata, peaasi, et modellimõõtu. Ja viimased pisarad tulid sellest, et nii loll olin. Need olid, muide, kõige kibedamad.
Appikene :/ Tegelikult on nii pika kasvu nagu 182cm puhul juba 65kg ikkagi suhteliselt kleenuke. Ma ei kujuta ette, kui ebanormaalne peab olema mees, kes 182cm 65kg kaaluva naise puhul arvab, et võiks mõne kilo alla võtta. Ma ise olen pea sama pikk ning kaalusin nii vähe viimati puberteetikuna, kui polnud veel õigeid kehavorme. See ongi selline vibaliku keha siis. Olin 62kg, polnud ei rindu ega puusa ning see on seal juba väga alumise otsa normaalkaal. Aga sinu kasvu juures kaaluda vaid veidi üle 50….See on tõesti anorektiline. KMI järgi tervisele ohtlik alakaal. Isegi (normaalsed) modellid selles pikkuses ei kaalu nii vähe.
Mina muide siis ka 180cm ja kaaludes 70kg, kui olin 17a ütles mulle ka üks noormees (kes oli ikka ise korralikus ülekaalus ja suure kõhuga), et ma võiks 10kg vähem kaaluda….Ehk siis ka üks (ise selgelt paks) mees, kelle iluarusaam ongi selline, et 180cm naised, kes üle 60kg kaaluvad on ikka pontsad.