Minu arust võiks olla kuskile ainetesse sisse põimitud ka eetika tund. Tänapäeva lapsed ei tea, et ennem lastakse välja ja siis minnakse sisse, et sisseastuja ütleb alati tere olenemata sellest, kas ruumis on koristaja või direktor. Poisid ei oska tütarlapsele mantlitki selga aidata jne.
Miks sa siis ei ôpeta oma pojale viisakust? Kas seda ikka ise tead, et meesterahvas vôtab mutsi peast ära kui ruumi siseneb. Seda kôike vôiks kodus ikka vanemad ôpetada.
Tundub, et mul (23a) on vist vedanud, et olen vanematelt saanud korraliku ettevalmistuse elukooliks. Ei oleks osa siin soovitud tegevustest küll viitsinud koolis topelt üle õppida, see oleks olnud puhas ajaraisk. Siin ongi see probleemkoht, et kõik tulevad ju erinevast kodust, tee siis selgeks, kellel on vaja ja kellel mitte.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust õpioskuste õpetamisest. Lisan igaks juhuks mõiste selgituse ka:
Õpioskus tähendab oskust oma õppimist ise juhtida: seada õpieesmärke, kavandada õppimist, valida õppimiseks sobivaim stiil ja meetod, analüüsida oma õpitulemusi ning vajadusel oma tegevust muuta.
Õpioskused aitavad saavutada soovitud õpitulemusi, ennetada õpiraskusi ja lahendada õppimisega seotud probleeme.
Olin terve keskkooliaja väga ebastrateegiline õppija, mul ei olnud ka kellegi kõrvalist abi. Näiteks sain alles ülikoolis aru, mida tegelikult tähendab “seoste leidmine”. See tundus selline sõnakõlks, et tore küll, aga mismoodi see täpsemalt töötab ja aitab? Seoste loomist tunnis ei tehtud ega selgitatud. Ma ei saa endale ise õpetada asja, mida ma ei oska. Tegelesin põhimõtteliselt kogu oma keskkooliaja faktide toore pähe tagumisega ja lühimälu pinnalt tööde sooritamisega. See viis soovitud tulemuseni hinnete mõttes, aga need ongi lihtsalt numbrid paberil, mida on ainult ülikooli sisseastumiseks vaja. Reaalsed teadmised on hoopis teine teema.
Siin on mitu inimest soovitanud õpetada koolis lastele psühholoogiat. Mina olen ise oma põhikooliajal valikainena psühholoogiat õppinud, samuti õpib praegu ka mu laps. Ja ma võin kätt südamele pannes öelda, et päriselus pärissuhete klattimisel ei ole neist psühholoogia tundidest olnud mitte kõige tillukesematki kasu.
Psühholoogiatundides me muudkui lahterdasime inimesi värvikastidesse: et vot sinised on nii ja oranžid on naa. Ühed on loovad ja teised ratsionaalsed. Aga seda kõike näeme ju igapäevaelus teiste inimeste juures niikuinii! Või vorpisime linnukesi testidesse loopida. Testid olid sellised, et neile sai anda hästi subjektiivsed vastused, mis tõele väga ei pretendeerinud, kõik sõltus vastaja hetkemeeleolust. Kokkuvõttes olime pärast psühholoogiakursuse läbimist inimsuhete loomisel ja konfliktidest võimalikult vabana hoidmisel täpselt sama lollid kui ennegi, mingit vahet polnud.
See, mis tegelikult lastele suhete normaalset toimimist õpetab, on ainult täiskasvanute – nii õpetajate kui lapsevanemate – eeskuju. Mingi värvikeste lahterdamise teel seda oskust õpetada ei saa.
Kas kodudes enam üldse midagi ei õpetata?
Tundub jah, et mitte. Töötasin aastaid koolis, nüüd lasteaias. Suhtumine on sama – teised vormigu mu lapsest täisväärtuslik kodanik. Tänagi vestlesin lapsevanemaga, kes ei tahtnud aru saada, et lasteaed on KODU TOETAV asutus, mitte ei tee tema eest elementaarset ära.
See teema siin on nii eluvõõras, et tahaks selle eest mõnele piku pead virutada. Mis eestika- jm õpetusest te räägite, kui liberastlikus koolis on lastele ja nende vanematele antud vaba voli õpetajatele iga päev valesüüdistusi esitada ja mitte midagi selliste laste ja vanematega ei juhtu. Poliitbroilerist direktor irvitab näkku, et nüüd on sinu sõna laste ja vanemate sõnade vastu ja kuna lapsi ja vanemaid on rohkem (ja kuna õpetajaid peksta on ülilihtne), siis jääb õigus lastele ja vanematele. Ja need moraalsed ja targad lapsed ning nende vanemad vaikivad, saba jalge vahel.
Võiks arvata et sinu lapsepõlves ei kiusanud sind ükski õpetaja. Kiusas ikka sest sa kas lihtsalt ei meeldinud, käitusid nii nagu tema arust õige ei olnud, käisid halvasti riides, ei püüdnud tema aines nagu tema tahtis, mida iganes.
Õpetajad tulevad täpselt sellest samast ühiskonnast nagu meie. Samamoodi kardavad nad konflikte ja püüavad kuidagi läbi saada, samamoodi on head ainet andma, aga mõned suhtlemises äpud. Teised on väga tugevad suhtlema, aga oma ainest ei tea suurt midagi, ainult käibetõdesid. Seda võiks jätkata.
Samamoodi irvitas parteiliidrist direktor, sest teisi lihtsalt ei pandud, õpetajate üle nagu nüüd poliitbroiler. Samamoodi olid vanemad ja lapsed vakka sest kes ikka tahtis tähtsa inimesega vaielda ja päris tülli hoopiski mitte.
Inimesed ei muutu kunagi, nad on ikka needsamad, lihtsalt kombed on veidi teistmoodi.
Meil on õppekavad niigi üle paisutatud.
Tõsi ta on, enamik eelloetletud asju, nagu söögitegemine, elementaarne psühholoogia, tervis ja ka rahatarkus on täiesti olemas. Paraku toimub õpe kas siis tööõpetuse, karjääriõpetuse või inimeseõpetuse tundides, mida paljud õpiased ja ka vanemad peavad “kõrvaliseks” ja mis tihtipeale “üle lastakse”.
Kõige suurem mure on järjest vähenev kirjaoskus. See tekitab probleeme ka teistes õppeainetes. Kui ikka tööjuhendis on juba 2 rida, siis isegi gümnasistidel vahel jõud raugeb ja teine rida jäetakse lugemata.
Algklassides tuleks eesti keelele ja kirjandusele rohkem rõhku panna. Lugemis-ja õpioskusteta on edaspidi raske isegi lihtsa teksti mõistmine. Ausalt-siinkohal olen nö tuupimise poolt.
Meil on õppekavad niigi üle paisutatud.
Tõsi ta on, enamik eelloetletud asju, nagu söögitegemine, elementaarne psühholoogia, tervis ja ka rahatarkus on täiesti olemas. Paraku toimub õpe kas siis tööõpetuse, karjääriõpetuse või inimeseõpetuse tundides, mida paljud õpiased ja ka vanemad peavad “kõrvaliseks” ja mis tihtipeale “üle lastakse”.
Kõige suurem mure on järjest vähenev kirjaoskus. See tekitab probleeme ka teistes õppeainetes. Kui ikka tööjuhendis on juba 2 rida, siis isegi gümnasistidel vahel jõud raugeb ja teine rida jäetakse lugemata.
Algklassides tuleks eesti keelele ja kirjandusele rohkem rõhku panna. Lugemis-ja õpioskusteta on edaspidi raske isegi lihtsa teksti mõistmine. Ausalt-siinkohal olen nö tuupimise poolt.
Nõus Sinuga. Õppekavad on niigi paksud ja meie laste koolipäevad (vähemalt minu kahel põhikooli lõpuosas õppival lapsel) iga päev 7-8 tundi pikad. Koju jõudes kulub mitu tundi veel kodusele õppimisele. Kui peaks neid aineid veel ja veel juurde tekitatama, siis ei jõua lapsed vist lõpuks enam koju magamagi mitte.
On väga kurb tõdeda, et kui jälle mingi uus moodne aine õppekavasse lisatakse, siis tuleb see sageli nt eesti keele tundide vähendamise arvelt. Olen ise elukutselt filoloog ja toimetan iga päev tekste. Näen, et isegi professionaalsed kirjutajad ei suuda enam oma mõtteid kuigi adekvaatselt ja selgelt kirja panna, lisaks häirib see, et ei tunta sõnade tähendust. Nt aetakse segi sõnad nagu algama ja alustama, eetika ja esteetika, kasutatakse ingliskeelseid toortõlkeid jne. Täiesti nõus, et teksti mõistmise oskus on ajaga alla käinud. Paraku toob see kaasa selle, et täiskasvanuna ei osata lugeda nt kindlustuslepingut, reisitingimusi, ametijuhendit jne. Siis on jamad suured.
Esmaabi, majandusoskused, ellujäämisoskused jms võiksid olla ühes paketis koos. Pole kursis, kui palju ja millistes ainetes neid just momendil koolis õpetatakse. Kindlasti koduse elu ja koduse õpetuse toetava osana. Iga pere saaks anda alused ja põhitõed ise kogu lapse kodus elamise ajal nagunii. Kool kinnistaks seda. Ja nüüdsel ajal on ammu teada, et see, mis veel 20 ja 30+ a tagasi oli tavaline, on nüüd saanud ellujäämisõpetuse suureks osaks. Kuna nii paljud lapsevanemad ise ei oska enam mõelda. Näiteks seda, et meie maal saab vähema rahaga koos perega reisida ka telkidega, ise süüa tehes ja nii edasi. Kuna on neid, kes arvavad, et ainus viis perega puhata on kallis spaas ja majutuses. Lapsed aga aina kaugenevad reaalsest maailmast.
Nõustun mitmete eelkõnelejatega: elus hakkama saamiseks oleks kõigile vaja oskust rahaga majandada (mis eeldab elementaarset arvutusoskust – protsentarvutus jms) ning oskust aru saada seadustest, lepingutest jms. (mis eeldab ka funktsionaalset lugemisoskust). Need on ka asjad, mida meile kodudes tihti ei õpetata, sest lastel pole selliste asjadega veel eriti pistmist ja vanemadki ei pruugi osata. Lisaks võiks olla kõigil koolilõpetajatel paremad teadmised inimkeha toimimisest, esmaabist, kodustest ravivõtetest, oskus aru saada, millal on vaja arsti poole pöörduda, tervislikust eluviisist jms, need on jällegi ajas muutunud ja vanaemadeaegsed lahendused ei pruugi enam parimad olla. Ideaalis oleks see riigile igatpidi kasulik, sest väheneks koormus tervishoiusüsteemile, kohtutele, üldse väheneks inimeste vajadus kõrvalise abi järele jms. Selleks ei peaks aga õpilaste koormust suurendama, vaid see peaks tulema mingite vähemoluliste asjade arvelt,
Selleks ei peaks aga õpilaste koormust suurendama, vaid see peaks tulema mingite vähemoluliste asjade arvelt,
Ja need asjad oleks..? Mingid asjad aga mitte matemaatika, eesti keel jne?
Midagi yldise filosoofia taolist, kus artuletakse yhiskonna ja inimkonna teemade ja probleemide yle, opetatakse arutlusoskust, probleemidele mitmest kyljest lahenemist, jms. Aga see on vist juba olemas kodanikuopetuse naol, siiski voib-olla veel midagi yldisemat.
Nagu siin juba paljud juba maininud on, kindlasti kommunikatsioon ja meeskonnatoo. Elasin monda aega Laane-Euroopas, ja uskuge, Eestis on sellised oskused katastroofilises seisus. Eestlased on muidu tublid ja tosised inimesed, aga see suhtlemine, eriti meestel, voib saada takistuseks elus hakkama saamisel, labiloomisest raakimata. Ei osata tere isegi oelda, hakatakse kohe endast raakima, segatakse jutule vahele, antakse hinnaguid inimese rahvuse pohjal (kova haalega!), jne.
Selleks ei peaks aga õpilaste koormust suurendama, vaid see peaks tulema mingite vähemoluliste asjade arvelt,
Ja need asjad oleks..? Mingid asjad aga mitte matemaatika, eesti keel jne?
Kuna ma põhikooli viimaste klasside õppekavaga eriti kursis pole, siis ma täpselt ei tea, seda peaksid spetsialistid analüüsima. Kujutan ette, et mingid sellised asjad, mida suurem osa lastest lihtsalt korraks pähe tuubib ja 90% perekoolikatest praeguseks enam isegi ei mäleta, et õpiti, sest seda pole kunagi vaja läinud.
Poisid ei oska tütarlapsele mantlitki selga aidata jne.
Sellist asja nüüd küll koolis õpetama ei pea. Tänapäeva tüdrukud on täiesti võimelised ise ust lahti tegema ja ise endale riideid selga panema.
Kodumajandus: pere eelarve, söögitegemine, esmaabi, paarisuhtlus, lastekasvatus, kodukoristus.
Milleks küll üldse lastele vanemad, kui kõike peab õpetama kool?
Enne sõda olid meil lausa kodumajanduskoolid ja keegi ei küsinud, milleks siis vanemad. Ega keegi pühast vaimust perele eelarvet teha, esmaabi anda jmt ei oska, ikka peab õppima.
Issand, koristamist pole kyll vaja koolis opetada. Kas koristamise tundide pealt astub laps hiljem siis ylikooli voi? Kool on akadeemiline asutus ja teadmiste omandamise koht. Kodumajanduskool oli meie moistes kutsekas, ja loomulikult ainult naistele. Kui ise puhastusteenindajatena tootate, siis on moistetav, aga koik ei vali sellist karjaari.
Kokandustunnid on ju juba olemas. Mingi nn. ellujaamiskursus voiks toesti olla, ja esmaabi ka, aga sellele ei pea pikki kuid pyhendama.
Kodumajandus: pere eelarve, söögitegemine, esmaabi, paarisuhtlus, lastekasvatus, kodukoristus.
Milleks küll üldse lastele vanemad, kui kõike peab õpetama kool?
Enne sõda olid meil lausa kodumajanduskoolid ja keegi ei küsinud, milleks siis vanemad. Ega keegi pühast vaimust perele eelarvet teha, esmaabi anda jmt ei oska, ikka peab õppima.
See pole ju see. Olid ka sõjakoolid ja õmbluskoolid. Kodumajandust käidi vene ajal ka tehnikumides õppimas.
Kodumajandus: pere eelarve, söögitegemine, esmaabi, paarisuhtlus, lastekasvatus, kodukoristus.
Milleks küll üldse lastele vanemad, kui kõike peab õpetama kool?
Enne sõda olid meil lausa kodumajanduskoolid ja keegi ei küsinud, milleks siis vanemad. Ega keegi pühast vaimust perele eelarvet teha, esmaabi anda jmt ei oska, ikka peab õppima.
Aga palun, vanemad võivad siis ise kinni maksta kokanduskursused või etiketikursused, kui ise ei oska noa-kahvliga söömist õpetada. Maksumaksja ei pea ka igat sammu kinni maksma.
Meil oli gümnas kultuurilugu. Õpetaja oli ise programmi kokku pannud. Mäletan hästi, kuidas esimeses tunnis arutlesime/ filosofeerisime selle üle, mis on kultuur 😀 . Veel rääkisime V-Rooma ja V-Kreeka kultuuridest, erinevad usundid sai läbi võetud. Midagi oli seal veel, ei mäleta enam. Selline üldhariv ja silmaringi avardav oli küll. Kahju, et vihik klassivennale sai laenatud, oleks praegugi huvi pärast vaadanud, mis seal kirjas oli :D.
Tundub, et mul (23a) on vist vedanud, et olen vanematelt saanud korraliku ettevalmistuse elukooliks. Ei oleks osa siin soovitud tegevustest küll viitsinud koolis topelt üle õppida, see oleks olnud puhas ajaraisk. Siin ongi see probleemkoht, et kõik tulevad ju erinevast kodust, tee siis selgeks, kellel on vaja ja kellel mitte.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust õpioskuste õpetamisest. Lisan igaks juhuks mõiste selgituse ka:
Õpioskus tähendab oskust oma õppimist ise juhtida: seada õpieesmärke, kavandada õppimist, valida õppimiseks sobivaim stiil ja meetod, analüüsida oma õpitulemusi ning vajadusel oma tegevust muuta.
Õpioskused aitavad saavutada soovitud õpitulemusi, ennetada õpiraskusi ja lahendada õppimisega seotud probleeme.
Olin terve keskkooliaja väga ebastrateegiline õppija, mul ei olnud ka kellegi kõrvalist abi. Näiteks sain alles ülikoolis aru, mida tegelikult tähendab “seoste leidmine”. See tundus selline sõnakõlks, et tore küll, aga mismoodi see täpsemalt töötab ja aitab? Seoste loomist tunnis ei tehtud ega selgitatud. Ma ei saa endale ise õpetada asja, mida ma ei oska. Tegelesin põhimõtteliselt kogu oma keskkooliaja faktide toore pähe tagumisega ja lühimälu pinnalt tööde sooritamisega. See viis soovitud tulemuseni hinnete mõttes, aga need ongi lihtsalt numbrid paberil, mida on ainult ülikooli sisseastumiseks vaja. Reaalsed teadmised on hoopis teine teema.
Et midagi luua, peavad olema baasteadmised ja need tulebki vahel lihtsalt pähe õppida ehk tuupida. Loomulikult võib korrutustabelit mitte teada ja saada vastused liitmistehte abil, kuid omandamata korrutustabeli tõttu jäädakse hätta arvutamisel murdudega (elus ei ole ainult täisarvud) jne. Mingid teadmised me omandamegi teadmiseks võttes, et nende baasilt edasi liikuda. Ja mõistmine võibki saabuda hiljem. Seda ootama jäädes võib mõni jäädagi kuuendasse klassi (mis ei oleks ka võib olla halb). Tekin arusaam, liigud edasi. Ikka omas tempos ja vastavalt oma arengule.
Tundub, et mul (23a) on vist vedanud, et olen vanematelt saanud korraliku ettevalmistuse elukooliks. Ei oleks osa siin soovitud tegevustest küll viitsinud koolis topelt üle õppida, see oleks olnud puhas ajaraisk. Siin ongi see probleemkoht, et kõik tulevad ju erinevast kodust, tee siis selgeks, kellel on vaja ja kellel mitte.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust õpioskuste õpetamisest. Lisan igaks juhuks mõiste selgituse ka:
Õpioskus tähendab oskust oma õppimist ise juhtida: seada õpieesmärke, kavandada õppimist, valida õppimiseks sobivaim stiil ja meetod, analüüsida oma õpitulemusi ning vajadusel oma tegevust muuta.
Õpioskused aitavad saavutada soovitud õpitulemusi, ennetada õpiraskusi ja lahendada õppimisega seotud probleeme.
Olin terve keskkooliaja väga ebastrateegiline õppija, mul ei olnud ka kellegi kõrvalist abi. Näiteks sain alles ülikoolis aru, mida tegelikult tähendab “seoste leidmine”. See tundus selline sõnakõlks, et tore küll, aga mismoodi see täpsemalt töötab ja aitab? Seoste loomist tunnis ei tehtud ega selgitatud. Ma ei saa endale ise õpetada asja, mida ma ei oska. Tegelesin põhimõtteliselt kogu oma keskkooliaja faktide toore pähe tagumisega ja lühimälu pinnalt tööde sooritamisega. See viis soovitud tulemuseni hinnete mõttes, aga need ongi lihtsalt numbrid paberil, mida on ainult ülikooli sisseastumiseks vaja. Reaalsed teadmised on hoopis teine teema.
Et midagi luua, peavad olema baasteadmised ja need tulebki vahel lihtsalt pähe õppida ehk tuupida. Loomulikult võib korrutustabelit mitte teada ja saada vastused liitmistehte abil, kuid omandamata korrutustabeli tõttu jäädakse hätta arvutamisel murdudega (elus ei ole ainult täisarvud) jne. Mingid teadmised me omandamegi teadmiseks võttes, et nende baasilt edasi liikuda. Ja mõistmine võibki saabuda hiljem. Seda ootama jäädes võib mõni jäädagi kuuendasse klassi (mis ei oleks ka võib olla halb). Tekin arusaam, liigud edasi. Ikka omas tempos ja vastavalt oma arengule.
Just nimelt. Seoseid saab luua alles siis, kui ajju on salvestunud väga palju teadmisi.
Just nimelt. Seoseid saab luua alles siis, kui ajju on salvestunud väga palju teadmisi.
Selleks, et nad sinna üldse salvestuks, ongi seoseid vaja. Sa ei saa ehitada katust, kui puudub isegi vundament. Uued teadmised tuleb siduda olemasolevate teadmistega. Mehaaniliselt võib igasuguseid mõisteid pähe taguda, aga kui sa ei tee seda infot enda omaks, siis sama kiirelt see sealt ka kaob.
Uusi õppeaineid pole vaja juurde, vaid olemasolevaid aineid tuleks rohkem õpetada kaheksast läbivast teemast lähtudes ja neid üldpädevustega põimides/lõimides.
Lisaks on paljud asjad kodudega pigem seotud – kasvatusteemad on ikka sealt tulenevad…
Meie arvutiajastul peaks kindlasti õppima pimekirja.
Lisaks kirjanduse tundmisele võiks lapsed teada ka filmiklassikat.
Meie arvutiajastul peaks kindlasti õppima pimekirja.
Lisaks kirjanduse tundmisele võiks lapsed teada ka filmiklassikat.
Kuidas oleks küll pimekirja oskus kasuks nt telefoni kasutamisel netis? Kirjutusmasinate ajal oli see küll hea oskus.
Filmiklassika koolis eraldi ainena? Kuidas sa seda õpetust täpselt ette kujutad? Kes ja kust peab need filmid leidma ja kuidas koolis vaatama? Kes haridusprogrammi õiged filmid valima? Sul on kodus ju sama hea võimalus oma lastele maailma filmide paremikku tutvustada.
Kuidas oleks küll pimekirja oskus kasuks nt telefoni kasutamisel netis?
Kõva tulevikuoskus see mobiiltelefonist netis käimine küll ????
Mul lapsed käivad küll Soomes koolis aga kokandus ja filosoofia pole vist Eesti koolides levinud?
Mul lapsed käivad küll Soomes koolis aga kokandus ja filosoofia pole vist Eesti koolides levinud?
On ikka. Filosoofia on valikainena mõnes gümnaasiumis täiesti olemas. Ja kokandus põhikoolis.
Väikestele kaabakatele tuleks kõigepealt viisakust ja austust õpetada.
Et nad kunagi lapsevanemateks saades selle ka oma lastele maast madalast selgeks teeks. Kuni veel see viimne õpetaja koolis vastu peab.
Väikestele kaabakatele tuleks kõigepealt viisakust ja austust õpetada.
Et nad kunagi lapsevanemateks saades selle ka oma lastele maast madalast selgeks teeks. Kuni veel see viimne õpetaja koolis vastu peab.
Mis “viimne õpetaja”? Mis te lastest tahate, kui õpetajad koolis laste riietuse üle naeravad, lastele halvustavaid nimesid panevad, neid tahvlilapiga vastu nägu viskavad ja õpetajatetoas taga klatsivad?
Õpetajad õpetajateks, aga unustate, et iive Eestis on juba ammugi sügavalt negatiivne, ehk siis varsti pole meil enam vanemaid, kes siia hullumeelsusesse kedagi sünnitada tahaksid ja see on rahvastiku püsimajäämise seisukohalt suurem mure.
Õigusõpetus ja finantsõpetus – just sellises järjekorras, 8. – 9. klassini. Sellele järeldusele olen tulnud koos tuttavate vabatahtlike, juristide ja kohtunikega. Kuna paljudele jääb põhiharidus “kõrgeimaks” haridustasemeks, siis need teemad peavad olema selged enne kui põhikool lõptatakse, eriti see, et lisaks õigustele on kohustused; lapse eest vastutavad mõlemad vanemad, toetused tulevad riigikassast ja see raha saab sinna ainult tänu maksusüsteemile, st. olukorras kus meespool teenib musta tulu ja naispool elatub lasterahadest kahjustavad nad ise nii olevikus kõigi ja tulevikus ka iseenda ja oma lapse/laste huvisid jne. Keskmiselt iga teine perekooli teema karjub ka elementaarse õigusõpetuse vajaduse järele.
