Tundub, et mul (23a) on vist vedanud, et olen vanematelt saanud korraliku ettevalmistuse elukooliks. Ei oleks osa siin soovitud tegevustest küll viitsinud koolis topelt üle õppida, see oleks olnud puhas ajaraisk. Siin ongi see probleemkoht, et kõik tulevad ju erinevast kodust, tee siis selgeks, kellel on vaja ja kellel mitte.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust õpioskuste õpetamisest. Lisan igaks juhuks mõiste selgituse ka:
Õpioskus tähendab oskust oma õppimist ise juhtida: seada õpieesmärke, kavandada õppimist, valida õppimiseks sobivaim stiil ja meetod, analüüsida oma õpitulemusi ning vajadusel oma tegevust muuta.
Õpioskused aitavad saavutada soovitud õpitulemusi, ennetada õpiraskusi ja lahendada õppimisega seotud probleeme.
Olin terve keskkooliaja väga ebastrateegiline õppija, mul ei olnud ka kellegi kõrvalist abi. Näiteks sain alles ülikoolis aru, mida tegelikult tähendab “seoste leidmine”. See tundus selline sõnakõlks, et tore küll, aga mismoodi see täpsemalt töötab ja aitab? Seoste loomist tunnis ei tehtud ega selgitatud. Ma ei saa endale ise õpetada asja, mida ma ei oska. Tegelesin põhimõtteliselt kogu oma keskkooliaja faktide toore pähe tagumisega ja lühimälu pinnalt tööde sooritamisega. See viis soovitud tulemuseni hinnete mõttes, aga need ongi lihtsalt numbrid paberil, mida on ainult ülikooli sisseastumiseks vaja. Reaalsed teadmised on hoopis teine teema.
Õpioskuseid omandatakse riikliku õppekava järgi 7. klassis – õpikus on see väga hästi laiali seletatud ja hea õpetaja suudab õpilased ka erinevaid õppimisviise enda peal testima panna. Pigem võiks see olla mänguliselt integreeritud algklassides.
