Teema: Millisel põhjusel olete sõbrannaga suhtlemise lõpetanud?

Jah, üks koguaeg käis pinda, et räägi, mida sa täna tegid ja räägi, mida sa täna tegid. Tundus pettunud, kui ausalt ütlesin, et lihtsalt pikutasin mõni päev kodus. Krt, nagu iga päev peaks kuskil ringi trööpäama. Hakkasin siis “huvitavaid” tegevusi välja mõtlema talle rääkimiseks, et see jauramine lõppeks.
Teine oli halb kuulaja, kui mul väga raske aeg oli. Ma ei saanudki oma muret talle kunagi lõpuni ära rääkida, poole lause pealt hakkas alati õpetama, et miks sa ometi nii ei tee ja miks sa naa ei tee. Ta ei saanudki aru, et ma vajasin ainult selle endast välja rääkimist, mitte noomimist ja õpetussõnu!

Oi mul on väga palju sõbrannasuhteid kadunud. Suurem osa lihtsalt hääbunud ja ajahõlma vajunud. Üks läks katki, sest ta arvas, et ma keelasin oma sõbral tema poiss-sõbraks saamist (vale), ühe emale ma ei meeldinud, üks lõi minult poisi üle, mõned kolisid lihtsalt teise linna.

Aga ma ka kindlasti ei arva, et keegi on imelik ja meie teed on seetõttu lahku läinud. Ma ei suhtle inimestega juba eos, kes mulle imelikud tunduvad ja ma ei kutsu neid oma sõbrannadeks. Inimesed ja elusituatsioonid muutuvad, elud lähevad lahku.

Täielik klišee, aga lõpetasin sõbrannaga suhted, kui sain teada, et ta on juba mõnda aega olnud mu mehe armuke. Mehe jätsin ka maha. Ühtlasi sain hea õppetunni selles osas, et ega ma ikka ei olnud küll nii hea inimestetundja nagu eelnevalt enda kohta arvanud olin. Need kaks lollitasid mind ikka üsna pikalt.
Tegelikult tuli kogu see jama mulle kasuks, sest ilma petisest mehe ja sõbrannata muutus mu elu ilusamaks ja õnnelikumaks.

Lapsepõlvesõbrannaga enam väga ei suhtle, sest tema arvamused alati muutuvad vastavalt tema boyfriendi arvamusele ja maitsele – kord hakkas ta metalifänniks ja hakkas minu seltskonnas minu (mis oli varem ka tema enda) muusikamaitset maha tegema. Siis leidis ka jalgpallifännist kuti ja kuigi ta varem oli alati mulle öelnud, kui mõttetu on jalgpallimänge käia vaatamas, siis hakkas ise ka käima. Aga kohe, kui kutiga ei klapi enam, siis on ta tagasi tema ise. Tegelt on tore, et ta suudab niimoodi vaimustuda samadest asjadest, millest tema silmarõõmgi, aga selle käigus üritab ta alati mind maha teha ja see mulle ei sobi. Eks nende kuttidega ka ei laabu, sest ta igavesti ei suuda olla see, kes ta pole.

Ülikooli ajal oli mul üks hea sõbranna, kellega suhtlus jäi katki, sest ta oli väga vaidlushimuline. Algul see mulle meeldis tema juures, sest ta kuulas ka teisi arvamusi, aga siis hakkas tunduma, et ta vaidleb vaidlemise pärast. Ükskõik, mis arvamusel mina olin, ta kindlasti oli teisel arvamusel ja pidi tingimata musta valgeks rääkima, et talle õigus jääks. Ma ei jõudnud enam sammu pidada.

Üks sõbranna tunnistas, et just see, et ma tema saladust hoida ei suutnud, teeb minust tema jaoks hea sõbra. Väga detailidesse ei lasku, aga ta ostis ühe kalli asja ja palus, et ma ta mehele sellest midagi ei räägiks. Aga juba nädal aega hiljem tema juures olles küsisin kõvasti selle asja kohta.

Kooliaegsed sõbratarid kadusid pildilt, kuna hakkasime igaüks oma elu elama (põhikool)
Esimese hariduse omandamisest sõbratariga suhtlen aktiivselt, vahepealsetel aastatel me ei käinud läbi, aga poolteist aastat tagasi teed ristusid uuesti ja nüüd oleme väga aktiivsed.
Teise hariduse omandamise aegadest sõbratariga olin tagantjärele vaadates vägagi toksilises partnerluses – ta sõbrustas minuga ainult mu parematel päevadel. Rasketel hetkedel teda lihtsalt ei olnud olemas, siis tulid talle alati omad asjad ja oma elu peale.
Ühel hetkel sai mulle sellest üsna kõrini ja ma katkestasin suhtlemise.
Töösõbrad jäävad reeglina töökohtadesse, ühe endast noorema kolleegiga ma suhtlen, aga parimad sõbrad pole.

Omal ajal aitas ühe parima sõbrannasuhte lõpetada kogemata mu mees, kes suurest sõpruskonnast minu välja valis ja kuidagi viis üks asi teiseni. Sõbranna jäi endiselt meid tihti külastama, oli aukülaline abiellumisel ning soovis ka lapsele ristiemaks hakata (kahjuks ei tulnud välja, kuna ristivanem pidi olema ka leeritatud). Ja siis avastati lapsel tõsine terviserike ja ma usaldasin kogu tolleaegse valu ja vaeva sõbrannale, sh. ka kurtmise, et ma ei saa seda mehega rääkida, kuna tema reaktsioon asjale oli endasse sulgumine. Tulemuseks oli see, et sõbranna läks mehe juurde, kurtis, et olen vaimselt ebstabiilne ja ta on nõus alustama temaga kooselu ja saama ikka terveid järeltulijaid… seebiooper missugune. Tuli välja, et ta oli kõik need aastad ise mu meest endale tahtnud, neil olevat armastus esimesest silmapilgust jne. Igatahes lõi see käik mul pildi vägagi selgeks ja ilma liigsete sõnadeta katkes suhtlus aastateks. Nüüd on ta uuesti pildile ilmunud ja mees iga kord muigab, et kas tal on ikka ohutu või tahetakse endiselt teise koopasse nn. terveid järeltulijaid sigitama lohistada. Samas ütleksin, et eks see lugu oli jällegi meie suhtele väga hea, sest mõistsime, et lapse haiguses oleme me koos ja meil tuleb sellega ka ise hakkama saada.

Teine suhete katkemine oli samuti veidi pealiskaudsema sõbrannaga, kes ühtäkki lapsega teise mehe juurde läks, kuna suur armastus tuli peale. Kui see suhe paari kuuga läbi sai ja ta üksinda jäi ning oma abikaasa tagasi võtma polnud nõus, siis hakkasime kõik tema tegelikku palet nägema. Lapse isa maksab korralikku elatist ja laps on tihti isa juures, kuid naine käib ringi ja kurdab, et lapse isa lapsest ei hooli, elatis on nii pisike, et tema pidid lausa osakoormusega tööle minema jne. No mida sa suhtled sellisega, keda mees ka peale lahutust võimaldab osaliselt kodus olla, kui ise käid abielus olles täiskohaga tööl (ja sedagi tegelikult mitte ainult raha vaid ka eneseteostuse mõttes) ning kasvatad rohkema arvugi lapsi. Ta on jäänudki peamisest suhtluskeskkonnast ousider`iks mitte lahutuse vaid just oma provokatiivse käitumise ja valede tõttu.

Olen väga palju sõbrannasid kaotanud. Ilmselt ei sobitu ma kellegagi. Ise suhtleks hea meelega ja uusi tuttavaid leian kergelt, aga püsima ei jää keegi.
Ega keegi ka midagi otseselt ei ütle, lihtsalt hakatakse vältima ja tõrjuma- kaua sa siis ikka ühepoolselt suhtled.
Oma arvates olen positiivne, meeldib uusi asju ette võtta, adekvaatse enesehinnanguga, oskan nii kuulata kui rääkida, ei arvusta kedagi.
Ei teagi, milles asi, aga sõbrannasid mul pole:(

Ma ei ole üldse selline sõbrannataja tüüpi, et sügavaid sidemeid looks.
Ühe ülikooliaegse sõbrannaga panin suhtluses natuke pidurit, kuna oli selline tüüpiline “mul on kõik kõige kehvem alati” ja ei jaksanud seda kuulata. Suhtleme seni, aga väga harva, 3 kuu jooksul korra saame ehk kokku.
Üks netisõbranna lõpetas minuga suhtluse, kuna ta mees pidi vestluseid lugema ja ei meeldinud talle see, mis me rääkisime. Ei meeldinud nt, kui sõbranna nende kodusest elust rääkis jne. Mingi aja veel suhtlesime edasi, aga suhtlus oli nii tühi ja pinnapealne, alati mõtles, mida saab öelda, et mehele okei oleks. Mingitel hetkedel saatis mulle veel nö salaja sõnumeid, kirjutas, et ära vasta praegu, mees muidu võib näha. Ilmselt saatis ja kustutas endalt kohe ära ja suhelda saime siis kui mees tööl oli. Me tegelikult suhtlesime veidi ikka edasi, aga ma ise väga ei algatanud enam, kuna suhtlus oli nii tsenseeritud ja nii see hääbus.

#3480253:

Teema: Millisel põhjusel olete sõbrannaga suhtlemise lõpetanud?

Ühega kursuseõega seepärast, et ta pidevalt, st mitu korda nädalas küsis minult nõu oma meessuhte kohta. Iga kord andsin talle kiirnõu, näiteks ütle seda või ära tee seda, ja alati ka soovituse see suhe ruttu igaveseks lõpetada. Umbes 10 aastat hiljem ja pärast umbes 25. nende kokku-lahkuminekut sai mul villand, sest mida sa küsid, kui sa tead, et niikuinii võtad ta kohe tagasi. Katkestasin suhtluse päevapealt, aga sünnipäevadeks SMSi ikka saadan, lihtsalt enam sellist suhtlust ei vaja. Nüüdseks umbes 4 aastat tagasi.

Teise sõbrannaga on keerulisem lugu. Ta suhtub minusse positiivselt ja seetõttu armastas/armastab minust igasuguseid häid lugusid rääkida oma seltskondades. Tõesti tõeseid ja häid, aga ilustatud, liialdatud (aga siiski tõestisündinud) lugusid, mida ma kuskil öelnud olin või kus mida teinud. Lihtsalt ülemäära palju. Sellega seoses tekkisid mul mingid naissoost austajad, kes arvasid, et ma pean olema lihast ja luust geenius (mis ei ole kaugletki tõde) ning kohe äärmiselt huvitav inimene (mis on kuigivõrd tõde nagu kõigi inimeste puhul). Kuna meie turvusringkond aegajalt ka segunes, nagu Eestis sageli, siis muutus see äärmiselt kurnavaks. Näiteks ütlesin sõbrannale ükskord täisti jutu seas, et ma ei vaata võimalusel kunagi loetavate raamatute pealkirju, sest need on üldiselt nagu algaja perearsti diagnoos. Ja seda mainisin ka lihtsalt mokaotsast, et kui kaasaegse raamatu esimesel kolmel lehel keegi sureb, siis võib üsna kindel olla, et tegemist on naiste seas masspopulaarse raamatuga.

Möödus mingi aeg, nädalad. Ühel aiapeol tulid minu juurde arglikult kaks nägupidi tuttavat naist ja ütlesid, et nad on vaimustuses minu raamatufilosoofiast, mida minu sõbranna neile lühidalt tutvustas. Kas ma ei võiks pikemalt rääkida.
Mida paska. Pole seal mingit filosoofiat. Tulin siia, et šašlõkki õgida ja viina visata. Korraks niisama teen kunagi noka lahti, ajan juttu ja kuskil keerutatakse minu söögilauamölast mingi hull kõrgem filosoofia kokku. Hea, et mul veel sekti pole, sest kummardajad juba tekkisid.

Kriips sõprusele minu poolt peale, sest igas tunnis kukkus tema meelest mu suust vähemalt kolm kuldset muna ja nii ei saa ju üldse normaalselt lobiseda ja end lõdvaks lasta.

Kaks korda on ka minuga sõprus katkestatud. Kord seepärast, et elasin kaks nädalat sõbranna korteris, kuna pidin valvama ta mitut koera ja kassi. Sõbranna ütles, et söögi ja joogu ma kõike, mis majas on – rikas pere. Ma siis sõin ja jõin ka kaks veini. Pärast selgus, et üks oli mingi 3000+ eurone haruldus – no ma ei teadnud 🙂 Võtsin veinikapist kümnete teiste vahelt, pole veinispets.

Teine teadmata põhjustel. Ise arvan, et kuna mul on palju Venemaa tuttavaid ja seal ka sugulasi ja tema läks…eeee…kapo-sarnasesse struktuuri tööle. Välisluure, kapo vms. Detailselt muidugi ma ei tea. Oli jupp aega tagasi.

Mina olen lihtsalt mõnest väga heast sõbrannast ajapikku lahku kasvanud seoses elukohtade muutuste jm elukorraldustega seoses. Kui ikka inimene on välismaal, saad küll alguses heal juhul 3-4x aastas kokku, siis korra aastas.. siis helistad ainult, saadad sõnumeid.. ja jaks kaob ja kasvataksegi lahku. Mingite konkreetsete tülide vms asjadega ei ole iial kellegagi suhtlust lõpetanud. Kui inimene on mulle alguses juba miskit otsast ebasümpaatne, siis temast ei saagi minu sõbrannat. Nagu osa siin tõi välja, et energiavampiir või klatšib liiga palju vms. Inimesest saab ju üsna ruttu sotti. Tunnen ka mina selliseid inimesi, aga eu lase neid endale ligi ja sõbrannadeks ei pea.

Ma lõpetasin ühe sõbrannaga suhtlemise, sest sain lõpuks aru, et ta on psühhopaat. Jätab alati hea esmamulje ja on oma sõprade ja lähedastega ka ülisõbralik, aga selja taga kõiki aina klatšib ja proovib pidevalt manipuleerida, räägib igast valejutte nendest kokku, vahel unustab täis peaga isegi ära, et et ma olin kõrval ja nägin ju, kuidas asi tegelikult oli, mingi hoopis oma peapeale pööratud versiooni räägib asjadest. Ja noh, pidev virisemine ja halamine ja kõik on halvad ja rumalad ja koledad jne. Ja siis samade inimestega on silme ees ja sotsiaalmeedias parim sõber. Draamasõltlane on ta ka veel sellele lisaks. Üliväsitav inimene, ma ei saa ise ka aru, kuidas mitu aastat tema kõrval vastu pidasin ja iga draama korral jõudsin olemas olla. Nagu aeglane mürgitamine oli see, väga toksiline inimene.

Mul oli titest peale sõbranna, kellega puudade kaupa soola ära söödud, kõikvõimalikku ette võetud. Kõik kestis, kuni ta üsna kitsikuses elas. Ka siis, kui meie lapsed olid väikesed. Siis tuli ta ellu raha (mitte otseselt tema enda oma aga vahet vist polegi) ja ta muutus nii ebameeldivaks ülbeks tõusikuks. Mõnikord läks asi suisa mõnitamiseni. Mina ja maalim! Me pole enam mitu aastat suhelnud.

#3480836:

Mul oli titest peale sõbranna, kellega puudade kaupa soola ära söödud, kõikvõimalikku ette võetud. Kõik kestis, kuni ta üsna kitsikuses elas. Ka siis, kui meie lapsed olid väikesed. Siis tuli ta ellu raha (mitte otseselt tema enda oma aga vahet vist polegi) ja ta muutus nii ebameeldivaks ülbeks tõusikuks. Mõnikord läks asi suisa mõnitamiseni. Mina ja maalim! Me pole enam mitu aastat suhelnud.

Oh seda kadedust.
Sain lõpuks elu nõnda ratastele,et ei pea sente lugema, võisin endale miskit lubada ja sa klätšid mind Perekooli foorumis tõusikuks?! 😀
Väga hea, et suhelnud pole. Ongi meeldivam, et sõbrad on minuga rikkuses ja vaesuses,headel ja halbadel päevadel.
Sina aga kadetse edasi.