Ostsin kunagi Jaani Lihapoest sealihaga supikonte ja keetsin neist suppi. Lõhn oli veider ja üldse mitte sealihale omane. Mees ja lapsed tulid koju ning vedasid uksel ninaga lõhna: “Ooo, täna on meil kalasupp!” Kui sööma istusime, selgus, et tõepoolest mekkisid sealihatükid nagu kala. Keegi ei suutnud seda suppi süüa, valmistasin perele kiiruga muu toidu.
See juhtus mitu aastat tagasi, aga sealt poest käin siiani kaarega mööda. Ilmselt toidetakse sigu kalajahuga. Võib-olla teen neile liiga ja ehk on nad oma kvaliteeti vahepeal parandanud, aga igaks juhuks ei julge tagasi minna, mälestus on nii tugev…
See on sellest, et sigadele söödetakse kalarappeid/-jahu.
Nii on juba aastakümneid tehtud.
Tean, ja tean ka, et nii on kaua tehtud. Kuid siiski on erinevus olemas – enamasti sealiha ei meki nagu kala! Kui sealiha maitset ei ole, on vaid kalamaitse, siis on tegu praaktootega.