Mul meenuvad esimesena nõudepesumasin (no kes ei jõuaks siis ise neid paari nõud ära loputada, peaaegu aasta oli köögimööblis tühi koht), mille kasutegurist sain siis aru, kui esimene laps oli umbes aastne, oli ikka mugav küll nõud masinasse pann õhutul selle asemel, et peale lapse uinumist veel minna kööki päevaseid nõusid pesema.
Teisena automaatkastiga auto, millegipärast oli mul ettekujutus (ilmselt siis meediast loetud igasuguste autoekspertide arvamused), et küll ma ikka ise vahetan õigel ajal käigu madalamaks kui kiirendada on vaja ja automaatkast ei reagiiri nii kiiresti ega loe mu mõteid jms. No tegelikult ei kujutaks enam ette et kusagil ummikutes venides pidevalt sidurit libistama peaks kuni jalg ära väsib, kui tõesti tavapärasemast rohkem kiirendada on vaja möödasõidul, siis selle jaoks tuleb lihtsalt turbo nuppu vajutada, linnaliikluses on automaatkastil selge eelis.
Kolmas asi, millele ma küll algul vastu polnud, on espressomasin, aga ise koju osta ka ei taibanud. Jäi ära see filterkohvimasina probleem, kas kohvi sai liiga vähe või palju tehtud. Igaüks vajutab nuppu siis kui sooviba ja saab kas suure või väiksema tassi.
Asi mille kasulikkuses pettusin on aknapesurobot, kevadel talv otsa pesemata akendega hakkama ei saanud ja üldse on selline äpu. Väljast pesemiseks peab olema +10 vähemalt, seega jääb ikka päris mitu kuud kui seda kasutada ei saa. Seestpoolt mul aknad eriti mustaks ei lähe, see korra-kaks aastas jõuan need ka käsitsi üle tõmmata.