Teema: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]pärast ühe pika ja väljastpoolt toredana tunduva abielu lahutust ütles üks osapooltest – \”Abielu on lapsemeelsetele ja lootusetutele romantikutele. Täiskasvanud inimeste vahel võiksid kehtida lepingud.\”

kummas paadis sina, teemaalgataja, oled?[/tsitaat]

Ja minu vanavanaema ütles, et ainult litsid meigivad, normaalsed naised näpistavad põski, et kaunit roosakat jumet saada. Öelda võib ükskõik mida, mis sülg parajasti suhu toob, aga mitte sugugi kõik öeldu ei ole ilmeksimatu tõde, vaid enamasti peegeldab nende enda elukogemust. Minu vanavanemad on tänaseks üle 60 aasta abielus olnud ja oleks äärmiselt kurb, kui nad nii mõtleksid. Õnneks oskavad nad üksteist väärtustada ja hoida ja ei arva, et võiks lihtsalt koos elada ja vajalikke asju lepingutega reguleerida.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

kes see keelab sul oma elukaaslast abikaasaks nimetada?

vabalt võid nimetada kui see sulle tähtis on.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Mina olen oma mehega ka koos olnud juba 10a ja väike lapski olemas, aga paistab, et ei abiellu ka…
Kui keegi küsib temalt, et miks me veel abiellunud pole, siis vastab: \”Naist võtta on lihtne, aga proovi temast pärast lahti saada!\”
Vot nii on siis meil 🙁
Ja üldse ei kõlbavat ma talle naiseks: ei korista jne. (kuigi nii see pole).

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Alfonss kirjutas:[/small]
[tsitaat]kes see keelab sul oma elukaaslast abikaasaks nimetada?

vabalt võid nimetada kui see sulle tähtis on.

[/tsitaat]

Mul on üks selline töökaaslane, kel lapsed (nüüdseks teismelised) ühe mehega, kellega pole kunagi koos elanud. Elavad ühes linnas. Naine nimetab teda abikaasaks ja see kõlab väga imelikult, sest sisuliselt on naine üksikema, kelle laste isa küll rahaliselt toetab, kuid sellega suhtlus suuremas osas ka piirdub.

Igaüks ju teab, et abielus nad ei ole, näevad ka väga harva, ma ei saa aru, mis valu on meest abikaasaks nimetada…

Minu meelest jätab see natuke meeleheitliku mulje.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

mul yks tuttav plaanib seda 29. detsembri traditsiooni kasutada. ostis s6rmuse ja læheb palub meheks oma elukaaslast kellega tal kaks last ja yhine kodu loodud.

ja pulmadest… meie abiellusime ilma igasuguse tseremooniata, saime paberi perbyroo kontorist, ei kleiti, ei fotograafi, ei kylalisi, ei s6rmuseid. raha polnud, laenata ei tahtnud aga \”ausaks naiseks\” tahtsin kui ettepanek tehti. paar korda olen m6elnud kyll, et paar piltigi oleks v6inud olla sellest pæevast aga yldiselt valiksin pigem sellise variandi ka nyyd kui et oleksin niisama elukaaslane. (abielus 11 aastat).

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga abielu ongi leping ju. Mis imeloom see abielu siis kellegi meelest üldse on? Abielu on leping, mida tunnistab ka riik ja tagab õigusliku kaitse. Huvitav, kuidas 2 inimest saavad nii abielus olla, et see poleks leping :)[/tsitaat]

Abielu ongi leping – halvasti reguleeritud leping. Tänapäeval on muud lepingud oluliselt selgemad.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tegelikult ei ole formaalsus, aga eks sellest saab aru alles siis, kui see reaalselt ülioluliseks osutub.

Imestan igal aastal siia foorumisse tekkivatest lõpututest teemadest seoses tulu deklareerimisega – kelle deklaratsiooni panna lapsed, nende koolituskulud, kodulaenu intressid jne jne. Need, kellel \”paber\” olemas, ei ole selliseid probleeme.[/tsitaat]
kui laps on korralikult mõlema vanemaga registreeritud, siis ei pea need vanemad selleks abielus olema, et tulumaksu maksimaalselt tagasi saada. Võib kõik kulud lihtsalt selle vanema alla sokutada, kes rohkem makse on maksnud.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Sellist asja pole olemas, nagu \”ei saa\”. Jäta see esteks meelde ja siis hakka tegutsema. Mine selle mehe juurest ära kelle jaoks pole sa piisavalt hea, et abielluda. Ning otsi endale mees, kes tahab sinuga abielluda.
[/tsitaat]

Kas sa ikka mõtled ka, enne kui soovitad laps ilma isata jätta. Eriti kui ainus viga, mis mehel on, on see, et ta ei taha abielluda.

Minul sama häda, mees ei saa aru, miks on vaja abielluda. Endale tal oli küll tähtis, et lapsed on tema nimelised aga sellest ta aru ei saa, et mina tahaksin ka oma lastega sama nimega olla. Ütleb, et see ja see tuttav meil on abielus ja ikka jättis sama perekonnanime, siis ei pea dokumente vahetama jne. Endal mul isa rääkis terve nooruse, et mida see paber abielule annab, oli pulmapildil vingus näoga jne. Nüüd aga, mil tema tütred on suured, nüüd jutlustab abielu vajalikkusest. Kusjuures isa oli mul ka muidu väga hea isa ja abikaasa aga osadel meestel on pulmadega mingi värk, nad kardavad seda nagu tuld.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]pärast ühe pika ja väljastpoolt toredana tunduva abielu lahutust ütles üks osapooltest – \”Abielu on lapsemeelsetele ja lootusetutele romantikutele. Täiskasvanud inimeste vahel võiksid kehtida lepingud.\”

kummas paadis sina, teemaalgataja, oled?[/tsitaat]

Abielu oma olemuselt ongi leping. Kes arvab, et abiellumine tähendab ennekõike valget kleiti ja suurt tralli, see on valesti aru saanud. Eriti kummaline, kui seda ülaltoodut ütles lahutav inimene ise. Mida ta siis abielu asemel rohkem lepinguks oleks pidanud? Niisama koosolemist jutu saatel, et meil on niisamagi tore ja et paber midagi ei muuda?
Just see on lapsemeelne loogika minu jaoks.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kui laps on korralikult mõlema vanemaga registreeritud, siis ei pea need vanemad selleks abielus olema, et tulumaksu maksimaalselt tagasi saada. Võib kõik kulud lihtsalt selle vanema alla sokutada, kes rohkem makse on maksnud.[/tsitaat]
Ega ainult laste pealt raha tagasi ei saa. Kui on mitu last ja suured laenuintressid ning koolituskulud, siis võib osutuda võimatuks kulusid selliselt paigutada, et maksimaalselt raha tagasi saada. Sellest variandist rääkimata, kui üks elukaaslastest pole näiteks tervet aastat tööl käinud.
Tulumaksu tagasisaamine on abiellumise juures muidugi marginaalse tähtsusega. Lihtsalt imestama paneb, et inimesed, kellel on mitu last ja kes ilmselt elavad aastaid koos, ei viitsi või ei näe põhjust tasuda ühekordne riigilõiv, et oma elu lihtsustada.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mehed ei ole tänapäeval enam aumehed. Pean silmas seda, et kooselu või lapse sünni puhul on minumeelest mehe kohus teha ettepanek abiellumiseks.
See on asi, mida me peaksime oma poegadele õpetama.

Küll siis kaoksid ka kõiksugu asendussuhted, uisapäisasuhted, poolsuhted jms.

Aga ma saan aru, et mu vaated on lootusetult vanaaegsed :)[/tsitaat]

jumal tänatud, et aeg on edasi läinud ja inimestel on tänapäeval rohkem valikuid! mehel pole mingit kohustust kellegagi abielluda, kui ta seda ei soovi ja samuti pole ühelgi naisel õigust kelleltki nõuda, et see temaga jäädavalt end siduma peaks.

ühe tuttava lahutusadvokaat ütles väga tabavalt, et alles lahutades ja vara jagades saadakse tavaliselt teada, kellega abielluti…

ehk siis mõelge, kallid naised, kas seda ikka on ilmtingimata nii väga vaja taga ajada.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]rotsik kirjutas:[/small]

Ega ainult laste pealt raha tagasi ei saa. Kui on mitu last ja suured laenuintressid ning koolituskulud, siis võib osutuda võimatuks kulusid selliselt paigutada, et maksimaalselt raha tagasi saada. Sellest variandist rääkimata, kui üks elukaaslastest pole näiteks tervet aastat tööl käinud.
Tulumaksu tagasisaamine on abiellumise juures muidugi marginaalse tähtsusega. Lihtsalt imestama paneb, et inimesed, kellel on mitu last ja kes ilmselt elavad aastaid koos, ei viitsi või ei näe põhjust tasuda ühekordne riigilõiv, et oma elu lihtsustada.[/tsitaat]
elu on nii mugavaks tehtud, et abiellumine ei lihtsusta midagi enam. Kui mõlemad pooled tööl käivad, siis ei ole küll mingit vahet. Lahku minna on lihtsam, kui ei ole abielus. Seega praktilisest seisukohast on abielu kasulik ainult väiksemaid sisseulekuid omavale poolele. Kui teenitakse võrdselt, ei ole vahet.Imelik, et seda majanduslikku poolt põhjusena tuuakse. Tegelikud põhjused abiellumiseks peaksid ju ikka emotsionaalsed olema

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]

jumal tänatud, et aeg on edasi läinud ja inimestel on tänapäeval rohkem valikuid! mehel pole mingit kohustust kellegagi abielluda, kui ta seda ei soovi ja samuti pole ühelgi naisel õigust kelleltki nõuda, et see temaga jäädavalt end siduma peaks.

ühe tuttava lahutusadvokaat ütles väga tabavalt, et alles lahutades ja vara jagades saadakse tavaliselt teada, kellega abielluti…

ehk siis mõelge, kallid naised, kas seda ikka on ilmtingimata nii väga vaja taga ajada.[/tsitaat]

Loomulikult ei peaks keegi abielluma kellegagi, keda tegelikult eluks ajaks ei taha. Sundida ei saa abielluma nagunii kedagi, abiellumine toimub ikka alati vabatahtlikult ja nii oli see ka põlvkond-paar tagasi, mil aumees abiellus ka naisega, kellele kogemata ja möödaminnes laps tehtud.

Vahe võrreldes tänasega oli selles, et normaalseks peeti kõigepealt leida see inimene, kellega tahaks koos olla, siis temaga abielluda ja siis lapsed saada. Mitte aga lapsi teha ja siis targutada, et jumal tänatud, et aeg on edasi läinud ja on rohkem valikuvabadust. Valitud on pere mõiste täielik lörtsimine.

Lahutus on loomulikult raske ja tihti ka räpane. Siiski tagab see nii lastele kui nõrgemale abikaasale tihtipeale suurema kaitse kui lihtsalt lahkuminek, sest \”enam ei ole nii tore\” ja \”jumal tänatud, et keegi ei saa mind sundida vastutama\”.

Niisama koos elamine, kui on lapsed, kogu aeg tagauks lahti, sest \”jumal tänatud, keegi ei saa sundida,\” on minu silmis samal pulgal mustalt töötamise või mustalt üürimise või muu sellisega, mida ei viitsi vormistama hakata, sest homme võib ette sattuda parem variant.

Aga kui peres on lapsed, siis neile võiks pakkuda stabiilsust. Seetõttu oligi vanadel aegadel, mil \”aeg polnud veel edasi läinud, jumal tänatud\” peremudel normaalsem. Oli üks ema ja üks isa ja enamasti ühised lapsed. Mitte nagu tänapäeval.

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Teemaalgataja, ära ole iganenud soorollide kütkes! Tee oma mehele konkreetne ettepanek ja ole valmis mõlemaks vastusevariandiks. Vähemalt saad selguse edaspidiseks.
Mõtle hoolega järgi, kuidas seda ettepanekut teha. Arvatavasti ei saa see olla klassiklaine abieluettepanek, kus naine mängib mehe osa. See oleks pentsik ja mees ei pruugi aru saada olukorra tõsidusest. Mina jätaks pisikese, aga siiski võimaluse mehel \”ei\” öelda. Väljapressitud \”jah\”-i kahetsete hiljem mõlemad. Aga närutamisele teeb lõpu ka mehe eitav vastus.
Edu!

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]

jumal tänatud, et aeg on edasi läinud ja inimestel on tänapäeval rohkem valikuid! mehel pole mingit kohustust kellegagi abielluda, kui ta seda ei soovi ja samuti pole ühelgi naisel õigust kelleltki nõuda, et see temaga jäädavalt end siduma peaks.
ühe tuttava lahutusadvokaat ütles väga tabavalt, et alles lahutades ja vara jagades saadakse tavaliselt teada, kellega abielluti…

ehk siis mõelge, kallid naised, kas seda ikka on ilmtingimata nii väga vaja taga ajada.[/tsitaat] Aga mille poolest siis sinu meelest vabaabielu lõpetamine lihtsam on, kui inimestel on lapsed ja muud ühised kohustused? Riigilõivu pole vaja maksta, mingeid muid erisusi ma küll ei näe? Varade jagamine on ju veelgi raskem, kui seda mingidki seadused ei reguleeri.