Teema: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga mille poolest siis sinu meelest vabaabielu lõpetamine lihtsam on, kui inimestel on lapsed ja muud ühised kohustused? Riigilõivu pole vaja maksta, mingeid muid erisusi ma küll ei näe? Varade jagamine on ju veelgi raskem, kui seda mingidki seadused ei reguleeri.
[/tsitaat]

Aga miks, kulla inimesed, peaks suhte lõpetamine olema LIHTNE, kui juba on sündinud ka ühised lapsed? Ei peaks ja ei tohiks olla lihtne, võibolla siis mõeldaks ka enne natuke järele, kui need lapsed üldse saadakse. Praegu on kõik kohad täis purunenud ja purustatud peresid ja pooled inimesed peavad seda veel täiesti normaalsekski. Ka abielust või mitte abiellumisest rääkides hakatakse alati targutama varast ja vara jagamisest (nagu oleks enamikul inimestest üldse mingit märkimisväärset VARA – kahe peale ehk suudetakse maksta laenukorterit, kumbki eraldi tavaliselt ju ei suuda, eriti lastega pool). Aga võiks ja peaks rääkima ka inimestest, nende tunnetest. Eriti ühiste laste tunnetest. Kokku-lahku ei ole ainult see, et kelle nimel oli laen ja kes saab nüüd kelle korterist välja visata. Ja üldse – ei ole vaja saada lapsi inimestega, keda te ei usalda isegi ajutiselt nii palju, et julgeda temaga ühisvara luua. Normaalne ei ole, et ühiste laste emadel ja isadel on kogu aeg sihikul mingi parem varuplaan või kuklas hirm, et äkki kaaslane tõmbab ta ikka mingil hetkel lohku. Mis pere see selline on? Mis väärtusi antakse edasi järgmisele põlvkonnale? Täpselt neid samu, et abielu on kasulik \”nõrkadele\” või et abielluda võib armastusest, aga see pole püsiv või et lapsi võib teha ka kellegi suvalisega.

Abielu on leping, partnerlus, kohustus ja vastutus. Loomulikult inimene ka armastab seda, kellega ta abiellub, aga sellest üksi jääb väheks. Just nimelt tuleb teadlikult võtta ka vastutus – oma kaaslase ja tulevaste (või juba sündinud) laste ees.

Abiellumise vajalikkust ei pea kaugemalt, kui siitsamast perekoolist otsima. Üle ühe teemad, et mees kõnnib minema ja naised saagu lastega ise hakkama jne.

Abielu karanteerib inimestele kohustused ja õigused. Vara läheb jagamisele ja alla väikse lapsega ema peab õlal pidama jne jne jne

Teemaalgatajale, tundub, et su mees pole kindel, kas sinuga ikka kokku jääb. Kui mees on selles kindel, siis läheb abieluni väga ruttu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Lihtsalt nii kurb ja vastik jms tunded on.
Eriti kui vaatasin presidendi vastuvõttu. Enamus on abielus. Nii ilus oli, kui hüüti välja , härra see ja see abikaasaga. Mina ei saa kunagi oma elukaaslast tutvustada: saage tuttavaks, minu abikaasa. Ikka mingi häma: elukaaslane(vihkan seda sõna)vms. Jaburat juttu vist ajan.

Elan mehega(no pole ju mu mees tegelt) koos juba 8
aastat. Väike laps on ka. Aga pulmi, abielu ei kusagil. Mees ütleb, et mis see paber sulle annab, no mis ta sulle annab,
see pole ju tähtis, oleme ka niisama õnnelikud, eks kosi mind
siis ise. Et meil ei ole raha, pulmade pidamiseks. Samas
ostsime tuttuue auto, kui liising läbi, arvasin et tore, jääb nüüd
veidi raha. Aga ei liisis mees kohe uue ja uhkema. Selleks
raha on, kõigeks muuks on. Aga pulmadeks—ei ole. Lihtsalt
vastik, autot kummardab ja nühib, naine? Ükskõik. Enne
elasime mitu aastat üürikas, siis oli jutt, et pole raha, siis
kolisime päris uude korterisse ja ikka, ei ole raha! Ma ei taha
üldse pulmi suurele rahvale, näitamiseks. Võiksid olla üsna
pisikesed..

Ei, ta ei ole muidu halb mees, ei joo, ei laaberda, veidi naiselik võibolla. Tütrele ka üsna hea isa. Sõbrannad on enamus abielus. Hea, kui mul ka ükskõik oleks. Aga ei ole. Nii tahaks olla perega ühe nimega. Laps on isa nimel, mul
justkui polekski last. Isa soovis nii, et see olevat mehele au
küsimus ja väga tähtis. Ma tulin talle vastu.
Ja rahas pole üldse küsimus. Mehel oma firma, raha puudust pole. Ise teenin ka päris korralikult, panustaksin ka loomulikult pulmadesse.

Kuidagi väärtusetu tunne on.
Aga nüüd pole vist midagi parata?[/tsitaat]

RUMAL, tark naine ei anna lapsele mehe nime kui too abielluda ei taha, aga naine seda vajalikuks peab. kui mees tahab lapsele oma nime, siis võtku ka vastutus…
hiljem ongi lihtne ennast välja keerutada. Küll pole raha, siis ei anna see midagi jne kuigi see peale võiksid küsida, et kui see tema jaoks nii tähtsusetu seik on, siis võib ju sulle heameelt teha? Voi talle pole oluline sinu heaolu?
Aga teisalt, kui mees ei taha, siis ei taha ja ega sundimine ka midagi head too. lihtsalt eks tee omad järeldused …. Minu jaoks oleks selline tahtmatus märgiks, et sinuga ollakse vaid parema puudumisel ehk siis kogu suhe pole just parimale pinnasele rajatud.