Esileht Pereelu ja suhted Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Näitan 12 postitust - vahemik 61 kuni 72 (kokku 72 )

Teema: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

no kui sa pidevalt rõskelt inised sel teemal, siis on ilmselge, et isegi kui mehel oli mingi plaan kosida nagu aumees, omal algatusel, et sellise vingumise peale ta loobub ka sellest väiksest plaanist ja otsib ehk ise endale uue naise.

naised, abielu ei kerjata!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

mina tahtsin peret, abielu, last (minu esimene abielu läks aia taha, aga see ei muuda minu suhtumist pere-ellu) ja nii ma ka mehele ütlesin ja nii ka läks, ma ei jäänud ettepanekut ootama vaid haarasin ise härjal sarvist. pulmad olid, kleidi, külaliste, pika lauaga ja kuuma suvise ilmaga, mere ääres. mees siiani muigab, et mina võtsin tema ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Heino

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Teemaalgataja, ära ole iganenud soorollide kütkes! Tee oma mehele konkreetne ettepanek ja ole valmis mõlemaks vastusevariandiks. Vähemalt saad selguse edaspidiseks.
Mõtle hoolega järgi, kuidas seda ettepanekut teha. Arvatavasti ei saa see olla klassiklaine abieluettepanek, kus naine mängib mehe osa. See oleks pentsik ja mees ei pruugi aru saada olukorra tõsidusest. Mina jätaks pisikese, aga siiski võimaluse mehel \”ei\” öelda. Väljapressitud \”jah\”-i kahetsete hiljem mõlemad. Aga närutamisele teeb lõpu ka mehe eitav vastus.
Edu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

mina, kägu 23.26, ei saa ikkagi aru, kuidas see asi saab nii keeruline olla. see on ju teema millest saab inimesega, kellega koos elad ja kellega lapski ühine olemas, vabalt rääkida. milleks oodata mingit ajast-arust ettepanekut, kui muidugi romantikast nõretav ettepanek just eesmärk omaette ei ole. mina kasutasin lihtlabast rääkimist, ütlesin, et tahan abielluda, tahan pulmi ja tahan veel sel aastal ja sinuga:) mees ütles, et siis tuleb ära teha ja hakkasime tegutsema, mida aeg edasi seda suurem hasart tekkis ka mehel. kui ma oleks jäänud ootama, millal ta kihlasõrmusega minu ette põlvitab, siis ehk ootaksin praegugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]

jumal tänatud, et aeg on edasi läinud ja inimestel on tänapäeval rohkem valikuid! mehel pole mingit kohustust kellegagi abielluda, kui ta seda ei soovi ja samuti pole ühelgi naisel õigust kelleltki nõuda, et see temaga jäädavalt end siduma peaks.
ühe tuttava lahutusadvokaat ütles väga tabavalt, et alles lahutades ja vara jagades saadakse tavaliselt teada, kellega abielluti…

ehk siis mõelge, kallid naised, kas seda ikka on ilmtingimata nii väga vaja taga ajada.[/tsitaat] Aga mille poolest siis sinu meelest vabaabielu lõpetamine lihtsam on, kui inimestel on lapsed ja muud ühised kohustused? Riigilõivu pole vaja maksta, mingeid muid erisusi ma küll ei näe? Varade jagamine on ju veelgi raskem, kui seda mingidki seadused ei reguleeri.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

elu on nii mugavaks tehtud, et abiellumine ei lihtsusta midagi enam. Kui mõlemad pooled tööl käivad, siis ei ole küll mingit vahet. Lahku minna on lihtsam, kui ei ole abielus. Seega praktilisest seisukohast on abielu kasulik ainult väiksemaid sisseulekuid omavale poolele. Kui teenitakse võrdselt, ei ole vahet.Imelik, et seda majanduslikku poolt põhjusena tuuakse. Tegelikud põhjused abiellumiseks peaksid ju ikka emotsionaalsed olema[/tsitaat]

Seleta, kuidas on lihtsam lahku minna?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga mille poolest siis sinu meelest vabaabielu lõpetamine lihtsam on, kui inimestel on lapsed ja muud ühised kohustused? Riigilõivu pole vaja maksta, mingeid muid erisusi ma küll ei näe? Varade jagamine on ju veelgi raskem, kui seda mingidki seadused ei reguleeri.
[/tsitaat]

Aga miks, kulla inimesed, peaks suhte lõpetamine olema LIHTNE, kui juba on sündinud ka ühised lapsed? Ei peaks ja ei tohiks olla lihtne, võibolla siis mõeldaks ka enne natuke järele, kui need lapsed üldse saadakse. Praegu on kõik kohad täis purunenud ja purustatud peresid ja pooled inimesed peavad seda veel täiesti normaalsekski. Ka abielust või mitte abiellumisest rääkides hakatakse alati targutama varast ja vara jagamisest (nagu oleks enamikul inimestest üldse mingit märkimisväärset VARA – kahe peale ehk suudetakse maksta laenukorterit, kumbki eraldi tavaliselt ju ei suuda, eriti lastega pool). Aga võiks ja peaks rääkima ka inimestest, nende tunnetest. Eriti ühiste laste tunnetest. Kokku-lahku ei ole ainult see, et kelle nimel oli laen ja kes saab nüüd kelle korterist välja visata. Ja üldse – ei ole vaja saada lapsi inimestega, keda te ei usalda isegi ajutiselt nii palju, et julgeda temaga ühisvara luua. Normaalne ei ole, et ühiste laste emadel ja isadel on kogu aeg sihikul mingi parem varuplaan või kuklas hirm, et äkki kaaslane tõmbab ta ikka mingil hetkel lohku. Mis pere see selline on? Mis väärtusi antakse edasi järgmisele põlvkonnale? Täpselt neid samu, et abielu on kasulik \”nõrkadele\” või et abielluda võib armastusest, aga see pole püsiv või et lapsi võib teha ka kellegi suvalisega.

Abielu on leping, partnerlus, kohustus ja vastutus. Loomulikult inimene ka armastab seda, kellega ta abiellub, aga sellest üksi jääb väheks. Just nimelt tuleb teadlikult võtta ka vastutus – oma kaaslase ja tulevaste (või juba sündinud) laste ees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Omast kogemusest, olin ka õnnetu ja nii 11a. Meie elu polnud lill, pidev kivide ja kändude ületamine. Lapsed tulid peale 4a kooselu. Põhjendus oli, et mida paber annab ja kõik abielus sõbrad on lahutanud ja iial ei tea mis elu tuua võib jne. bla,bla,bla. Tüli käigus mees siis ühmas 11.aastal , no hea küll, lähme käime siis ära. Läksime, mõni pooltundi enne minekut aga veel öeldi, et tal pole seda vaja. Ikkagi läksime. Kõik see ettepanekule eelnev ja registreerimisele eelnev ja see pikk ootamine ning lootmine, et ta julgeb võtta vastutuse…ah see kõik keeras mu sisemuse lõpuks nii peapeale päev peale registreerimist kui üksi kodus istusin, et ma hoopis lõpetasin selle kooselu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Abiellumise vajalikkust ei pea kaugemalt, kui siitsamast perekoolist otsima. Üle ühe teemad, et mees kõnnib minema ja naised saagu lastega ise hakkama jne.

Abielu karanteerib inimestele kohustused ja õigused. Vara läheb jagamisele ja alla väikse lapsega ema peab õlal pidama jne jne jne

Teemaalgatajale, tundub, et su mees pole kindel, kas sinuga ikka kokku jääb. Kui mees on selles kindel, siis läheb abieluni väga ruttu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Mina \”võtsin\” ka oma abikaasa ära. Õnneks ei olnud ta põhimõtteliselt abielu vastu, pigem samamoodi, et milleks ja niisama on ka hea jne. Tundsin 5. kooseluaastal, et vaikselt hakkab juba kibestumus tekkima ning kahtlus meie suhte edasimineku osas ja haarasin ka ohjad enda kätte. Rääkisime minu initsiatiivil kohe pikalt-pikalt ja sain lõpuks aru, et see vastumeelsus on tal just pulmapeo vastu. Mina ka mingit suurt pulmapidu ei tahtnud, aga ilusat pulmapäeva, kleiti ja fotosid siiski. Kompromissiks oli väike registreerimine looduses ning fotograafiga üks tund jalutamist. Mõlemad jäime päevaga väga rahule ning nüüdseks juba 5 a abielus ja lapsedki. Tunnen end piisavalt hästi, et teada, et abieluta olekski midagi närima jäänud ning see oleks kooselu mürgitanud. Mõni naine on selline, midagi pole teha ja mingid tobedad argumendid stiilis kumb siis olulisem on kas paber või toimiv koosolelu ei muuda neid tundeid. Oli jah ebatraditsiooniline käitumine ning ma ei saa kunagi rääkida kellelegi kuidas mu mees mind romantiliselt kuskil sõrmusega kosis 🙂 Aga ma ei teeks midagi teisiti. Ehk siis tahan öelda, et tehke kindlaks, mille vastu abielu juures mees just on ning oma õnne nimel ei tasu hakata valehäbi tundma ja ettepanekut ootama jääma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Lihtsalt nii kurb ja vastik jms tunded on.
Eriti kui vaatasin presidendi vastuvõttu. Enamus on abielus. Nii ilus oli, kui hüüti välja , härra see ja see abikaasaga. Mina ei saa kunagi oma elukaaslast tutvustada: saage tuttavaks, minu abikaasa. Ikka mingi häma: elukaaslane(vihkan seda sõna)vms. Jaburat juttu vist ajan.

Elan mehega(no pole ju mu mees tegelt) koos juba 8
aastat. Väike laps on ka. Aga pulmi, abielu ei kusagil. Mees ütleb, et mis see paber sulle annab, no mis ta sulle annab,
see pole ju tähtis, oleme ka niisama õnnelikud, eks kosi mind
siis ise. Et meil ei ole raha, pulmade pidamiseks. Samas
ostsime tuttuue auto, kui liising läbi, arvasin et tore, jääb nüüd
veidi raha. Aga ei liisis mees kohe uue ja uhkema. Selleks
raha on, kõigeks muuks on. Aga pulmadeks—ei ole. Lihtsalt
vastik, autot kummardab ja nühib, naine? Ükskõik. Enne
elasime mitu aastat üürikas, siis oli jutt, et pole raha, siis
kolisime päris uude korterisse ja ikka, ei ole raha! Ma ei taha
üldse pulmi suurele rahvale, näitamiseks. Võiksid olla üsna
pisikesed..

Ei, ta ei ole muidu halb mees, ei joo, ei laaberda, veidi naiselik võibolla. Tütrele ka üsna hea isa. Sõbrannad on enamus abielus. Hea, kui mul ka ükskõik oleks. Aga ei ole. Nii tahaks olla perega ühe nimega. Laps on isa nimel, mul
justkui polekski last. Isa soovis nii, et see olevat mehele au
küsimus ja väga tähtis. Ma tulin talle vastu.
Ja rahas pole üldse küsimus. Mehel oma firma, raha puudust pole. Ise teenin ka päris korralikult, panustaksin ka loomulikult pulmadesse.

Kuidagi väärtusetu tunne on.
Aga nüüd pole vist midagi parata?[/tsitaat]

RUMAL, tark naine ei anna lapsele mehe nime kui too abielluda ei taha, aga naine seda vajalikuks peab. kui mees tahab lapsele oma nime, siis võtku ka vastutus…
hiljem ongi lihtne ennast välja keerutada. Küll pole raha, siis ei anna see midagi jne kuigi see peale võiksid küsida, et kui see tema jaoks nii tähtsusetu seik on, siis võib ju sulle heameelt teha? Voi talle pole oluline sinu heaolu?
Aga teisalt, kui mees ei taha, siis ei taha ja ega sundimine ka midagi head too. lihtsalt eks tee omad järeldused …. Minu jaoks oleks selline tahtmatus märgiks, et sinuga ollakse vaid parema puudumisel ehk siis kogu suhe pole just parimale pinnasele rajatud.

Please wait...
Postitas:
Six007

RE: Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

Näen, et see teema puudutab üht või teistpidi päris paljusid 😉 Eks mindki. On \”koos\”elu ja laps, abiellumisest oleme rääkinud, aga kui \”sõrmused liiga kalliks\” osutusid, jäi asi sinnapaika. Praeguseks on meie suhe mind õpetanud piisavalt, et ise abielust hoiduda, paraku…

Sinu toetuseks ütlen, et nagu mehele on auküsimus laps oma nimele kirjutada, võib ka sinul olla auküsimus ausaks naiseks saada. Kui tema argument on, et paber midagi ei anna, siis paberi pärast sa ju ei abiellukski! Abielust hoidumine tähendab rohkemgi kui abielu sõlmimine.

29.veebruar on päev, mil naisel sobib (mingite kommete kohaselt) ise abieluettepanek teha. Ära küsi mehelt ääri-veeri arutelu, tee otsene ettepanek (kui su eneseuhkus lubab). Ma loodan, et ta vastab JAH! 🙂

Lõpetuseks: soovin, et tunneksid end taas väärtuslikuna 🙂 Parimat!

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 61 kuni 72 (kokku 72 )


Esileht Pereelu ja suhted Mina ei saa vist kunagi “aus abielunaine” olla:(

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.