Kas keegi nõrgema närvikava või valulävega inimene on ka sünnitusel ära minestanud ja mida sellistel puhkudel tehakse?
Teema: Minestamine sünnituse ajal
Sa mõtled tugiisikut või sünnitajat? tugiisikule ilmselt esmalt tuuakse nuuskpiiritust ja edasipalutakse lahkuda lihtsalt. Sünnitaja puhul ma arvan, et läheb keisriks, mis muud variandid on, kui pole füüsiliselt võimeline sünnitama – ega teadvusetutl ikka last välja pressi.
Sünnitajat mõtlesin jah. Kas kellelgi on reaalselt kogemust ka antud olukorraga? Ise olen palju lihtsamate/kergemate protseduuride ajal ära minestanud, mitte niivõrd valus vaid pigem hirmust ja paanikast. Lihtsalt keha läheb shokiseisundisse.
Kolleeg minestas – just lapse pea väljumise ajal (endalgi oli pea lõikumine suht valus). Ei midagi hullu – turgutati pisut ja järgmise pressiga oli ka keha väljas. Kui sünnitus on juba lõpusirgel, siis keisrit enam teha ei saa. Ämmakas kas aitab kõhule pressides last väljutada või tuuakse vaakumaparaat ja tõmmatakse vaakumiga välja.
Ma minestasin pärast, verekaotusest. Üles ärkasin olid kõik teised ümberringi näost hallid.
MIna minestasin valude ajal mitu korda. Egas muud- nuuskpiiritust ja olenevalt ämmakast või arstist kes juures oli (20 aastat tagasi ei olnud nii, et üks ämmakas oli algusest lõpuni) kas sain sõimata või lohutati. Keisrit mõeldi ka, aga selgus et on juba liiga hilja. Epiduraali sain, mis ei mõjunud, veel mitu minestamist ja siis sain sünnituslauale, kus polnud enam mingit valu. Laps sündis ühe pressiga, kusjuures ma ise nagu ei saanudki aru, et mingit pressimist oli, lihtsalt “libises” välja.
Minestasin sünnituse ajal paar korda ja pärast ka korra. Mitte valu pärast, pigem kurnatusest. Hiljem selgus, et verekaotus veel lisaks. Ei olnud selline sügav minestus, vajusin lihtsalt ära, paar kerget plaksu põskedele ja sünnitasin aga edasi. Kummalisel kombel jäi mõistus üsnagi virgeks, teadsin täpselt, et pean lapse pärast vastu pidama. Keisri jaoks oli juba hilja, aga tagantjärele tarkusena ämmaemand hiljem ütles, et minu kehva tervisliku seisundi juures oleks pidanud keiser esmane variant olema. Päris viimases lõpus ei olnud enam minestamisest juttugi, oli hoopis korralik adrenaliinisööst, seega sünnitasin ilma igasuguste abistavate vahenditeta. Kui laps juba isa süles oli, siis minestasin korralikult ja põhjalikult, nuuskpiirituse toel sain ennast tagasi.
Nõrk närvikava või madal valulävi ei mängi minu meelest üldse mingit rolli. Sünnitades tulevad mängu hoopis teised aspektid, organism käitub teisiti ja leiab endas jõudu see protsess lõpule viia. Minugi on madal valulävi, aga sellest hoolimata tundsin adrenaliinitulva ja lausa eufooriat viimastel pressidel, mis siis, et vahepeal kurnatus pilti eest viis.
Muidugi tasub kuulata arsti ja ämmaemandat – kui nemad leiavad, et keiser on tervislikel põhjustel vajalik, siis ei ole mõtet neile vastu sõdima hakata. Aga kui ainult hirmu pärast on sünnitajal (esmasünnitajat mõtlen siinkohal) keisrisoov, siis on jutt teine. Sa ei tea ju veel, kuidas su keha ammutab vajaminevat jõudu, kuidas hirmud kaovad, kuidas valu kaotab tähtsuse…
Sa mõtled tugiisikut või sünnitajat? tugiisikule ilmselt esmalt tuuakse nuuskpiiritust ja edasipalutakse lahkuda lihtsalt. Sünnitaja puhul ma arvan, et läheb keisriks, mis muud variandid on, kui pole füüsiliselt võimeline sünnitama – ega teadvusetutl ikka last välja pressi.
Ikka pressib miks ei pressi. Meile küll koolis räägiti, et isegi koomaseisundis on inimesed sünnitanud. Keha ju ise pressib ka ja sünnitustegevus ju toimub kehas, naine ainult aitab kaasa.
Ka minu kogemus on see, et naine saab tibake vaagnalihastega vaid kaasa aidata, emaka pressid ei allu tahtele. Mul oli igasugune tunnetus ja jõud kadunud ka jalgadest – vaatasin imestusega videot, kus naine SEISTES sünnitas.
Nuuskpiiritus abiks ongi. Ja emakas teeb ise tööd ja pressib kaasa.
Ka minu kogemus on see, et naine saab tibake vaagnalihastega vaid kaasa aidata, emaka pressid ei allu tahtele. Mul oli igasugune tunnetus ja jõud kadunud ka jalgadest – vaatasin imestusega videot, kus naine SEISTES sünnitas.
Mina olen kaks last seistes sünnitanud, üle 24h pikad sünnitused mõlemad. Esimene sünnitus oli klassikaline voodis pikali pressimine ja seal tõesti tundsin, kuidas endal kontroll puudus. Teistel sünnitustel kontrollisin hingamise abil teadlikult nii avanemise kiirust kui presse. Sellele eelnes teise raseduse algusest peale metsik töö enda kehaga. Psühholoogiline ettevalmistus algas juba paar aastat varem, peale esimest traumeerivat sünnituskogemust.
Minestanud ei ole, küll aga oma maailma kadunud ja tukastanud mõne minuti kaupa. See on täiesti tavaline. Presside vahel on samuti tukk peale tulnud, aga sealt ärkamiseks pole nuuskpiiritust vaja 😀
kõva naine oled, püstisünnitaja 🙂
mul oli ka väga pikk sünnitus, presse ei olnud korralikke, lõpus sünnitegevus seiskus, pidi ise pressima jne. kogu asjast vajusin ära, mõnitor näitas korralikke võnkeid, aga ma ei saanud enam millestki aru, ei tundnud enam valusidki, pilt läks eest. keisriga lõppes.
Esimese sünnituse aja käisin korra ära. Pressimise pealt. Lihtsalt vajusin korra vati sisse…midagi ei tehtud. Nii kui pilt tagasi tuli, nõuti et ma aga edasi rassiks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.