Enne kui kirjutan oma murest,paluks mitte vastata inimestel kes tahavad mu üle nalja teha või sõimata.
Olen oma mehega koos olnud 2 aastat, sellest aasta olime kihlatud ja 3 kuud oleme olnud abielus. Olen 28ndat nädalat rase ja suhteliselt väga noor.
Meie suhe on olnud väga ilus ja rahuldustpakkuv kui mõned rahaliselt väga rasked kuud välja arvata. Mul ei ole tema kohta muidu ühtegi halba sõna öelda, kodus on väga abivalmis ,hoolitsev, aitab koristada,süüa teha. Kasvatame koos ka kahte koera ja oleme õnnelik perekond. Kui ma temaga suhtesse astusin olid tal alkoholiprobleemid,mille koos suht ruttu kontrollialla saime,ta oli ise ka rahul,et oli leidnud naise kellega koos korralikult elada. Aeg ajalt oli tagasilööke,kuid mitte tõsiseid. Umbes 4 või 5 kuud tagasi jõi ta ennast jälle tihti purju,vahepeal ei tulnud ööseks koju, rääkisime sellest, et mina vajan teda kodus kainena ja laps on tulemas. võttis jutuajamist tõsiselt ja lõpetas asja ära,kuna mõistis ,et ma lähen muidu minema. Kuid nüüd on ta jälle paar korda ööseks mitte koju tulnud ja muidu suht tihti lõhnadega koju tulnud. Täna öösel lubas ta koju tulla,olin ta peale vihane ,et teda kodus polnud veel kui kell oli kaks ja ta oli ikka veel linnapeal,sõimasin teda. ´Kell 5 polnud teda endiselt ja telefonis ütles mulle ,et see on mulle nagu karistuseks tema sõimamise eest,õppetund vms. Koju jõudis ta nüüd kell 9,maani täis. Mul on tunne,et ma ei suuda enam alustada otsast peale selle suhte ülesehitamist,pidada vestlust teemal õige ja vale ,ning oodata ja loota ,et ta enam nii ei teeks. Ma tahan normaalset elu,mitte pisarates oma meest öö otsa koju oodata. Varem ma tean,et ma poleks tegelikult suutnud ta juurest minema minna,aga hetkel olen ma valmis lahkuma,mu kannatus on katkenud. Ainult ma ei tea kas ära minna on just see kõige üigem asi mida teha? Mul eriti polegi kuhugi minna.
