Täitsa mure. Kasvatajad räägivad, et pidi kartma, kui rühmast läheb mõni kasvataja korraks ära. Kui keegi tuleb rühma (teise rühma lapsed, kasvatajad jne). Kui uks läheb lahti siis pidi olema täielik paanika. Kui käivad jalutamas, pidi kartma lahtiseid uksi. Jonnides olen pannud teda teise tuppa, aga mitte ust kinni vaid lihtsalt koomale. Tean, uksi ei tohi sulgeda. Mõtlesin, et äkki sellest on hakanud kartma. Muidugi ei meeldi talle üldsegi lasteaias käia. See paanika on käinud juba pool aastat. Muidu on ta kange hingega ja kui ikka midagi ei meeldi, siis julgeb seda kohe ka välja näidata. Aga samas ikka väga arg laps. Ei tea kas peaksin laste psühholoogi juurde pöörduma.
