Lugedes üht teist laenuteemat, tekkis soov oma lugu ära rääkida. Äkki võtab keegi mõistuse pähe varem kui mina.
Võtsin esimese laenu 2006. aastal Hansapangast (väikelaen), sest läksin elukaaslasest lahku ning oli vaja raha üürikorteri ettemaksuks, tagaitseks ja esimeseks üüriks. Palk oli mul tollal 7500 krooni, üürika esmased kulud tulid umbes samasse suurusjärku.
Esialgu läks kõik kenasti, maksin iga kuu suhteliselt väikest kuumaksu tagasi.
Siis saabus minu elus mitmeid aastaid kestnud nn. mölluperiood. Sattusin seltskonda, kus pidutseti palju ja tehti üsna kulukaid peoreise kord kvartalis. Kuna armusin ülepeakaela ühte tüüpi ära, tahtsin ka nendega kõikjal koos hängida. See, et keegi mulle kas või joogi välja teeks, rääkimata muudest asjadest, oli mulle vastuvõtmatu. Tahtsin olla iseseisev ja maksta enda eest ise. Mul oli ka häbi öelda, et pole raha.
Tüübiga olin mitu aastat sekssuhtes, oli ka omamoodi armastuslugu, aga tekkisid ka omavahelised reisid, mille eest tahtsin ikka ise maksta.
Kuna reisid nõudsid alati korraga suuremaid väljaminekuid, hakkasin laene juurde võtma.
See, et sa nelja aasta pärast oled totaalne kiiralenusõltlane, käis justkui märkamatult. Igat palgapäeva alustasin sellega, et maksin oma konto nulli ning siis sai jälle uued laenud peale võtta. Kuna mu palk oli pidevalt tõusnud, siis anti mulle laenu väga lihtsalt, selleks, et kiirlaenufirmasid petta, olid laenude saamiseks-tagasimaksmiseks eraldi kontod, mis tähendab, et põhikonto püsis “eeskujulik”.
Mingil hetkel ei olnud Eestis kiirlaenufirmat, kust ma poleks laenu võtnud. Mul olid Exceli tabelis oma kümme lahtrit, et ma suudaks aru saada, kuhu, millal ja kui palju tuleb tagasi maksta.
Hämmastav oli see, et ma ei jäänud mitte kuhugi võlgu ja ma polnud oma kümne aastase sõltlase karjääri jooksul kordagi maksehäireteregistris, ammugi siis kohtutäituri käes. Manageerisin sedasi, et ma ei jäänud võlgu. Palk kasvas, laenud kasvasid, aga sain makstud, muidugi vaid eeldusel, et kohe uuesti samast kohast laen peale. Mingil hetkel korrastati laenuturgu ja intressid vähenesid.
Mul oli oma elustiili pärast kohutav häbi ja ma ei julgenud sellest rääkida mitte ühelegi inimesele. Lõpuks ainult võlanõustajale.
Olin meeletus ärevuses ja mures.
Tegin korduvalt erinevates firmades refinantseeringuid, rääkisin laenufirmadega läbi kui nägin, et ei suuda nii suuri summasid kuus tagasi maksta, mulle tuldi alati vastu ja tehti uusi graafikuid. Maksin ja maksin ja võtsin uusi laene. Tagantjärele ma ei saa aru, kuidas ma hulluks ei läinud.
Selle kümne aasta jooksul ei ostnud ma endale peaaegu mitte midagi. Riideid ostsin kaltsukatest, telekat pole olnudki, mingeid vidinaid või asju ma ei vajanud, telefon ja arvuti olid töökoha poolt. Et tegelikult ma nii palju aastaid maksin ainult laene tagasi uute laenudega, sõin ikka ka muidugi ja üüri maksin korralikult.
Ma ei saagi aru, kuidas ma nii loll olin, aga paraku käib see laenurattasse sattumine lihtsalt. Eriti minusuguse inimtüübi puhul.
Asi lõppes sellega, et lõpuks suutsin rääkida emale, kes andis mulle oma korterimüügist saadud raha, mis tal jäi “üle”. Sain ühe laenufirmaga teha sellise kokkuleppe, et nad koondasid kõik mu sada (väike liialdus) laenu enda alla ja refinantseerisid selle ning jäi üks võlg neile.
Tänaseks olen kõik tagasi maksnud ja teate, elu on lihtsalt imeline. Mu ärevus ja muretsemine on kadunud ning ma olen saanud raju õppetunni.
See kiirlaenundus on üks õudne asi, aga paraku on minusuguseid inimesi liiga palju, kes ei suuda oma finantskäitumist jälgida ega korralikult läbi mõelda. Õppetund oli kõva, aga minu jaoks mõjus.
Kui mul esimest korda hakkas raha üle jääma palgast, siis ma ei teadnudki kohe, mida sellega kõik ära teha, seda oli nii palju. Oli ju harjunud kõik kohe “kaotama”. Hakkasin seda hoopis lihtsalt koguma.
Kallid inimesed, ärge laenake. Või kui laenate, siis mõelge väga hoolega läbi, kas poleks muud varianti või kas seda asja või reisi vms on ikka kindlasti üldse vaja.
Mõistlikku uut aastat!