Mu ema on 76 aastat vana ja väga haige (vähk, süda ja muudki). Hoolimata sellest on ta siiani täie rinnaga elanud – teeb palgatööd (projektid, mitte igapäevaselt), teater, kontsert, väljasõidud, pikad jalutuskäigud, loeb, hoiab lapsi jne.
Ta on väljendanud oma soovi, et ei sooviks vinduda haiglas või hooldekodus. Nähes ämma kohutavat vegeteerimist vanadekodus 7 aastat, saan temast aru.
Täna käisime jälle kogu perega koos väljas – ema tuli vaatama lapselapse sprodivõistlust õues. Tema seisukord oli aga ehmatavalt vilets – vaevu liikus, kordas oma juttu pidevalt, kippus tasakaalu kaotama.
Ema elab eraldi, aga meile üsna lähedal. Nüüd olen suures mures. Ilmselt oleksin pidanud talle kiirabi kutsuma. Siis oleks ta tõenäoliselt haiglasse viidud. Ema aga lausa põgenes meie eest koju ära, ilmselt soovis just sellist asjade käiku vältida.
Kardan, et äkki on ema homseks hoopis surnud? Samas ta just seda tahakski – et elu lõppeks väärikalt, ei jääks vinduma. Aga mina hakkaksin ikka end süüdistama, miks ma midagi ei teinud…
Teema: Minu ema – mida teha?
kuidas inimesed suudavad sellistel ülirasketel aegadel siia postitusi teha? müstika…
Aga mine siis vaata, kuidas tal läheb. Kui on parem, saate niisama veidi juttu ajada, kui halvem, kutsu ikka kiirabi.
tean seda tunnet – minu ema tuli haiglast koju teadmisega 2-3 kuud (vähk). Tean, et tal oli selge plaan teha enesetapp, ta rääkis sellest siis, kui haigus avastati. Kirjutasin emale kirja ja palusin seda mida teha, kinkida see 2-3 kuud meile – isale ja lastele, anda veel pikendust teadmisele et teda ei ole kauaks. Pakkusin abi otsida alternatiivmeditsiinilt, kui lootus 0 – et mingu trumm, kui läinud pulgad. Ema luges kirja läbi ja hakkas nutma. Nutsime koos, leppisime kokku, et ei anna alla. Loomulikult ei aidanud alt. meditsiin, aga ema elas üllatavalt 5 kuud ja suri väga kiiresti. ema suri keset suvelõpus – aga meil oli viimane tore kevad ja suvi koos emaga.
Omast kogemusest.
Ema on väsinud.
Enda oma istus ja insult. Isa oli lumehanges.
Mõlemad soovisid kiiret minekut, sest nad oli aastakümneid ühe kuulsa inimese lähedast hooldanud, aidanud, söötnud jne … ja ei soovinud sellist lõppu.
Valmistage end ette mitte lõpuks, vaid lahtilaskmiseks. Sest kui Te viimast ei oska siis see keerab Teie psüühika väga nässu.
Emal on õigus surra nii, nagu tema tahab. Seda tuleb austada.
Omast kogemusest.
…See lahtilaskmine on korra juba läbi tehtud. Viis aastat tagasi oli ta kuu aega koomas. Aga siis ta tahtis elada ja võidelda! Enam ei taha…. Või õigemini ei jaksa, muidugi tahaks ta näha, kuidas kõik lapselapsed suureks kasvavad. Aga aktiivselt, mitte voodiäärel.
EI, see ei ole lahtilaskmine. Pool teed kõigest.
Ma olin ka ära, ka tahan võidelda. Enam ei jaksa, ca 40. Lapsed põhikoolis. Nüüd koormaks perele … isegi tasuta ei soovi keegi minu aju kasutada.
Vabandust et teemat risustan, aga mul tekib selliseid lugusid lugedes alati küsimus: aga kuidas nendes peredes on, kus noorem põlvkond Eestist alatiseks lahkunud ja iialgi siia “jubedasse mülkasse” tagasi ei tule?
Täna on need vanemad ilmselt ca 60 +/- ja saavad kenasti hakkama, aga kuidas hakkab olema 10+ aasta pärast?
Vabandust et teemat risustan, aga mul tekib selliseid lugusid lugedes alati küsimus: aga kuidas nendes peredes on, kus noorem põlvkond Eestist alatiseks lahkunud ja iialgi siia “jubedasse mülkasse” tagasi ei tule?
Täna on need vanemad ilmselt ca 60 +/- ja saavad kenasti hakkama, aga kuidas hakkab olema 10+ aasta pärast?
Mu tuttav on perearst ja juba näeb neid õnnetukesi. Raske ja kurb on neil.
Vabandust et teemat risustan, aga mul tekib selliseid lugusid lugedes alati küsimus: aga kuidas nendes peredes on, kus noorem põlvkond Eestist alatiseks lahkunud ja iialgi siia “jubedasse mülkasse” tagasi ei tule?
Täna on need vanemad ilmselt ca 60 +/- ja saavad kenasti hakkama, aga kuidas hakkab olema 10+ aasta pärast?Mu tuttav on perearst ja juba näeb neid õnnetukesi. Raske ja kurb on neil.
Lõpetage, mõni selline on kordi rohkem hoolitsetud kui mõni vanem, kelle laps kõrvalmajas elab.
Vabandust et teemat risustan, aga mul tekib selliseid lugusid lugedes alati küsimus: aga kuidas nendes peredes on, kus noorem põlvkond Eestist alatiseks lahkunud ja iialgi siia “jubedasse mülkasse” tagasi ei tule?
Täna on need vanemad ilmselt ca 60 +/- ja saavad kenasti hakkama, aga kuidas hakkab olema 10+ aasta pärast?Mu tuttav on perearst ja juba näeb neid õnnetukesi. Raske ja kurb on neil.
Lõpetage, mõni selline on kordi rohkem hoolitsetud kui mõni vanem, kelle laps kõrvalmajas elab.
mõni
mõni
Jah, just – mõni. Seega üldistus ei päde. Pealegi – seleta, mis on vahet, kas on see vana ema 300 km kaugusel Saare- või Võrumaal, või on laps Soomes ning ema Eestis?
midagi pole teha, kui vähk, siis varsti on kõik.
olen selle läbi teinud, kohutav kui ema sureb kuid õnneks rohkem emasid ma matma ei pea.
Soovitan emaga rääkida, olla talle olemas, nutke koos kui pisarad tulevad, ole ta kõrval kui ta voodisse jääb. Surmatunnil ärge jätke teda üksi, valvake.
Mind aitas väga see teadmine, et tegin kõik nii, kuidas õigeks pidasin ja võtsin aja, ema väärikalt ära saata.
Kallistan Sind kõvasti ja soovin hingejõudu selle kõigega leppimiseks ning toimetulekuks!
mõni
Jah, just – mõni. Seega üldistus ei päde. Pealegi – seleta, mis on vahet, kas on see vana ema 300 km kaugusel Saare- või Võrumaal, või on laps Soomes ning ema Eestis?
Seletan.
Kui on päevakorral kas ja miks saada lapsi, siis 9 inimest 10-st arvab, et vanuigi on ikka hea kui on keegi.
Tegelikkuses oled vanuigi ikkagi üksinda ja sinu eest hoolitsevad võõrad inimesed.
Sinu lapsed jätavad sinu ja su kodumaa ning külas käivad edaspidi lennukiga 1x aastas, kui sedagi. Neid ei ole enam su jaoks olemas.
Soovite nüüd mulle turja lennata, et mida ma ütelda püüan?
Ma ütlen seda, et need, kes saavad enale lapsed, ei ole mitte kuidagi paremad või õnnelikumad inimesed, kui need, kes jätavad lapsed saamata. Ometigi on see nii juurdunud tõekspidamine.
No aga las tulevad siia sisse siis ükskõik kes. Me oleme viimased eestlased.
Minu ema on surnud. Olin temast justnimelt see kirjeldatud 250 km kaugusel. Ma olin siin. 3h autosõitu uksest ukseni. See 3h pole tegelikult miskit. kl 8 istud autosse, 11 oled kohal. Kl 5 istud autosse kl 8 oled jälle kodus.
Olin temast justnimelt see kirjeldatud 250 km kaugusel. Ma olin siin. 3h autosõitu uksest ukseni. See 3h pole tegelikult miskit. kl 8 istud autosse, 11 oled kohal. Kl 5 istud autosse kl 8 oled jälle kodus.
Arvutades tundub lihtne. Tegelikkuses vaevalt et just paljud oma 300 km kaugusel elavat ema niimoodi kord nädalas või kasvõi kord kuuski vaatamas käivad. Ja Helsinki asub Tallinnast 100 km kaugusel. Samuti 2-3 tundi laevasõitu.
Ma arvan, et meie siin oleme oma riigi väiksusest ära hellitatud. USAs ei imesta ometi keegi, kui Los Angeleses elavast perest lapsed Bostonisse või New-Yorki elama lähevad. Või Venemaal Ufaast Moskvasse.
Aga see läheb teemast juba kõrvale. Teemaalgatajal on pigem vaja ära tunda, mida tema ema tegelikult tahab – kas omaette olla ning tõesti vaikusse minna, või siis vajab ta abi. See pole kerge ülesanne. Mina nõu anda ei oska. Minu enda vanemad kord tahavad vanadekodusse minna, kui on aeg, kord mitte. Muudavad oma soove.
palun ärge risustage seda teemat, vaielge kuskil mujal, eks.
sellist asja nagu lahtilaskmine ei ole olemas. Ka minul oli agea harjuda mõttega, et ema ei ole kauaks. Aga kui ta suri, siis oli see nii lõplik, nii pöördumatu…
Ma tulin matustelt ja juba järgmine päev tabasin ennast mõttelt, peaks ema juurest läbi minema… Olin 44 aastat hajrunud teadmisega, et ta on alati olemas ja see võtab aeg, enne kui suudad leppida sellega, et seda imetoredat, südamlikku inimest ei olegi enam, et mul ei ole võimalik isegi minna istuda ta voodi kõrval ja hoida ta kätt.
Ärge tõtake leinast ette, see ei ole lihtsalt võimalik.
Viimasele – mul oli ämma matuseid korraldades mitu korda mõte, et ei tea, kuidas see või teine asi peaks toimuma, helistan õige ämmale ja küsin… Samuti oli minek ammu teada, võttes arvesse, et isegi pärast seda päeva, kui arst ämmale poolteist aastat elada andis, elas ämm veel peaaegu kolm, aga vähk iseenesest oli teada veel neli aastat varem.
Su ema on täiskasvanud inimene. Mitte dementne, mitte titt. Täiesti otsustusvõimeline. Ehk sa jätad talle tema eneseväärikuse alles ja lased tal otsustada? Nagu näha, pidi ta sinu eest põgenema, sest sa suhtusid temasse kui arulagedasse idiooti.
Jah, kui lähedane lahkub täie mõistuse juures, on raske. Aga kui lähedasel juba ammu katus sõidab ja ta ise tahaks kiiremini parematele jahimaadele minna, aga näe, surm ei tule ega tule… siis mõtled jällegi, et küll on hea, kui liiga kauaks siia ei jää. Sest kui katus sõidab, lähevad ka suhted käest; kui eneseväljendus muutub raskeks, siis muutub ka suhtlemine raskeks. Näed, kuidas sugulased ja omaksed hakkavad eemale hoidma, sest valus on vaadata inimest, kes on kaotanud oma isiksuse, kellega suhtlus on raske, sest ta ei räägi arusaadavalt, ei tunne kedagi ära ja kellel käivad ägedushood. Tahaks, et mälus säiliks pilt inimesest täies elujõus, aga selle asemele tuleb pilt vaimsest inimvarest…
Mina matsin ema (oli 80) jaanuaris. Tal oli insult ja seetõttu oli ta väga haledas seisus viimased paar kuud, ainult haigemajas. Kus ta ise olla ei tahtnud, aga me ei oleks suutnud teda kodus hooldada. Tal oli kateeter, tilguti, sonditoitmine, üks põletik teise otsa… Lisaks muutis insult ta aju sogaseks, kohati ei tundnud ta meid ära ja enamasti ajas soga… Meil oli harjuda mitu kuud tema minekuga. Ikkagi oli see minek ootamatu ja valus. Meil sattus see veel gripiperioodi, kus haiglad olid suletud. Viimased 2 nädalat enne tema surma me teda ei näinud. See hommik, kui arstil külastusluba ajasin, ta just surigi…Nii et jah, olge emaga kuni veel saate. Paluge andeks, öelge, et hoolite. Mina vähemalt sain seda öeldud, iseasi, kas ta sellest aru sai oma ajuga… Nüüd ema näitab end vahel unes, mitte tihti, kuid need unenäod on alati kuidagi tähendusrikkad ja neis on ta alati surnuna. Ma alati tean, et ta on nüüd surnud, aga ta on unes ikka midagi ütlemas või näitamas, millest päev-paar hiljem aru saan. Muustki olen tajunud teda juuresolekut ja tähelepanu. Nii et – lugege märke, ja hakkab kergem.
kuidas inimesed suudavad sellistel ülirasketel aegadel siia postitusi teha? müstika…
Miks ei peaks suutma? Mõnikord ongi vaja end lahti kirjutada ja kõrvalisi arvamusi kuulda.
Teemaalgatajale – mine kindlasti veel täna ema juurest läbi ja vajadusel kutsu kiirabi. Kirjeldus, et ta vaevu liikus, kordas oma juttu ja kippus tasakaalu kaotama viitab mu enda kogemuste põhjal miniinsuldile.
Su ema on täiskasvanud inimene. Mitte dementne, mitte titt. Täiesti otsustusvõimeline. Ehk sa jätad talle tema eneseväärikuse alles ja lased tal otsustada? Nagu näha, pidi ta sinu eest põgenema, sest sa suhtusid temasse kui arulagedasse idiooti.
Mis sa sellega öelda tahad? Ta põgenes, et mitte näidata oma halba seisukorda. Ta teadis ju, et pean kutsuma kiirabi.
Loomilikult ei pidanud. See on siiski tema otsustada, mitte sinu. Katsu sellest aru saada. Ta ei ole idioot.
Sellises olukorras, kui ema on väga-väga haige ja minek suhteliselt lähemal ajal on kindel, kui tal on silmnähtavalt halb, aga ta ei taha kiirabi – mõtle selle peale, kuidas sa ise surra tahaksid. Kiirabi ei ole vaja mitte emal, vaid sinul oma südametunnistuse rahustamiseks. Kiirabi oleks vastu ema tahet mõtet kutsuda siis, kui tõesti oleks alust arvata, et see lisab elule aasta(id). Aga antud juhul ei lisa ju. Kas sina tahaksid surra oma kodus oma voodis või kõleda haigla kõledas intensiivraviosakonnas ihualasti (sest intensiivis ollakse alasti) voolikute ja tilgutite külge aheldatuna?
Eile oli väljas spordivõistlus ja nii halb, rt tahtsid kiirabi kutsuda ja täna tirid ta poodi? Päriselt?
kuidas inimesed suudavad sellistel ülirasketel aegadel siia postitusi teha? müstika…
Jah, parem on ju kõik endas hoida. EEstlasel ei kõlba ju tundeid näidata. Tegelikult on siia postitaminegi selline tunnete mittenäitamine. Kas teemaalgataja oma perega rääkis sellest?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
