Mu ema on 76 aastat vana ja väga haige (vähk, süda ja muudki). Hoolimata sellest on ta siiani täie rinnaga elanud – teeb palgatööd (projektid, mitte igapäevaselt), teater, kontsert, väljasõidud, pikad jalutuskäigud, loeb, hoiab lapsi jne.
Ta on väljendanud oma soovi, et ei sooviks vinduda haiglas või hooldekodus. Nähes ämma kohutavat vegeteerimist vanadekodus 7 aastat, saan temast aru.
Täna käisime jälle kogu perega koos väljas – ema tuli vaatama lapselapse sprodivõistlust õues. Tema seisukord oli aga ehmatavalt vilets – vaevu liikus, kordas oma juttu pidevalt, kippus tasakaalu kaotama.
Ema elab eraldi, aga meile üsna lähedal. Nüüd olen suures mures. Ilmselt oleksin pidanud talle kiirabi kutsuma. Siis oleks ta tõenäoliselt haiglasse viidud. Ema aga lausa põgenes meie eest koju ära, ilmselt soovis just sellist asjade käiku vältida.
Kardan, et äkki on ema homseks hoopis surnud? Samas ta just seda tahakski – et elu lõppeks väärikalt, ei jääks vinduma. Aga mina hakkaksin ikka end süüdistama, miks ma midagi ei teinud…
millekshaigla?? haigla siis,kui enam mitte kuidigi ta hakkama ei saa aga ta ju saab. kanep…
