Olen elukaaslaseks nüüdseks koos elanud 19 aastat. Pool aastat peale meie tutvumist jäin rasedaks ja tundus iseenesest mõistetav, et edasine elu kulgeb meil koos. Paraku aga elukaaslane juba minu raseduseaeg, minu silme all flirtis ja käperdas teist naist. Väljas käies ütles ükskord minu parimale sõbrannale, kui nad tantsisid, et ta tahaks teda praegu seal ja kohe ära vägistada. Samuti on ta nillinud teisi naisi, kui tutvumise alguses väljas käisime. Ma ei tea, miks ma temaga ikka kokku jäin. Paluti ju alati vabandust jne. Kahjuks veetsin ka raseduse aeg palju öid üksi kodus, sest härra pidutses kuskil kellegagi. Oi neid lugusid on nii palju rääkida tegelikult. Siis aga läks elu juba nii, et ma olin temast majanduslikult sõltuv, elukoha eest polnud ma suuteline enam ise maksma. Ja nii ta läks. Siis oli meil vahepeal nagu normaalne aeg. Teine laps oli tegelikult minu poolt väga oodatud, ma väga tahtsin teda. Aga siis hakkas kogu trall otsast pihta. Mees käis suisa lõbumajades, muudest tibidest rääkimata ja need joomised ja et tema võib käia ja teha mis tahab. Pärast oli paar päeva kõrvad lontis ja palus muudkui andeks.
Enne seda, aastaid tagasi, kui ma oma elukaaslasega kohtusin, oli mul üks väga tore sõber…..ta oli minusse tohutult armunud. Ta oli hästi armas ja romantiline ja hooliv……aga mulle see tookord korda ei läinud. Aga päris südamest teda välja ka pole saanud. Kõik need aastad olen aeg-ajalt temale mõelnud ja vahest suisa patja nutnud magama minnes. Otsustasin siis, et otsin ta üles. Me hakkasime suhtlema-paraku ta ei ela enam eestis. Saime kokku ja laahkudes kallistasime…..see kalli oli midagi ootamatut, see mis tunded see minus vallandas. Minusse oleks nagu valatud soojust ja armastust. Sellest hetkest alates ma muutusin. Ma mõtlesin pidevalt ainult temale. Ka temal vallandusid selle kalliga sellised tunded ja ka tema olevat kõik need aastad minu peale mõelnud. Nii siis me saime jälle ja jälle kokku. Meil on koos nii hea olla, ma tunnen end õnnelikuna, ma tunnen, et elan kui olen temaga koos. Ma tunnen, et mind armastatakse. Jah, ma elan endiselt oma elukaaslasega koos-see teine mees teab seda. Kui hakkasin väljas käima….mu elukaaslane ei uskunud seda, et mina ja lähen välja, sest ma polnud kõik need aastad kordagi väljas käinud. Kui ütlesin talle, et lähen nädalavahetuseks eestist ära….öeldi mulle, et häh nagunii sa kuhugi ei lähe. Aga see andis mulle veel suurema tõuke, minna tollele mehele külla. Siis muutus juba mees valvsaks-kõik tema käigud lõppesid ja mulle tehti tohutuid ülekuulamisi.
Ma pole kunagi saanud oma mehelt lihtsalt niisama kallistusi, musisi. Ma pole saanud temaga asju arutada. Ma pole tundnud, et mind armastatakse, pole tundnud hoolivust. Ma olen sellest korduvalt temaga rääkinud, aga vastus on lihtsalt, et ta pole sellinne.
Minu tunded tema vastu on juba aastaid tagasi kadunud. Ütlesin ka talle seda tookord. Ma tõesti ei tunne tema vastu enam midagi. Ja endislet on mureks see, et ma ei suudaks ise elamispinna eest maksta. Kuigi siia koju on kogu sisustus ostetud minu rahade eest.
Nüüd ongi nii, et see teine mees on kutsunud mind lastega tema juurde elama. Tema aga pole kah sugugi heal järjel, ma peaks alustama kõike seda otsast peale-seda oma ilusa ja mugava kodu loomist. Ja ma ei julge kolida eestist ära. Olen seda talle ütelnud ka ja ta oli suisa nõus kõigest seal loobuma ja eestisse tagasi kolima, et saaks koos minuga olla. Kuna tal seal oma firma, siis ma hetkel ütlesin talle, et ärgu tehku seda……ma ei saa ju olla nii isekas, talle on see firma väga tähtis.
Ma ei tea mida edasi teha. Mees mul sai teada, et mul oli suhe teise mehega. Väidab mulle, et ta tahab endislet minuga koos elada, et tema ei teeks enam kunagi mulle niimoodi haiget nagu on kõik need aastad teinud. Aga seda, et ta on minus kõik tapnud oma tegudega, sellest ta aru ei saa. Ka nüüd lubas, et ta ei puuduta seda teise mehe teemat enam, aga ikka ja pidevalt olen tal sellega hammaste vahel. Ma saan aru, et on valus……olen ju ise kord ja kordi seda tunnet tundnud. Ma lubasin elukaaslasele, et ma ei suhtle selle teise mehega enam. Aga ma ei suuda seda teha, ma ei suuda temast eemal olla, temaga mitte suhelda. Kõik need tunded, mis ta minus äratas-ma pole midagi sellist siiani tundnud.
Ma olen oma elu nii sassi elanud, et nüüd ma ei tea mis teha.
Teema: Minu lugu
No selline teema vajab ikka selget pead ning suurt läbi mõtlemist.Mina läksin ka oma esimesest elukaaslasest lahku ning kolisin teise linna olemas vaid oma 7 asja.jah mul oli raha kõrvale pandud ning elasin sugulase juures mitu kuud enne kui oma jalad alla sain, kuid ma ei kahetse midagi. kuigi kartsin sama mis sina et kuidas ma saan hakkama üksi kõigega’?usu et naised on piisavalt tugevad et elus ise hakkama saada eriti kui sul on olemas toetavad sõbrad.
See on olnud sinu otsus temaga elada ja see on edaspidi ka sinu otsus, mida oma eluga edasi teed. On ka variant , et lapsed jäävad Eestisse ja ise lähed ja alustad tööelu siis tolles riigis. Sa pead ka arvestama sellega, et hetkel on sul niivõrd suur tunnete puudus, et võid mõelda vähegi sobivale mehele kuu selga ja tähti taevast allatooma. Üks on olla armunud, teine on igapäevaselt koos elada. Miks su vanal tuttaval peret ei ole ? Või on ja ta tahab luua teise pere lisaks ? Aga sinu otsus on, kui jääd praegusesse olukorda või ka siis kui lähed. Ära ürita oma otsust olude kaela ajada või mõelda seda otsust \”meeste tegude kaela\”.
Pool aastat peale meie tutvumist jäin rasedaks ja tundus iseenesest mõistetav, et edasine elu kulgeb meil koos.
tüüpiline naistejutt. vastik lugeda sellist lollust.
Ma ei saa aru. Lapsed peaks nüüd juba ammu suured olema, sina ka iseseisvam. Mis sind selle elumehega veel koos siis hoiab?
Mine, ela ja armasta!
Kui keegi on ikka majanduslikel põhjustel 19 aastat pori närinud, siis ta enam ei muutu. Ju siis meeldib kalts olla.
Mis sind sellise mehemölaka (kirjeldatud elukaaslane oma käitumisega) küljes 19 aastat kinni on hoidnud? Mis takistab nüüd, kui lapsed suured, selle tüübi juurest lahkumast? Te pole isegi abielus mitte!
Pakun diagnoosi: argus ja mugavus. Kui neist natukenegi üle saaksid, oleks lahendus sinu jaoks ilmselge. Mingi sisustuse argument ei tuleks üldse arvesse.
Mina jätaks sellise lausklassikalisejobumehe ja vähemalt prooviks otsast alata. sinu mees ei muutu, see on ju tavaline jobu, kelle elu juhib sugutung mitte mõistus – sellisega pereelu ei toimi.
Sul on võimalik kas võita või lihtsalt vabaneda oma nõmedast mehest.
Anna endale võimalus, sul on üks elu. Õige tunne ei teki tühjast, see ongi õige, kui tunned et õige, mitte ei looda ega arva, et õige.
Kes ei riski, see shampust teatavasti ei joo.
Minu ema elas aastaid koos samasuguse mehega ehk minu isaga tema kuulsuse pärast, ma palvetasin kõik õhtud, et millal nad lahutavad – ja kui nad lõpuks lahutasid, oli see mu elu õnnepäev. Tänaseks ütleb ka ema, et oleks ta vaid õigel ajal ära läinud mehe juurde, kes teda tegelikult tahtis ja koos lastega – see on tema suurim kahetsus elus.
Edu sulle!
Kui vanad need lapsed sul on, iseseisvad pole veel? Aga varsti on?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma ei jätaks iial oma lapsi. Ma ei suuda nendeta olla. Ja sellel mehel pole peret.[/tsitaat]
Miks sellel mehel peret ei ole? Kas oled sellesse süüvinud?
Kas lapsi on tal?
Olen hämmeldusest tumm. Teemaalgataja on 19 aastat elanud koos mehega, ta on seega vähemalt 35-aastane ja ta ikka veel ei suuda ise elamispinna eest maksta?? Selline naine vääribki sellist saatust.
Ja kui teemaalgataja on invaliid, siis ei oleks pidanud seda teist last tegema, kui ei suuda vastutada.
Mina arvan, et nüüd, kus su elukaaslane teab sinu suhtest teise mehega, pead igal juhul oma praegusest elukaaslasest lahku minema. Sinu kirjelduse põhjal tundub ta olevat tüüpiline machokoll, kelle arvates naised on loodud mehi teenima. Valge mees, aga moslemi tõekspidamised. Praegu ta jah teeb head nägu sulle, et sa teda maha ei jätaks, sest kus see häbi ots, kui naine mehe maha jätab! Aga usu mind, niikui sa selle teise mehega lõplikult joone alla tõmbad, siis su elukaaslane annab sulle korraliku keretäie, siis teeb põhjaliku tuuri lõbumajades ja siis võibolla viskab su ise välja. Peaasi, et temale jääb viimane sõna, et tema \”viskas litsiks läinud eide majast välja.\”
Parem ikka mõtle välja, kuidas sa saaksid oma suhted temaga lõpetada ja iseseisvaks saada? Kas sa pole aastate jooksul üldse teeninud? Kas sul pole mingit õigust teie ühisele elamispinnale – kas see on mehe pärandvara? Mis amet sul on, kas sellega saaks tööd seal riigis, kus elab su südamemees? Kas sa selle riigi keelt oskad? Peaksid ka oma vanema lapsega läbi rääkima, mis plaanid temal on, kui te isaga lahku lähete ja sina kolid teise riiki: kas tema jääks Eestisse isa juurde või tuleks sinuga? Ja noorem ka, kuidas temaga. Miskeelne riik on, kas ta saaks seal kooli. Jne kõik sellised praktilised küsimused mõtle läbi. Mõtle, kas sul on mõni intelligentne sõbranna, kes oskaks sulle, sind tundes paremini kui meie siin anonüümses netikeskkonnas, anda head praktilist nõu? Iga sõbranna ei sobi, paljud naised oskavad ainult ohhetada, kaasa tunda ja takka kiita, lihtsalt ära kuulata. Head ja ausat praktilist nõu ei ole sugugi igaüks võimeline andma.
Kas sul oma sugulastele, vanematelt, õdedelt-vendadelt, ei ole mingit tuge loota, kas materiaalset või emotsionaalsetki vähemalt?
Mina läheks, prooviks uue mehega. Kui ei tule midagi välja, siis ei tule, kui tuleb, saad õnnelikuks (vähemalt saad õnnelikumaks, kui sa praegu oled).
Sellised mehed nagu sinu elukaaslane, ei muutu niisama lihtsalt. 19-aastat on vahelduva eduga sind petnud ja nüüd siis alles lubab truuks hakata? Sellist tüüpi inimestega ongi nii, et alles siis, kui suur häda neid ähvardab, hakkavad tagajärgedele mõtlema. Praegu on tal reaalne hirm, et sa lähed minema, jätad ta maha, saad ilma temata ka hakkama (suur löök tema ego pihta), sellepärast ta lubab. Lubadus ja tegu on aga erinevad asjad.
Siiani on ta ka igasuguseid asju lubanud, te nagunii olete tülitsenud ja siis ta on lubanud, et enam ei peta sind, aga kui veri ikka veab, siis ilma suure sisemiste tõekspidamiste muutuseta sellisest asjast lahti ei saa, olgu kõrval ükskõik kui hea naine.
Sinu kirjutisest jääb mulje, et ta on senini sinusse ikka väga üleolevalt suhtunud, isegi seda ei arvanud, et tema naine võib ka välja minna.
Mina läheks, ütleks praegusele mehele ka kõik otse välja, millepärast lähen. Kui su tunded tema vastu on surnud, miks sa siis ikka veel edasi püüad? Kas loodad, et tunded tulevad tagasi?
Ja mis elu see edasine oleks? Sa ei suudaks elu lõpuni neid petmisi unustada ja tema viskaks ikka aeg-ajalt sulle ette, et aga sul ju oli ka. See pole ju enam armastus, see on enese piinamine (tundub, et üsna algusest peale juba).
Need, kes räägivad, et kuidas selles vanuses naine ei suuda end elatada, aga kui inimene saab nt 400 eurot palka kätte (ja selliseid naisi on oi kui palju), siis sellest üürikorterit omada ja üksi kahte last kasvatada on pea võimatu.
Kui su süda lubab ja laps nõus on, võid 17-aastase isa juurde jätta, sest tal pole keskkooli lõpuni palju jäänud, saab keskhariduse omas tuttavas koolis ära lõpetada.
Välisriigis saad ehk tasuvamat tööd või alustad alguses kasvõi koristamisega, nt Soomes koheldakse küll koristajaid rohkem inimestena kui meil ja töötasu on kordades suurem.
Ehk on nüüd see sinu hetk – hakata elama endale meelepärast elu ja vähemalt püüda end õnnelikuks teha.
Ehk on see lõpuks teie perekonna tõehetk – liiderdajast mees peab sügavalt oma tehtu üle mõtlema ja sinul on võimalus iseseisvuda.
Sest selge on, et teil mõlemal on omad psühholoogilised põhjused, miks sellist elu elasite (miks temal oli pidevalt teiste naiste näol vaja tõestust, et on mees ja miks sina kannataja-leppija otsustasid olla).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
