Rotsiku link on hea, eriti loe palun sealt lugu http://www.hot.ee/alanon/lood_karussell.htm .
[small]Teemaalgataja kirjutas:[/small]
[tsitaat]
armastus võrdub hoolivus, jah, ma ütlen talle, et ma armastan teda, sest me oleme parimad sõbrad, toetavad abikaasad, lapsevanemad. Lapsed ei saa aru tema depresiivsusest-alkoholistmist, sest ta varjab seda nende eest.
Mida annab lahutus- südamevalu ja oma mehe kuuse alla saatmise??? EI!
Teistele võibki tunduda, et ma olen nõrk ja ei suuda oma elu elada, aga tahan kõigile parimat! [/tsitaat]
Mõnikord tuleb selleks, et inimesele parimat tahta, teha midagi sellist, mis talle esialgu kohe üldse ei meeldi. Kas Sa lased oma lastel lõpmatuseni ¨okolaadi süüa või telekat vaadata, kui see neile kohutavalt meeldib (ja kui piir ette panna, on see maailmalõpp)? Kui sõbranna teeb silmanähtavalt VÄGA vale otsuse, kas kiidad takka või ütled talle, et teisiti oleks pikas perspektiivis tunduvalt parem? Ok, sõbranna elu on sõbranna elu, aga abikaasa – kui tema teeb silmanähtavalt vale otsuse, miks Sa siis takka kiidad?
Alkohooliku juurest lahkumine ei tähenda tingimata lahutust, vaid võib olla ka ajutine eemalolek.
Armastamine ei võrdu kõigi vigade ja puudujääkide ees silma kinni pigistamisega. Kui armastad, siis aitad ka probleemist lahti saada. Praegune alkoholismile kaasaaitamine ja mitte millegi muu tegemine võrdub mõnes mõttes aeglase enesetapule kaasaaitamisega.
Kui on depressioon, tuleb psühhiaatri juurde minna. Millal ta viimati käis? Millal Sa viimati talle aja kinni panid? Millal viimati tavalise arsti juures käis?
Lapsed ei pea nägema pealt isa aeglast enesetappu. See on NIIII traumeeriv. Ka sulle endale (ehkki kogu õudus ei jõua praegu Sulle ilmselt üldse kohale). Ta libiseb tasapisi kuristikust alla ja tõmbab kaasa kõik lähedased. Kuni Sa midagi ette ei võta, ongi tal mulje, et nii ju võib ja nii saab ja pole mingit motti ennast muuta.
Kooselu jätkamise tingimus peaks olema temapoolne alkoholiprobleemi tunnistamine ja sellega tegelemine.
Ma ei räägi siin teooriat, ka meie pere isa on samamoodi alkoholi küüsis ja ka täpselt selline, et kohekohe sureb ära (mitu korda kokku kukkunud jne). Aga sellest hoolimata – või õigemini just selle pärast – organiseerisime emale ja veel kodus elavatele lastele uue elupaiga. (Sinu puhul peaks ilmselt vastupidi tegema.) Lisaks sellele, et see on väga hästi mõjunud emale ja õvedele (milline pingelangus!), on vist ka isale hakanud midagi kohale jõudma – asi, mida ma talvel poleks tema sõnade ja käitumise põhjal mitte mingi valemiga uskunud.
Probleem on siin isaema, kes on sinu moodi mõtlemisega (\”kui kõik teised maha jätavad, siis mina ometi oma pojakest ei saa hüljata, toetan teda tingimusteta milles iganes\”) ja leiab isa käitumisele õigust veel ülearugi. Sellega ta takistab kahjuks olukorra paremaks muutumist, kuigi ta ise seda ei usu. Aga ma ei ole seni suutnud talle selgeks teha, et karm samm praegu võib tuua kaasa positiivsed tagajärjed tulevikus ja vastupidi.
Muidugi on alati võimalik, et alkohoolikust ei saagi asja, isegi eraldi elades. Aga vähemalt ei sunni Sa oma lapsi elama pidevas terroris (alkohoolikuga koos elamine on terror), millest ülesaamine võib tulevikus väga palju aega võtta.