Mul on ka raske mõista, miks mu ema meid nii kasvatas, nagu kasvatas. Kodus saime ainult kriitikarahet, miski kunagi ei sobinud, kõik oli valesti (olime õega viielised, käisime huvikoolides, igati tublid, aga ema silmis oli ikka midagi, mis kohe negatiivsena välja toodi). Kodus oli pidev pinge õhus, kuna saime ka rihma (mitte lihtsalt rihmaga paar korda, aga ikka korralikult triibuliseks nüpeldas) või pandi nurka (meie peale karjumisest rääkimata), siis olime madalamad kui muru, sest kartsime ema ärritada. Mingist pahanduse tegemisest või vastuvaidlemisest ei tasu rääkidagi, me lihtsalt kartsime nii hirmsasti, et ei teinudki midagi sellist.
Praegu oma ema vaadates olen kindel, et tal on mingi vaimne häire, sest kõik need jooned on tal veelgi süvenenud, pole teemat või inimest, kellega ta rahul oleks, lisaks pidev kahtlustamine, et kõike tehakse tema kiuste. Oma lastele üritan ikka olla kannatlik ja mõistev ema, ei taha, et nad kasvaks pideva pinge ja hirmu keskkonnast. Ise olen lapsepõlve ja noorukiea raskuste tõttu pidanud kogu ülejäänud elu teadlikult enda suunama ja endaga tegelema, et olla üle alaväärsusest ja hirmudest, mille selline lapsepõlv on tekitanud. Väga raske on sellistest asjadest üle olla või andestada, olen lihtsalt võtnud seisukoha, et ta on haige inimene ja üritanud üle olla kogu edaspidisest kriitikast, sest ega me täiskasvanutena ka tema ootusi pole õigustanud, see ei loe, et ma ise oma eluga rahul olen, ema arust olen ikka saamatu ja teen kõik valesti.
Mul endal on emana raske, kuna ma ei tea, mis on see normaalne ja tasakaalus kasvukeskkond, kuna mul pole seda olnud. Mõnikord on seetõttu tunne, et pingutan üle, et lastele keskendudes olen jäänud ise tagaplaanile.
