Kõige suurem viga, mis sellises situatsioonis tehakse, on, et oodatakse löömist ja reageeritakse alles löömisele.
Minu soovitus sulle on (olles selle ise 1,5aastase lapsega läbi teindu) – teadvusta endale, et mõnda aega lapsega seltskonnas viibides peadki teda koguaeg kullipilguga jälgima ja täitsa kõrval viibima. Ka sõbrannale võid seletada, miks sa koguaeg kõrval istud, et just tegeledki selle probleemiga.
Kohe, kui laps läheb teis elapsega mängima, siis esmalt selgitad, et löömine on paha. Mänguasju ära võtta ei tohi – kelle käes asi on, see mängib. tema mängib siis, kui teine laps enam ei mängi jne. ja sa reaalselt istudki oma lapse kõrval ja jälgid teda, tema käsi, tema pilku. Kohe, kui laps jääb liiga pikalt põrnitsema teise lapse käes olevat lelu, siis sekkud ja selgitad “kelle käes on, see mängib, jõuga ära ei võta jne”. Kui tundub, et laps hakkab teis elaps epeale ärrituma, siis ürita löömist ennetada. Jälgi oma lapse kehakeelt, kas saad käe ette panna, kui lööma hakkab, ennetada olukorda jne. Meil toimis selline ennetamine väga hästi, oli küll raske mõnda aega, aga lahti saime löömisest.
Mul on üks sõbranna, kellel veel 7aastane laps ka lööb ja näen, kus on viga – ei tegeleta ennetamisega. Kuigi laps külas peaaegu alati lööb, ei jälgi vanem pidevalt oma last, ainutl reageerib olukorrale. Tihti isegi ütleb, et “vaatame, kas teist kord aka teeb, et kui oli ühekordne, ei hakka riidlema -” – nagu misasja? Ja siis kurdab, et õpetajad ei oska tema lapsega ümber käia jne…Kusjuure smuidu on nagu jumala normaalne inimene, aga lapsekasvatamisest vahel imelik epõhimõtetega, ta vist ei saa aru, et see ongi tema vastutus kasvatada normaalne inimene.
Mis puudutab lapsevanema löömist, see võib olla raskem pähkel. Esmalt peaksid ka üritama ennetamist, et kui näed, et lapsel käsi tõuseb, püüa see käsi kinni ja tee ise talle kalli või tee lapse käega endale pai jne. Meil endal noorema lapsega see küll ei toiminud. Proovisime kõik leebemad meetodid (hakkasin nutma, pöörasin selja, suunasin ka patja lööma, nagu üks eespool kirjutab; läksin teise tuppa ja panin ukse kinni), kuid ükski neist ei toiminud. teise tuppa minemine oli kõige hullem – terve aeg karjus uks etaga ja kui ukse lahti tegin, lõi uuesti :/ Lõpuks ei aidanud muud, kui iga löömise eest läks nurka seisma ja enne ära ei tulnud, kui vastas küsimusele “kas lüüa tohib?” õigesti. Selleks ajaks oli ta ka juba üle 2-aastane, mingi pool aastat kokku ikka mässasime selle minu löömisega.
Nüüd on veel jäänud laste omavahelised kaklused…aga neist vist peavad lihtsalt välja kasvama 😀