Mind ei häiri, kui postitatakse oma kurbusest, kui sellele on öeldud ka mingi põhjus. Mind häirib see, kui vihjatakse millelegi ja siis kui küsida, siis hakatakse vingerdama.
Kui on soov ainult perele ja lähedastele märku anda, siis saabki selle postituse teha nii, et näevad ainult need konkreetsed inimesed, kellele mingeid lisaselgitusi pole vaja anda, kes teavad, miks sa seal haiglas siis oled.
Lisaks eelpoolmainitutele (üliõnnelikud, kurb-aga-ei-ütle-miks) häirivad mind sotsiaalmeedias ntx need, kes postitavad pidevalt mingeid kuskilt copy-pastega võetud anekdoote. Oma elust ei iial ridagi, ei õnnest, ei kurbusest, ei tööalasest saavutusest… Tead ntx, et teisel mingi tähtis eluetapp, naine jättis maha, sündis laps vms ja siis tuleb sealt ikka see tavaline anekdoot, mis on tagatipuks mingi seksistlik lollus. Mul on paar sellist sõbralistis. Jah, ma olen nende postitused niimoodi maha keeranud, et ma ei näe neid (snooze 30 days ntx).