pidevalt tuletavad naised siin foorumis meelde teistele naistele, et säilita mingigi eneseväärikus.
Et mis asi see naise eneseväärikus siis on? Eneseväärikus, see peaks olema nagu enesest lugupidamine, mis teistel sellega asja on?
eneseväärikus on isiklikust moraalist kinni pidamine. st ma ei tee midagi sellist, mis minu enda tõekspidamistega vastuolus on ja mida ma hiljem seetõttu kahetsen.
tegelikkuses on asi nii, et inimene suudab pea kõik, mida ta instinktid talle ette sokutavad, oma ajus õigeks mõelda. nii et see eneseväärikus on väegade kahtlane asi lõppkokkuvõttes.
praktikas (perekoolis) nimetatakse eneseväärikuseks aga hirmu, mis takistab inimest tegema asju, mida enamus enda jaoks ohtlikuks peab.
ntx öeldake armukesepdiajatele või vaba kirega naistele, et neil pole eneseväärikust ja ütlejad on pidevas hülgamishirmus vaevlevad abielunaised, kes seda öeldes ise usukuda saavad, et on teistest paremad.
enda eneseväärikuse rõhutamine teiste ees on kaitse.
mis teistel üldse perekoolis kõigi teiste asjadegagi asja on? eks inimesed kirjutavad siia oma muresid just selle pärast, et teised talle nõu anda saaksid. vaat sedavõrd ongi teistel teiste eneseväärikusega asja. see oli vastus sinu ühele küsimusele.
teisele küsimusel vastan, et naise eneseväärikus ei ole midagi erinevat mehe eneseväärikusest. ei saa rõhutada just naise eneseväärikust. on olemas inimese üldine eneseväärikus. kui on. vähestel on see olemas, sest kodust saab selle harva kaasa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Eneseväärikus, see peaks olema nagu enesest lugupidamine, mis teistel sellega asja on?[/tsitaat]
on seda asja, et kui inimene ise endast lugu ei pea, siis ei tee seda enamasti ka teised.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
on seda asja, et kui inimene ise endast lugu ei pea, siis ei tee seda enamasti ka teised.[/tsitaat]
väga paljud inimesed ei pruugi minust lugu pidada. see ei räägi minu eneseväärikuse kohta siiski mitte midagi. me lihtsalt peame õigeks erinevaid asju. kogu lugu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
väga paljud inimesed ei pruugi minust lugu pidada. see ei räägi minu eneseväärikuse kohta siiski mitte midagi. me lihtsalt peame õigeks erinevaid asju. kogu lugu. [/tsitaat]
ja kui sa ise endast enam lugu ei pea, siis lisandub nendele \”väga paljudele\” veel väga palju.
See on see asi, mille normaalne naine saab kodust oma vanemate eeskuju ja kasvatuse kaudu kaasa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ja kui sa ise endast enam lugu ei pea, siis lisandub nendele \”väga paljudele\” veel väga palju.[/tsitaat]
minu eneseväärikuse üks osa on ntx see, et ma ei kipu vaidlema tuumafüüsikutega, sest tean, et tuumafüüsika on mulle tundmatu maa;)
sorry, aga su vastus näitab, et sa ei saanud mu jutust sõnagi aru:)
Nii palju on naise eneseväärikus ka teiste naiste asi, et kui üks naine laseb oma mehel enda peal jalgu pühkida nagu kaltsul, siis sellel mehel ja võibolla ka tema sõpradel, kes seda kõrvalt näevad, arenebki teadmine, et naise pealt võib jalgu pühkida. Ja küllap siis on teised naised samasugused kaltsud.
Minul on küll alati väga ebameeldiv pealt vaadata, kuidas mõni mees oma naist kohtleb ja kuidas naine sellel lubab sündida. Tunnen, et see alandab ka mind kui teist naist, sest võib olla, et see mees mõtleb, et mina luban oma mehel endaga samamoodi käituda.
Pean silmas näiteks selliseid asju:
imiku või väikelapsega pere saabub külla, istutakse peolauda, naine jookseb kogu aeg last kantseldama ega saa tükikestki suhu pista, mõnusast jutuajamisest rääkimata, mees aga ei tee väljagi;
mees lihtsalt sõimab oma naist robustsete väljenditega, nagu lollakas, loll lehm, mida sina lits ka tead jne;
oma naisega seltskonnas viibides flirdib mees teiste naistega;
mees käib sõprade seltskonnas vaheldumisi oma naise ja armukesega, naine on armukese olemasolust teadlik;
mehel on pea iga õhtu mingi hobi või trenn, naine ei käi kusagil;
jne jne, näiteid leiaks küll ja küll, aga ei viitsi rohkem.
mõni ajab kindlasti ülbuse eneseväärikusega segi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
minu eneseväärikuse üks osa on ntx see, et ma ei kipu vaidlema tuumafüüsikutega, sest tean, et tuumafüüsika on mulle tundmatu maa;)
sorry, aga su vastus näitab, et sa ei saanud mu jutust sõnagi aru:)[/tsitaat]
ma vastasin teemaalgatajale. tema rääkis enesest lugu pidamisest. sina aga saastale kuldse kuu selgamõtlemisest. sel pole eneseväärikusega mingit pistmist.
Mis asi või? See on subjektiivne suurus. Väärikus on just see, milleks me ta enda jaoks mõtleme ja kuidas end ise väärikana/ebaväärikana tunneme. Teised ei saa seda meile ette kirjutada. Ühiskondlik stamp kehtib selleks, et inimestel oleks võimalik sarnaselt kommunikeeruda ja asjadest aru saada, kuid mitte tunda paraku, sest iga inimene peab ikkagi ise selles elus oma käru järgi lohistama.
eneseväärikus on mdagi sellist et kui süda ütleb üht, aga mõistus teist, siis tuleb talitada mõistuse järgi.
mis siis et igas ajakirjas, naistelehes räägitakse et talita südame järgi, siis teed õigesti.
Me oleme kõik mingis mõttes väärikad, aga samas ka mitte. Inimene ise end hinnata objektiivselt ei saa. Ega siis asjata vanad roomlased öelnud, et keegi pole kohtunik iseenda kohtuasjas. Mõni perekooli daam, kes siin väga väärikaks end peab ja teistele vääritut käitumist alatasa nina alla hõõrub (nn kaltsnaistele nt), ei taju momente, mil ta enese põhimõtete põhjal määratletud väärikuse kaotab. Inimesed annavad endale andeks, kuid mitte teistele. Mind muidugi teised inimesed ei koti (ei pea arvestust, kui palju nad vigu teevad). Nagu ütlesin – igaüks peab ise oma vankrit vedama.
Mulle on öeldud, et olen elegantne ja väljapeetud, kuid mina tean ju, et khõm, see sõltub täiesti tujust ja keskkonnast. Kui nad ainult teaks!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]eneseväärikus on mdagi sellist et kui süda ütleb üht, aga mõistus teist, siis tuleb talitada mõistuse järgi.
mis siis et igas ajakirjas, naistelehes räägitakse et talita südame järgi, siis teed õigesti. [/tsitaat]
…
ntx öeldake armukesepdiajatele või vaba kirega naistele, et neil pole eneseväärikust ja ütlejad on pidevas hülgamishirmus vaevlevad abielunaised, kes seda öeldes ise usukuda saavad, et on teistest paremad.
enda eneseväärikuse rõhutamine teiste ees on kaitse.[/tsitaat]
Minu arust nad ongi paremad,kui mingi hargitajast armukesed,kellest osa lausa mõnu saavad,kui sooõdedele nö ära saavad panna.
http://buduaar.ee/Article/article/200-mehega-maganud-sandra-voib-olla-olen-ka-sinu-mehega-olnud-1
Pole see eneseväärikuse rõhutamine mingi kaitse-mõnel lihtsalt on seda mõnel mitte.Kasvatus ja moraal antakse enamjaolt kodust kaasa.
eneseväärikus on austus iseenese vastu.
naine, kes on olemuselt labane, hoolitsemata, ropu suuga jne, ei oma eneseväärikust,aga ega sellised sellest erit ka hooli…
sama käib tegelikult ka meeste kohta.
sõna ENESEväärikus viitab juba selgelt, et tegu on millegagi, mis peab tulema sinust enesest ja tõstma sinu enese lugupidamist vähemalt enese silmis. pole oluline, kas ka teised sedasi arvavad. matslik roppröökur võib vabalt olla eneseväärika, sest ta ei leia, et kaotab taoliselt käitudes enda väärikust. ta ise hindab end sellisena ja on rahul.
teine asi on esteetiline ja moraalne väärikus. need võivad olla eneseväärikuse osad, aga ei pruugi. need on väärikused, mille reeglistik tuleb väljaspoolt meist endist ja dikteeritakse enamasti ühiskonna poolt. nt esteetiline väärikus võiks olla see, et ole puhas, pügad tutti, oled moekalt riides, oled daamilik, oled seksikas jne. moraalne väärikus võiks olla see, et ei lähe esimesel kohtingul mehega voodisse, käid korralikult tööl ja teenid ise oma leiva, abistad väetimaid, ei avalda ebakohast arvamust, tead oma kohta ja rolli ja ei astu sellest üle.
eneseväärikuse puudumise tundemärk on aga rahulolematus iseenda ja oma übritsevaga. seda rahulolematust võib tekitada ka moraalse või esteetilise väärikuse puudujääk, aga võib tekitada ka liigne moraalse ja esteetilise väärikuse olemaolu. nt korralikud naised nii ei tee, see ei ole sünnis. aga naine on konfliktis ja rahulolematu ja õnnetu. tal puudub aga eneseväärikus, et sellele ühsikondlikule väärikuse standardile vastu hakata. las mees joob ja peksab, aga lastel on isa. mida teised mõtlevad, kui su lastel ikka isa ei ole, eksole. kombetu ja vääritu naine selline. aga tegelikult on eneseväärikuseta naine 🙁
selline pikk mõttelõng siis minu poolt antud teemasse, mis ei pretendeeri teaduslikule tõesusele.
Minu mõttelõng sellel teemal:
Eneseväärikus on tunnete ja ümbritsevate faktorite koosmõjul tekkiv meeleseisund, mis seab ümbritsevatele teataval (igaühel isemoodi) tasemel nõudmised, millest inimene ei tagane.
Ma ei saa endale lubada madalamat haridust kui …, ma ei saa endale lubada madalamat palka kui…, ma ei saa endale lubada kehvemaid elamistingimusi kui …. . jne jne jne.
Väga oluline eneseväärikuse puhul on teatavad faktorid, mille olemasolu ei sunni naist ennast alandama. Igasugused sundolukorrad sunnivad alandusele, minu arvates kõige rohkem naiste puhul näiteks ellujäämise sõltuvus teisest inimesest (isast, elukaaslasest). Aga muidugi ka omandamata jäänud haridus, võib-olla saamata jäänud lapsed, niru töö või hoopis töötus, muud realiseerimata eesmärgid.
Seega mina arvan, et eneseväärikuse vundamendi rajamine algab koolipingist. Ja ma arvan et meie sajandil tugineb ka eneseväärikus paljuski rahale. Vaene ja töötu naine, rumal ka veel – olgu nii eneseväärikas kui tahes, teda on lihtne haavata.
ongi see kui jääd truuks enda arusaamadele ja pöhimötetele. samas pöhimötted on inimestel väga erinevad. aga pöhiline on see, et pea lugu endast ja kui tunned, et sulle tehakse liiga siis tuleb enda eest hea seista. ennast ei maksa petta
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]pidevalt tuletavad naised siin foorumis meelde teistele naistele, et säilita mingigi eneseväärikus.
Et mis asi see naise eneseväärikus siis on? Eneseväärikus, see peaks olema nagu enesest lugupidamine, mis teistel sellega asja on?[/tsitaat]
mis siis sul sellega asja on 🙂
Eneseväärikus on üks eetika kategooriaid, milles väljendusb tema enesehinnang ja ühiskonnapoolne väärtustamine.
Eneseväärikus on see, et kepid sellega kellega ise tahad, mitte sellega, kellega vaja on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Minu arust nad ongi paremad,kui mingi hargitajast armukesed,kellest osa lausa mõnu saavad,kui sooõdedele nö ära saavad panna.
http://buduaar.ee/Article/article/200-mehega-maganud-sandra-voib-olla-olen-ka-sinu-mehega-olnud-1
Pole see eneseväärikuse rõhutamine mingi kaitse-mõnel lihtsalt on seda mõnel mitte.Kasvatus ja moraal antakse enamjaolt kodust kaasa.
[/tsitaat]
No näed siis, kui erinevad on inimeste arusaamad. Mina arvan just, et eneseväärikuseta on need naised, kes teavad, et mees petab, aga ei võta midagi ette. Just eespool oli juttu, et osad naised lasevad enda peal jalgu pühkida.
Abielunaine – mees kohtleb nagu jalamatti, naine talub kõike…ja peab end paremaks armukesest(nähtavasti vaba inimene, kes pole kellelegi truudust vandunud, omab selliseid suhteid meestega, nagu ise tahab)? Minu jaoks puudub siin loogika.
arvan, et eneseväärikuseks ei piisa sellest, kui olla iseeneses ENESEvääärikas. kujutame – naisel on eneseväärikus olemas – tööl tubli, sõprade poolt austatud, väärtused paigas. aga siis kodus, ütleme, on mehe jalamatt, mees petab ka. et tal siis pole eneseväärikust? on ikka. ta teab enda väärtust, ei ela oma põhimõtete vastu. tema põhimõtteks ongi elada väljapoole kodu, seal on ta parim. vaid see on talle põhilisim. mees alandab, ok, väike viga, ei tee väljagi, las loll möllab. keeruline asi see eneseväärikus. teised näevad, et olukord on nõme ja jube, aga naine ei pea seda oluliseks, nö. elab üle. mujal on ju kõik ok. selline näide.
Elada väljapoole kodu ja kodus lasta enda peal jalgu pühkida on nõme põhimõte, õigemini täiesti põhimõttelage käitumine. Väärikusest on sel juhul asi kaugel, tegemist saab olla vaid väljapääsmatu olukorraga, see naine kas ei näe lahendusi või ei julge midagi ette võtta. See on sama väärikas, kui koolis kiusatud laps, keda kõik togivad ja koolikoti ära peidavad, aga laps mõtleb, et ma olen väärikas, olen neist parem, need kiusajad on lollakad. See on tema viis olukorraga toime tulla, aga see ei ole väärikas.
Väärikas inimene on see, kes ei lase ennast alandada ja julgeb selle vastu midagi ette võtta. Eneseväärikus tähendab minu jaoks enese väärtuse tundmist. Olen selleks liiga hea, et mingi mehejorss võiks endale lubada armukestega ringi keppida ja mina ootan teda lidus kõrvadega kodus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nii palju on naise eneseväärikus ka teiste naiste asi, et kui üks naine laseb oma mehel enda peal jalgu pühkida nagu kaltsul, siis sellel mehel ja võibolla ka tema sõpradel, kes seda kõrvalt näevad, arenebki teadmine, et naise pealt võib jalgu pühkida. Ja küllap siis on teised naised samasugused kaltsud.
Minul on küll alati väga ebameeldiv pealt vaadata, kuidas mõni mees oma naist kohtleb ja kuidas naine sellel lubab sündida. Tunnen, et see alandab ka mind kui teist naist, sest võib olla, et see mees mõtleb, et mina luban oma mehel endaga samamoodi käituda.
Pean silmas näiteks selliseid asju:
imiku või väikelapsega pere saabub külla, istutakse peolauda, naine jookseb kogu aeg last kantseldama ega saa tükikestki suhu pista, mõnusast jutuajamisest rääkimata, mees aga ei tee väljagi;
mees lihtsalt sõimab oma naist robustsete väljenditega, nagu lollakas, loll lehm, mida sina lits ka tead jne;
oma naisega seltskonnas viibides flirdib mees teiste naistega;
mees käib sõprade seltskonnas vaheldumisi oma naise ja armukesega, naine on armukese olemasolust teadlik;
mehel on pea iga õhtu mingi hobi või trenn, naine ei käi kusagil;
jne jne, näiteid leiaks küll ja küll, aga ei viitsi rohkem.[/tsitaat]
Vot sellest hobi ja trenni asjast mina aru ei saa- mina olen loomult totaalne kodukana, juba lapsena vihkasin igasugu huviringe ja üleüldse kuskil käimist. Mulle meeldib kodus mõnuleda. Aga kui minu tulevane oleks nt. selline, kellele meeldib mitu huviala, nt. korvpall, male jne, kas ta peaks nendest loobuma seetõttu, et mina ise ei taha kuskil käia?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
