Olen 36, üksikema. Lapse isaga koos enam ammu ei ela ja lapse isa lapse vastu huvi ka ei tunne. Vahel helistab, siis hoiab eemale ja minust olevat ka ükskõik. Kogu mu aeg ja energia läheb lapsele. Uut meest pole leidnud, kuigi mõned on üritanud tuttavaks saada. Unistan veel mingist suurest armastusest, veel mõnest lapsest. Samas tean, et seda tõenäoliselt enam ei juhtu. Need, kes on üritanud tutvuda pole olnud midagi erilist. Enamasti mingid 50+ vanamehed või niisama rumalad ullikesed, joodikud, meeleheitel tüübid. Normaalset meest ei ole leidnud, väljas käimiseks pole aega. Netis kedagi sebida ei julge. Olen olnud mitu aastat vaba ja vallaline. Kas minu “parim enne” on juba läbi ja peaksin olukorraga leppima? Või on veel lootust? Hetkel ma ei lepi isegi enam 40+ mehega. 50+ ammugi mitte. Ideaalne oleks töökas, hea iseloomuga, hea välimusega, kindlasti mitte joodik ega mingi imelik 30-35 mees. Võiks olla mingil määral pealehakkaja, selline normaalne.
Vähemalt unistada ikka võib.