Kahekümnendad ei lähe arvesse. Kolmekümnendatel kümme aastat üksi olla pole probleem aga neljakümnendatel läheb juba päris raskeks ning viiekümnendatel ikka väga raskeks. Eriti 40+ naistel. Üldiselt on nii, et mehed on need keda kodustatakse ja naised need kes kodustavad. Sõltumata sellest, kas koos hakatakse elama mehe, naise või uuel pinnal. Küll aga on elu näidanud, et pikalt üksi elanu on oma isikliku ruumi ja vabadusega nii harjunud, et kokku kolides tekitab see alati pingeid. Sa lihtsalt väsid sotsiaalselt ära ja tahad omaette olla aga ei saa. See vajab eraldi tegelemist. Siin muutub oluliseks, kuidas osatakse oma vajadusi omavahel rahulikult selgitada, ilma et teine pool ei läheks närvi. Samuti, et ei neelaks alla ja ei jätaks rääkimata, nii et see kuhjub. Eks sellepärast ongi loodus seadnud armumise ajaks endorfiini jm ajukeemia selliseks, et oleks roosa udu mis ei lase häirida tühjast-tähjast.
Kui see tunne on vastastikune siis saab kooselust asja, sest mõlemad püüavad aga kui ühepoolne siis läheb nii nagu eelmine kord …
Olen 46 aastane, 5 aastat tagasi lahutasin düsfunktsionaalse abielu kust teismeline poeg jäi minu juurde elama. Peale paari ebaõnnestunud katset uuesti abielluda otsustasin jääda üksikuks aga visiitsuhtes olin ühe mehega. Kooselu tundus liiga keeruline, arvasin, et ei suuda kedagi oma eluruumi mahutada.
Mõned kuud tagasi tutvusin toreda endavanuse mehega, kes oli ise paar aastat varem lahutanud ja seni lõbusat poissmeheelu elanud. Arvasin, et jääb ajutiseks sekssuhteks aga mehele väga meeldis ka minu juures olla, nii et väga sujuvalt paari nädalaga tekkis mõnus kooselu, ilma mingite probleemideta. Anname üksteisele seda mida kumbki vajab. Vahel elame mõned päevad eraldi, et hingamisruumi anda. Naerame üksteise naljakate kommete ning harjumuste üle ning oleme kindlad, et see on parim kooselu, mida oleme elus kogenud.
Nii et kõik võib juhtuda, ka 40 plussis.