Teema: Mis hetkest üksi elades enam ei kohane kooseluga
Postitas:
Kägu
16.01.2023 08:24
Ma elan juba 18 aastat koos mehega kellel on see esimene pikem kooselu. Kokku kolisime kui olime 30ndate lõpus. Mul olid lapsed ja selja taga 10 aastat abielu.
Küsimus on soovis ja isiksuste sobivuses. Meil ei tekkinud küsimustki kas kolida kokku või mitte. Kokku kolisime alles pool aastat peale tutvumist kuna mu lastel oli vaja harjuda. Mõlemal oli oma elukoht olemas.
Meil ei tekkinud küsimustki kas kolida kokku või mitte. Kokku kolisime alles pool aastat peale tutvumist kuna mu lastel oli vaja harjuda. Mõlemal oli oma elukoht olemas.
Ahah, et alles pool aastat, nojah.. Ilmselt siis kellegi pind anti üürile ja asi vask.
Mu emal oli kunagi selline suhe – kestis ikka 10-15 aastat või nii. Nad hakkasid suhtlema kui mõlemad olid ehk 35?
Ema oli olnud üksi minu sünnist saati ja mehel polnud varasemaid pikaajalisi suhteid.
Kooselu polnud nende kahe vahel võimalik. Nad proovisid aga see oli üks paras räuskamine ja vaidlemine. Eraldi, oma kodudes elades, oli suhe viljakas. Mina olin õnneks piisavalt vana, et aru saada, mis toimus ja miks eraldi elamine oli parim lahendus.
No seletame siis lahti, et ei jääks osadele arusaamatuks. Vaadake, normaalne inimene ei tee maratone kuidas kellegiga kiiremas korras kokku kolida, lähtudes siis põhieesmärgist oma üüris säästa ehk igakuiselt ‘pappi teenida’. 6 kuud pole mingi aeg et inimest korralikult tundmagi õppida, iseäranis kui veel lapsed kah mängus nagu mõnel eelkõnelejal siin. Ja kui keegi teatab et neil läks veel lühem aega kokkukolimiseks, siis nojah, ‘olgu see parem sina kui mina’. Või äkki leidsite kellegi samast suguseltsist, siis on jah küll kõik juba teada inimese kohta, juba sünnist saadik, ha ha. Miks küll panna endid ja oma lähedasi ohtu?
No seletame siis lahti, et ei jääks osadele arusaamatuks. Vaadake, normaalne inimene ei tee maratone kuidas kellegiga kiiremas korras kokku kolida, lähtudes siis põhieesmärgist oma üüris säästa ehk igakuiselt ‘pappi teenida’. 6 kuud pole mingi aeg et inimest korralikult tundmagi õppida, iseäranis kui veel lapsed kah mängus nagu mõnel eelkõnelejal siin. Ja kui keegi teatab et neil läks veel lühem aega kokkukolimiseks, siis nojah, ‘olgu see parem sina kui mina’. Või äkki leidsite kellegi samast suguseltsist, siis on jah küll kõik juba teada inimese kohta, juba sünnist saadik, ha ha. Miks küll panna endid ja oma lähedasi ohtu?
6 kuud? Pilt on selge juba kuu-paariga. Maja renti 1000-1500 eest, saab ringi tsillida. Alati saab oma koju ju tagasi kolida.
Paari kuuga on selge 15aastastel. Vanematel (täisiga pluss) on kujunenud välja aga oma sõbrad, isiksus, harjumused, vaated ja kiiksud. Kui inimesed on nii heal järjel, et kõigil oma Eesti mõistes head majad, siis tõenäosus, et need mõlemad tahavad kokku kolida – nullilähedane.
Paari kuuga on selge 15aastastel. Vanematel (täisiga pluss) on kujunenud välja aga oma sõbrad, isiksus, harjumused, vaated ja kiiksud. Kui inimesed on nii heal järjel, et kõigil oma Eesti mõistes head majad, siis tõenäosus, et need mõlemad tahavad kokku kolida – nullilähedane.
Jep, olen 17 päeva pärast esmakohtumist kokku elama läinud ja elasime 10 aastat, kuu peale esmakohtumist(ta pidi jõudma ka oma naise maha jätta) 8 aastat. Kummalgi korral seksi enne kooselu polnud.
Kahekümnendad ei lähe arvesse. Kolmekümnendatel kümme aastat üksi olla pole probleem aga neljakümnendatel läheb juba päris raskeks ning viiekümnendatel ikka väga raskeks. Eriti 40+ naistel. Üldiselt on nii, et mehed on need keda kodustatakse ja naised need kes kodustavad. Sõltumata sellest, kas koos hakatakse elama mehe, naise või uuel pinnal. Küll aga on elu näidanud, et pikalt üksi elanu on oma isikliku ruumi ja vabadusega nii harjunud, et kokku kolides tekitab see alati pingeid. Sa lihtsalt väsid sotsiaalselt ära ja tahad omaette olla aga ei saa. See vajab eraldi tegelemist. Siin muutub oluliseks, kuidas osatakse oma vajadusi omavahel rahulikult selgitada, ilma et teine pool ei läheks närvi. Samuti, et ei neelaks alla ja ei jätaks rääkimata, nii et see kuhjub. Eks sellepärast ongi loodus seadnud armumise ajaks endorfiini jm ajukeemia selliseks, et oleks roosa udu mis ei lase häirida tühjast-tähjast.
Kui see tunne on vastastikune siis saab kooselust asja, sest mõlemad püüavad aga kui ühepoolne siis läheb nii nagu eelmine kord …