Teema: Mis hinnetega olete veel rahul

Kägu kirjutas:

Kuni mis hindeni veel kodus “häire” ei hakka ja te ei muretse? A-C? Või c on juba allamäge kukutud? (6. kl.)

mina eelistasin eelmine aasta kahte kolmele, sest seda sai parandada. ja ka lapsi juhendasin, et kui tunned, et asi ……, siis tee kahe peale. mul nad siiski tublid ja pigem neist endist kahju kui pingutusest hoolimata mingi hinne lõpuks 4 tunnistusele tuli. See aasta muutus hindamissüsteeem ja nyyd on vaid % ja ma pean sealt aru saama, kus lapsed tuge vajavad

Sõltub asjaoludest. Minu laps võib ilma pingutamata õppida viitele, kuid ühes aines on tal tunnistusel pidevalt neli, sest ta ei viitsi kodutöid teha ning enne kontrolltööd ei tee õpikut lahtigi. Tunnen end vahel maniakina, aga pahandan temaga, kui ta jälle nelja saab seal aines, sest ma TEAN, et kui ta oleks kasvõi 10 minutit sellele ainele pühendanud, oleks ta viie saanud. Mind ei häiri hinne neli, vaid tema kohutav laiskus.
Reeglina on tal koolis viied ja ühed. Ühtesid lubatakse enamasti parandada, aga meil on siiski kokkulepe, et ühe puhul tuleb arvutikeeld. Kui inimesel pole aega oma kodutöid teha, sest on vaja arvutis istuda, siis on ikka prioriteedid paigast ära. See, et aasta lõpuks ikkagi kiituskiri tuleb, on hea pea tõttu, mitte mingi töövõit.

Samas, kui mul oleks selline keskmine või nõrgapoolne laps, kes õpib ja hoiab oma asjad korras, kuid kelle jaoks häid tulemusi saada ongi raske, siis oleksin ilmselt õnnelik ka kolme üle – peaasi, et tehtud sai. Nii et kõik sõltub taustast ning lapsepoolsest panusest. Raske on õnnest käsi kokku lüüa, kui laps lihtsalt looderdab.

See sõltub lapsest. Minu lapsed saavad reeglina 5-i (neil ei ole tähed). Nii, et läbi arutame iga sellest viletsama hinde puhul, mis oli põhjuseks. Kui lapse võimed oleksid teisel tasemel, siis arutaksin neid hindeid, mis on alla tema tavapärase taseme.

Kägu kirjutas:

kuulge tulge mõistusele!

mu oma lapse koolis läks põhikooliosa paar aastat tagasi 10-pallisele süsteemile (gümnaasium jätkab 5-pallisega).
osa tuttvaid õpetajaid kurdavad ja ahastavad selle üle, et lapsevanemad sõna otseses mõttes ahistavad neid, eriti paistavad silma igal aastal selle lisaparalleeli vanemad, mis komplekteeritakse juurde teiste koolide õpilaste põhjal.
ikka : MIKS mu lapsel on SEITSE! Millal järelvastamine on?
Miks seitset parandada ei saa, see on ju niiiii halb hinne?
Minu lapsel on juba mitu kaheksat! Miks te talle lisakonsultatsiooni ei tee?
jne jne

samas on vanematele ja lastele püütud järjepidevalt selgitada:
10 = 5+
9 = 5
8 = 5-/ 4+
7 = 4
6 = 4-/ 3+
5= 3
jne

minu laps läks gümnaasiumisse kooli, kus kasutusel A kuni F skaala ja tõelpoolest, alguses tumdus, nagu oleks ainult A+ ja A aktsepteeritavad hinded. no olgu, B+ ka veel. panime siis protsentide järgi kõrvuti uue kooli tähed ja vana kooli numbrid ning oh mis üllatus – C+ on ka veel päris normaalne hinne. nii et saan oma kogemustele tuginede aru, et harjumine võib olla raske, kuid muidugi ei mõista sinu kirjeldatud reaktsioone ja nende väljendamist õpetajatele. iga mõtlev inimene peaks suutma siiski kõrvutada ja võrrelda nii lihtsaid asju. ja see suund, eriti tippkoolides, on väga hea, et maksimaalset hinnet ei panda kuigi tihti ega kuigi paljudele, vaid kasutatakšegi ainult 100% sooritust ületavate tööde puhul.

Kägu kirjutas:

minu laps läks gümnaasiumisse kooli, kus kasutusel A kuni F skaala ja tõelpoolest, alguses tumdus, nagu oleks ainult A+ ja A aktsepteeritavad hinded. no olgu, B+ ka veel. panime siis protsentide järgi kõrvuti uue kooli tähed ja vana kooli numbrid ning oh mis üllatus – C+ on ka veel päris normaalne hinne. nii et saan oma kogemustele tuginede aru, et harjumine võib olla raske, kuid muidugi ei mõista sinu kirjeldatud reaktsioone ja nende väljendamist õpetajatele. iga mõtlev inimene peaks suutma siiski kõrvutada ja võrrelda nii lihtsaid asju.

kuna mu oma laps suutis 1.klassist – gümmnaasiumini selles koolis käia nii, et tal oli kogu aeg 5-palli süsteem, siis mul endal polnud üldse udust aimugi, et altpoolt 10 palli süsteem peale tuleb. sain teada nii, et üks kauge sugulane, kelle lapselaps sinna kooli 7.kl läks järsku helistas ja oli püha viha täis, et tema seni puhta 5-lisel lapselapsel nüüd ainult halvad hinded ja et küll ikka on selles (eliitkoolis) halvad õpetajad, et pole mingeid järelvastamisi ega midagi…
süüdistas veel mind, et kuidas minu laps on suutnud seal aastaid häid hindeid saada ja tematüdruk saab vaid halbu hindeid.
ma algul kuulasin suu ammuli, siis helistasin huvi pärast paarile kolleegile (ma ise ka õpetaja, aga 5-pallises koolis) ja küsisin, et mida need suured numbrid seal põhikooliastmes siis üldse näitavad.
ja sis nad seletasid, põhjalikult 🙂 ja rääkisid oma problemidest nende mõistmatute vanematega.
mõtlesin, et appikene, kui neil on igal aastal kokku 30×2 sellist uut lapsevanemat (nagu mu sugulane) igas lennus, siis mul on neist tõsiselt kahju.

Kägu kirjutas:

ma algul kuulasin suu ammuli, siis helistasin huvi pärast paarile kolleegile (ma ise ka õpetaja, aga 5-pallises koolis) ja küsisin, et mida need suured numbrid seal põhikooliastmes siis üldse näitavad.
ja sis nad seletasid, põhjalikult ???? ja rääkisid oma problemidest nende mõistmatute vanematega.
mõtlesin, et appikene, kui neil on igal aastal kokku 30×2 sellist uut lapsevanemat (nagu mu sugulane) igas lennus, siis mul on neist tõsiselt kahju

Väga huvitav lugemine. Minu laps on käib ühes selles lisaparalleelis ja käis enne 5-palli süsteemiga koolis. Pole ei mul ega lapsel kordagi küsimust tekkinud, kas 7 või 8 on hea või halb hinne. Ja samuti pole ükski lapsevanem koosolekutel selliseid teemasid tõstatanud. Kindlasti on sinu poolt nimetatud lapsevanemaid olemas, aga päris kindlasti kohe pole neid 30×2, vaid pigem mõni üksik klassi kohta.

Mis puutub teemaalgataja küsimusse, siis hinne oleneb ainest. Kui aine on lapsele kerge ja ma tean, et tal selle jaoks pead on, siis ma tõesti ootan, et hinded oleks 9-10.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

emadest hinnetemaniakid. Laps ei pea kõike A peale tegema. Mõni B või C ei ole põrumine, mille puhul eriolukord välja kuulutada, Pole just palju mingeid eriti helge peaga lapsi, kõik nad seal tavakoolis on normintellektiga. Hinnetes erinevused tulevad enamasti vanemate alateadlikust survest ja eeldusest , et minu laps on eriliselt tark ning alla A, on põrumine. Laps tahab ema ootustele vastata. Kohusetundlikkus on hea asi, aga kõik viied 5.klassi tunnistusel-pole eeldus õnnelikuks ja edukaks eluks. Pigem tegeleda rohkem enda ja lapse kompleksidega.

Eriti helge peaga lapsed käivad siiski ka tavakoolides – ehk on see Sinu kompleks, et arvad, et viielised õpilased on lihtsalt ületreenitud ja koduse vägivalla all kannatavad keskmise IQga lapsed. ????

Minu viieline, kelle puhul ma tõesti vahel nelja puhul pahandan, pühendab 7. klassis kodutöödele keskmiselt alla 10 minuti päevas. Ja see on keskmine – enamasti ma üldse ei näe, et ta õpiks, sest kui midagi kirjalikku pole vaja esitada, siis ta ei õpi üldse. Isegi kontrolltöödeks ei õpi ja teatud ainetes ma seetõttu ka temaga pahandan – miks teha kontrolltöö kolme või nelja peale kui 10 minutit kordamist võimaldaks selle teha 5 peale? Minu meelest on see ka õpetajate suhtes lugupidamatu, et oma kirjatööd esitab ta väga tihti alles peale 1 saamist ning kontrolltöödeks lihtsalt ei suvatse õppida.

Sellest hoolimata käib ta olümpiaadidel ja kuna me ei ela Tartus ega Tallinnas, siis ka enamasti võidab. Kuratlikult hea pea – jah. Tööharjumus ja kohusetunne on kahjuks null ja seda ma tõesti tahaks temas treenida, aga siiani pole mu näägutamine vilja kandnud. ????

Kirjutad nagu minust põhikoolis 🙂 Oli tavaline piirkonnakool, kus viieliseks olemine minult suurt pingutust ei nõudnud. Aga siis tuli gümnaasium ning vanaviisi jätkata enam ei õnnestunud. Suurem koormus tuli üllatusena ja tekitas stressi, aga uhkus ei lubanud naljadega “leppida”. Ehk vanemate ootused mängisid ka oma rolli. Võtsin ennast kokku ja lõpetasin kuldmedaliga. Seega minu oskus õppimisel vaeva näha pärineb gümnaasiumi ajast. Ehk minu näide on sulle mõnevõrra lohutuseks 🙂

See oleneb lapse võimetest ja oskustest. Ja seoses sellega, kui palju ta vaeva näeb ja tööd teeb mingi hinde saamiseks. Kõiki ei saa mõõta ühe puuga. Kui laps saab kolme ja on selleks palju aega ja tööd teinud, mitu tundi õppinud, ja sa tead, et talle on see kõva saavutus, siis see ongi see koht, kus kiidetakse kolme eest. Ja a

Ega eriti andekatele pole eraldi koole ja neil eriti andekatel on ses mõttes raske, et kui teised saavad kogeda saavutusrõõmu oma kolmede ja neljadegagi (või siis kõigega, mis E ja ülespoole), siis nemad ei saa seda isegi A või 5 puhul. Ei ole vaja mingit vanema hindemaniaklust, võimekad lapsed on enamasti tavalisest suurema saavutusvajadusega ja seavad endale ise eesmärke, nii et mis alla A või 5 võib nende jaoks vaat et läbikukkumine olla, mis sest et vanemad nii ei arva.

Minu lapsed on seni enamasti viitele õppinud (algklassides veel) ja kui näen, et mõni 4 sees, siis küsin, et kas midagi jäi arusaamatuks. Sageli on neil raskusi sellisel juhul olnud mitte ülesande endaga, vaid töökäskluse korraliku lugemisega. Ja korra proovis üks laps, et kas talle ikka õigesti hindeid pannakse, mitte vaid näo järele. Jättis tookord nimelt paar küsimust vastamata.
Mis ma siis sellise 4 pärast ikka muretsen? Muretseda on vaja siis, kui laps ise üksiku nelja pärast pahuraks läheb või kuskil aines järsult hinded halvenevad. Kui laste võimed oleks teistsugused, siis ilmselgelt peaks muretsema, kui mitterahuldavad hakkavad ilmuma. Siis on kindlasti tarvis reageerida ja põhjuseid uurida.
Tarkust hinded alati objektiivselt ei kajasta ja õppimisel ei peaks hinded kõige suuremaks eesmärgiks olema, vaid teadmine ja arusaamine. Seda püüan oma lastele ka õpetada.

Eks see on suures osas kokkuleppe küsimus, et muretsen kas “2” hinnete või “4” pärast, igaüks paneb oma lastele ise selle lati vastavalt oma nõudlikkusele. Väidan, et kõik normintellektiga õpilased on võimelised õppima puhtalt viitele, kui nad selle endale eesmärgiks seavad. Aga ei mõista seda vajadust. Tulevikus ju ei küsi keegi, kas sul olid 3. kl tunnistusel kõik viied või 2 nelja või kolm nelja. Või hoopis kolmepuru. Tugev närvisüsteem on see, mis eluõnne ja edukuse määrab, kõrge saavutusvajadus on tihti seotud kõrge neurootilisusega. Koolis on lihtne saada kõik viied, koolitükid hoolikalt selgeks õppides, aga elus me tavaliselt parimagi tahtmise juures “kõiki viisi” ei saa, määrama hakkavad paljud kontrollimatud tegurid. See on kõrge saavutusvajadusega ja maksimaalsete hinnetega harjunud lapsele suur stress.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Minu viieline, kelle puhul ma tõesti vahel nelja puhul pahandan, pühendab 7. klassis kodutöödele keskmiselt alla 10 minuti päevas. Ja see on keskmine – enamasti ma üldse ei näe, et ta õpiks, sest kui midagi kirjalikku pole vaja esitada, siis ta ei õpi üldse. Isegi kontrolltöödeks ei õpi ja teatud ainetes ma seetõttu ka temaga pahandan – miks teha kontrolltöö kolme või nelja peale kui 10 minutit kordamist võimaldaks selle teha 5 peale? Minu meelest on see ka õpetajate suhtes lugupidamatu, et oma kirjatööd esitab ta väga tihti alles peale 1 saamist ning kontrolltöödeks lihtsalt ei suvatse õppida.

Sellest hoolimata käib ta olümpiaadidel ja kuna me ei ela Tartus ega Tallinnas, siis ka enamasti võidab. Kuratlikult hea pea – jah. Tööharjumus ja kohusetunne on kahjuks null ja seda ma tõesti tahaks temas treenida, aga siiani pole mu näägutamine vilja kandnud. ????

Kui auahne su laps on? Seitsmendas klassis alles hakkavad õige olümpiaadid pihta (kuu aja pärast nt. loodusteaduste esimene voor) ja selleks, et vabariiklikusse vooru jõuda, peab juba ka veidi vaeva nägema. Äkki see motiveerib su last.

Auahnust on kamaluga antud. Piirkonnaolümpiaadi järel nuttis, kui kolmanda koha sai- täielik läbikukkumine… 5. klassis ei mahtunud Kängurus vabariigi esisaja sisse – jälle draama. Et see teda rohkem pingutama motiveeriks, ma väga ei näe. Nutab ära ja looderdab edasi.

Samas vabariiklikke olümpiaade ootab väga (ja mina ootan ka). Isegi kui lõppvooru ei saa, siis 7. klassist alates on ülesanded ühised, nii et tekib üle-eestiline võrdlusmoment. Olen talle üritanud vihjata, et ega ta päris geenius pole ning natuke tööharjumust kuluks tallegi ära, aga ma pole kindel, et ta mind usub, sest kohalikus konnatiigis on ta ju kõige kõvem konn. Loodan küll, et suurem konkurents motiveerib natuke pingutama. 🙂

Kägu kirjutas:

Eks see on suures osas kokkuleppe küsimus, et muretsen kas “2” hinnete või “4” pärast, igaüks paneb oma lastele ise selle lati vastavalt oma nõudlikkusele. Väidan, et kõik normintellektiga õpilased on võimelised õppima puhtalt viitele, kui nad selle endale eesmärgiks seavad. Aga ei mõista seda vajadust

Aga kus kirjas on? Ja kes seda mõõdab?

Huvitav, miks üldse mõned koolid selle 10-palli süsteemi peale läksid, kui see vaid õpetajatele tööd juurde teeb (lõputud selgitustööd lapsevanematele)? Edasises elus seda ju kusagil vaja ei lähe, ülikoolides hinnatakse ju tähtedega. Kujutan ette, et juhtkonna vaimusünnitis ja õpetajad lihtsalt pandi fakti ette.

Kägu kirjutas:

Huvitav, miks üldse mõned koolid selle 10-palli süsteemi peale läksid, kui see vaid õpetajatele tööd juurde teeb (lõputud selgitustööd lapsevanematele)? Edasises elus seda ju kusagil vaja ei lähe, ülikoolides hinnatakse ju tähtedega. Kujutan ette, et juhtkonna vaimusünnitis ja õpetajad lihtsalt pandi fakti ette.

ma ei tea ühtki kooli, kus oleks hinded skaalal 1-10 ja praegu siit teemast lugesin esimest korda, et selliseid on. (vaid saksa gümnaasiumides võiks loogilisena olla erinev skaala, kus 1 on maksimum.))

minu lapse koolis on maksimum A+ ja minimaalne, millega veel läbi saab, E ning lisaks kaks negatiivset hinnet (miks kaks, sellest ei ole ma tõesti aru saanud). igal tähel on lisaks ka plussiga variant. ehk siis sisuliselt sama süsteem nagu kõrgkoolis ja seetõttu mulle meeldib. põhikoolis oli lapsel 5-palli hindamine ja ausalt, minu meelest jääb diferentseerimise võimalust väheks, tahaks ikka teada, kas 5 on üle 100% soorituse eest või nibin-nabin kätte saadud, kas 3 kisub läbikukkumise poole või on pigem pool punkti neljast puudu. õnneks on meie põhikoolis ka sellest aastast numbrilistel hinnetel ametlikult (st e-koolis) miinused ja plussid.

Kägu kirjutas:

Ma arvan, et postituse autor mõtles eelkõige seda, et laps on mingis aines üle keskmise tubli ja andekas, siis tavakoolis on tal märksa suurem võimalus piirkondlikule olümpiaadile saada kui eliitkoolis. Eliitkoolis on samal tasemel lapsi vähemalt pool klassitäit ja olümpiaadile saadetakse vaid paar eriti silmapaistvat – ja neilt oodatakse vähemalt kohta esikolmikus. Tavakoolis tunnustatakse tihti ka kooli kodulehel kõiki piirkondliku olümpiaadi esikümnesse sattujaid ja õpetajad tunnustavad ka lihtsalt osalemise eest. Näiteks minu laps osales eelmisel aastal piirkondlikul emakeeleolümpiaadil, kus samas kategoorias võistlesid ka aasta vanemad lapsed. Õpetaja oli siiralt vaimustuses, et laps suutis 75 osaleja seas 24. kohale tulla.

Seda ma ju seletasingi, et vähemalt Tallinnas pole vahet, mis koolis laps käib – koolivoorust edasi piirkondlikule saadakse ülelinnalise nimekirja alusel. Ja vabalt saab ja saabki ühest (eliit)koolist väga mitu last edasi piirkonnavooru. Tallinnas on pigem tavakoolilastel raskem edasi saada, sest ettevalmistus on eliitkoolides tugevam. Need nimekirjad on muide netist leitavad, võite ise vaadata.
Ma tõesti ei tea, kuidas mujal maakondades voorud korraldatud on. Kas ongi üldse koolivoore kui osalejaid on nagunii vähe ja alustatakse kohe piirkonnavoorust? Aga samas pole neis piirkondades ka nn. eliitkoole.
Jutt käib siis TÜ teaduskooli korraldatud olümpiaadidest. Sellisel võistlusel nagu nt. “Nuputa” on eliitkoolis ilmselt jah raskem võiskonda pääseda, sest võrdseid on rohkem.