Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha.
Tuleb juttu mingist söögikohast, ta vastab, ma ei saa selle koha fenomenist aru, ma pole seal käinud 😀
Jne jne,kommenteerib kõike, kuigi keegi ei küsi arvamust. Nagu komme teiste asju pisendada või maha teha. Mis sellistel inimestel viga on?
See on jah mingi kompleksiteema mu arvates
alaväärsuskompleks
On jah sellised, ühel mu sõbrannal on selline mees. Õudne mölamaffia, suu käib kogu aeg, ükskõik mida öelda või rääkida, kohe tuleb mingi valang vastu, kuidas see misiganes ei kõlba jms. Otsa käib tavaliselt mingi alternatiivi tutvustamine, mida tema teeb või kasutab või on näinud ja kuidas see on ainuõige.
Mul on arsenal stampvastuseid. Nt:
Mulle see nii sobib!
Igaühele oma!
Issand, see on täiega hea, parim asi üldse!
Mu lapsele nii meeldib seal! (Kõigi kohtade jaoks, kus tema arvates ei kõlba käia)
Jne jne. Vahel ma ka lihtsalt panen mingeid “fakte” ja üldlevinud arusaamu vastu, mispeale ta alati vait jääb. Ükskord nad olid mul külas ja mees mölisema, et miks mul selline kohvimasin on, teeb paberimaitsega kohvi. Mul on tõesti tavaline paberfiltritega masin. Ma sellepeale jahvatasin, et oi, tead, see paberfilter püüab kinni kõik kahjulikud rasvad jm ained kohvist, mis muidu kolesterooli tõstavad ja plääplääplää. Rohkem pole minu masinat kommenteeritud.
Kas ta kodus ka selline on või ainult seltskonnas, ei oska öelda. Igatahes on väga raske suhelda, püüan sõbrannaga kokku saada nii, et meest ei ole kaasas.
Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha.
Tuleb juttu mingist söögikohast, ta vastab, ma ei saa selle koha fenomenist aru, ma pole seal käinud 😀
Jne jne,kommenteerib kõike, kuigi keegi ei küsi arvamust. Nagu komme teiste asju pisendada või maha teha. Mis sellistel inimestel viga on?
Aga miks see SIND häirib. Mis on sinul viga, et sa ei saa kellegi arvamust visata prügikasti, nagu prahi, mida ei ole eluks vaja on. Miks sa teiste arvamused üleskorjad ja endas kannad. Vat seda peaksid sa küsima – Mis on minul viga, et teiste sõnalist solki endaga kannan ? Kui sa juba ütled midagi, siis keegi ka midagi ütleb. Kui sina ei taha kommentaari, hoia oma suu kinni. Kui juba ütled ja keegi kuuleb, siis on sõnad paratamatud, mis tulevad. Ja need on ütleja sõnad, ütleb mida tahab. Mis on sinul viga, et annad teistele võimaluse kommenteerida viisil ,mis sulle ei sobi. Egoism on hull asi, eriti kui arvab, et teised epaks rääkima ainult seda, mis endale meeldib. Tuleb trooni otsast välja, tee suu lahti ainult siis kui tõesti arvamust tahad, ära laterda kõikidele oma elu, kui reaktsioonid ei sobi. Miks sulle ei sobi, kui kellegi teise arvamus erineb sinu omast ? Mis on sul viga ?
Eelmisel mingi point ju on- ei ole vaja ennast igasuguste arvamusest kõigutada, ela oma elu nagu sulle meeldib-, aga vorm on üleolevalt vastik ja õelutsev. Mis sul endal viga on, et keset ööd NII sappi täis oled?
Sa küsid mis inimesed sellised on? Las ma vastan sulle – need on kibestunud inimesed.
Mul on olnud sellised tutvusringkonnas, enam neid ei ole. Ma ei kannata sellist negatiivust.
Ühega lõpetasin suhtlemise nii, et kui ma talle ütlesin, et ma olen rase, siis ta ütles mulle, et ma ei hõiskaks enne õhtut, sest laps võib ka kuue kuu pealt ära kukkuda. Tema sõbrannal kukkus.
Ja kui isegi ei kuku, siis võib ta autismiga sündida.
Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha.
Tuleb juttu mingist söögikohast, ta vastab, ma ei saa selle koha fenomenist aru, ma pole seal käinud 😀
Jne jne,kommenteerib kõike, kuigi keegi ei küsi arvamust. Nagu komme teiste asju pisendada või maha teha. Mis sellistel inimestel viga on?
Aga miks see SIND häirib. Mis on sinul viga, et sa ei saa kellegi arvamust visata prügikasti, nagu prahi, mida ei ole eluks vaja on. Miks sa teiste arvamused üleskorjad ja endas kannad. Vat seda peaksid sa küsima – Mis on minul viga, et teiste sõnalist solki endaga kannan ? Kui sa juba ütled midagi, siis keegi ka midagi ütleb. Kui sina ei taha kommentaari, hoia oma suu kinni. Kui juba ütled ja keegi kuuleb, siis on sõnad paratamatud, mis tulevad. Ja need on ütleja sõnad, ütleb mida tahab. Mis on sinul viga, et annad teistele võimaluse kommenteerida viisil ,mis sulle ei sobi. Egoism on hull asi, eriti kui arvab, et teised epaks rääkima ainult seda, mis endale meeldib. Tuleb trooni otsast välja, tee suu lahti ainult siis kui tõesti arvamust tahad, ära laterda kõikidele oma elu, kui reaktsioonid ei sobi. Miks sulle ei sobi, kui kellegi teise arvamus erineb sinu omast ? Mis on sul viga ?
Sa oled see väitlusklubi liige, kelle koduülesandeks on võtta suvaline teema, see pea peale keerata ja hakata teemaalgatajale vastu vaidlema oma väljamõeldud postulaatidele tuginedes?
Sa oled see väitlusklubi liige, kelle koduülesandeks on võtta suvaline teema, see pea peale keerata ja hakata teemaalgatajale vastu vaidlema oma väljamõeldud postulaatidele tuginedes?
Ei, ta on siin mitu korda öelnud, et soovib vaid Perekooli lugejaid ärritada ja konflikti kiskuda. Ja kõik peaks talle tänulikud olema, sest ta elavdab vestlust, muidu ei toimuks siin mitte midagi.
Koduabis jõuti järeldusele, et see tegelane ei ole normaalne. Inimesed vahetasid n tekkide kohta kogemusi ja selline hakkas korduvalt teisi halvustama ja mõnitama. Mõni aasta tagasi nimetati sellist Jälkur. Vahepeal oli pikalt kadunud.
Kas ta mitte ka Koduabis ka võileiva teema all halvustas ja mõnitas.
Kas ta mitte ka Koduabis ka võileiva teema all halvustas ja mõnitas.
Ta mõnitab ja halvustab peaaaegu igas rubriigis.
Selliseid inimesi on, aga õnneks mitte palju. Viimati kogemus inimesega, kes küsis, miks mul WC-paber jookseb nö eestpoolt ja natuke hiljem küsis, miks ma ometi kosmeetikat hoian külmkapi peal. Esimesel juhul vastasin, et nii paberile meeldib ja teisel, et kosmeetika lihtsalt elab seal. Kui ta siis esitas umbes viienda küsimuse, et miks meil on esikus lauake, siis ei osanud muud vastata, kui et palun anna teada, kuidas peaksime edasi elama. Solvus.
Samas eks paljud meist ka küsivad midagi, mida ei oskagi halvasti mõelda, aga teine pool tunneb end haavatuna. Enamasti kuna küsija ei tea midagi, mis on valus vastajale. Näiteks mäletan, kuidas isa küsis naabrinaiselt, kas pole mitte kaunis ja tore päikeseline kevadpäev, kui saime trepikojas kokku. Selgus, et see on naabrinaise lesestumise kümnes aastapäev ja no…sealt oli ikka kõva külm õhk ja null teret vastu järgmised 20 aastat.
Vanematel oli selline isend tutvuskonnas ning keegi ei soovinud tema kõrvale istuda – selline üleolev ja ainult enda arvamust õigeks pidav. Kui keegi ütleb, et temale meeldib Pariis/Tartu/Nuustaku – üks kõik milline koht maailmas – tuleb sealt alati mingi üleolev kommentaar- see ei ole mingi koht, kuhu minna tasuks. Kui keegi ostab BMW/Toyota/Škoda – jälle midagi, mis ei meeldi – bmwga sõidavad rullnokad, toyota on ka mõttetu ja kes selle odava škodaga ikka sõidab.
Ise elas suht väikses kohas ja sõidab Opeliga. Kaasa oli tal väga sõbralik ja üritab siluda, aga keegi ammu ei viitsi temaga rääkida.
Eelmisel mingi point ju on- ei ole vaja ennast igasuguste arvamusest kõigutada, ela oma elu nagu sulle meeldib-, aga vorm on üleolevalt vastik ja õelutsev. Mis sul endal viga on, et keset ööd NII sappi täis oled?
Jälle see kellaaeg (kuupäev, nädalapäev, tähtpäev vm)? Mis tähtsust sellel on, mis kell keegi vastab? Kellaajad ei pruugi ka kõigil samad olla.
Olen ka seda meelt, et mõistlik on valida, kellele mida rääkida. Perekoolis on ka tavaline küsimus: “Miks sa sellistega suhtled/kust sa sellilseid tunned?”. See vastaja, kes siin laste aadressil selgitama hakka, oli päris imelik. Täiskasvanu võiks ikka iseenda eest julgeda rääkida, mitte laste taha pugeda.
Mõni kommenteeribki kõike mida sülg suhu toob.
Nagu neil puudub võime oma peas privaatselt asju arvata.
Mina pakun et kadedus, millest on tekkinud kibestumus. Kadedus on selline kole omadus, et sellega kaasneb kohe ka õelus. Polegi muud teha, kui eemale hoida sellisest.
Ära räägi igasugustega kõiki oma käimisi ja tegemisi. Mõni haavub ja peab seda uhkustamiseks, eriti kui endal võimalusi pole. Mina nt olen puudutatuna end tundnud, kui tuttav mingit tänu tutvustele saadud head diili kirjeldab, teab ju, et mul võimalus puudub.
Aga see on lihtsalt näide. Inimesed on erinevad, ega tähtis pole see, mida sina räägid, tähtis on see, kuidas teine sellest aru saab.
Mõni kommenteeribki kõike mida sülg suhu toob.
Nagu neil puudub võime oma peas privaatselt asju arvata.
Selliseid kutsutakse ilma filtrita tegelasteks. Aju ja suu vahel pole filtrit. Ise arvavad et ilgelt ausad inimesed ja teistele nende “tõde” ei meeldi.
No ja teine kategooria nagu eespool kirjeldatud, inimesed kes arvavad et ainuisiklikult ainult nemad teavad kuidas “asjad” käivad ja kuidas kõike peab tegema. Meil on selline naabrimees, ilgelt tüütu, kogu aeg käib ” õpetamas”.
Kolmas kategooria ongi ilmselt lihtsalt s.ta iseloomuga.
Eestis on ju selliste inimeste erakondki olemas.
Mul oli lapsepõlvesõbranna selline, kes vingus iga asja peale. Läheme nt koos kuhugi turismitallu – tekid karedad, õhk tolmune, pannkoogid maitsetud … Viuviuviu kogu aeg. Paar korda tegin talle lõpuks ka märkuse ja nii meie sõprus katki jäigi. Ei tea, kellele ta nüüd vingub.
Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha.
Tuleb juttu mingist söögikohast, ta vastab, ma ei saa selle koha fenomenist aru, ma pole seal käinud 😀
Jne jne,kommenteerib kõike, kuigi keegi ei küsi arvamust. Nagu komme teiste asju pisendada või maha teha. Mis sellistel inimestel viga on?
Aga miks see SIND häirib. Mis on sinul viga, et sa ei saa kellegi arvamust visata prügikasti, nagu prahi, mida ei ole eluks vaja on. Miks sa teiste arvamused üleskorjad ja endas kannad. Vat seda peaksid sa küsima – Mis on minul viga, et teiste sõnalist solki endaga kannan ? Kui sa juba ütled midagi, siis keegi ka midagi ütleb. Kui sina ei taha kommentaari, hoia oma suu kinni. Kui juba ütled ja keegi kuuleb, siis on sõnad paratamatud, mis tulevad. Ja need on ütleja sõnad, ütleb mida tahab. Mis on sinul viga, et annad teistele võimaluse kommenteerida viisil ,mis sulle ei sobi. Egoism on hull asi, eriti kui arvab, et teised epaks rääkima ainult seda, mis endale meeldib. Tuleb trooni otsast välja, tee suu lahti ainult siis kui tõesti arvamust tahad, ära laterda kõikidele oma elu, kui reaktsioonid ei sobi. Miks sulle ei sobi, kui kellegi teise arvamus erineb sinu omast ? Mis on sul viga ?
Mis sul viga on?
Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha. Tuleb juttu mingist söögikohast, ta vastab, ma ei saa selle koha fenomenist aru, ma pole seal käinud 😀 Jne jne,kommenteerib kõike, kuigi keegi ei küsi arvamust.
sinu arvates siis vestlus peaks olema ainult sinu monoloog? kui sa millestki räägid (reisist, söökikohast jne), siis peaksid nagu valmis olema, et vestluspartner sinu valitud teemat kuidagi kommenteerib ja selle kohta arvamust evib
See ei ole otseselt isegi arvamus, vaid rohkem juba hinnang. Ja inimesed, kes pidevalt kõigele negatiivseid hinnanguid annavad, ei ole enamasti kuigi populaarsed. Üldse olen tähele pannud, et inimesed, kes suudavad hinnangute andmisest hoiduda ja oma arvamuse endale hoida, on meeldivamad ja populaarsemad.
Samuti võiks järgida vana tõde – kui sul pole midagi head öelda, siis ole lihtsalt vait. Ega oma negatiivsete arvamuste ja hinnangute välja pritsimine maailma paremaks ei tee.
See ei ole otseselt isegi arvamus, vaid rohkem juba hinnang. Ja inimesed, kes pidevalt kõigele negatiivseid hinnanguid annavad, ei ole enamasti kuigi populaarsed. Üldse olen tähele pannud, et inimesed, kes suudavad hinnangute andmisest hoiduda ja oma arvamuse endale hoida, on meeldivamad ja populaarsemad.
Samuti võiks järgida vana tõde – kui sul pole midagi head öelda, siis ole lihtsalt vait. Ega oma negatiivsete arvamuste ja hinnangute välja pritsimine maailma paremaks ei tee.
Jah, võib ka eriarvamused täiesti maha vaikida ja oma arvamuse endale hoida. Aga suur puudus minu jaoks on siin see, et niimoodi inimestega suhtlemine pole üldse huvitav.
Okei, mõnes situatsioonis (kus niikuinii pole aega hakata pikalt-laialt jahuma) see ju sobib – ütled lihtsalt selleks, et midagi vastata: “Ahah, tore” ja nii pikaks see vestlus jääbki. Aga kogu aeg rääkida teadmisega, et oma arvamuse peab endale hoidma ning et teine inimene sulle ka oma arvamust ei avalda… nii igav! Olen küll kokku puutunud seltskondadega, kus selline vestlus käib enam-vähem kogu aeg. Tulemus on see, et varsti märkad, et hakkad seltskonnast irduma. Jah, midagi hullu ju ei ole, nad on nii toredad, nii viisakad… Aga ei viitsi (ehk ei leia enam motivatsiooni) rääkima minna, tapvalt igav on.
Eelistaks sellist vestlust, kus inimene lihtsalt ei vaiki või ütle iga asja peale automaatselt: “Oi, nii tore!” , vaid ütleb välja oma erineva arvamuse näit. reisi või söögikoha kohta. Kuid ta teeb seda rahulikult, mitte esimest inimest paikapaneva tooniga ( “Häh! “) või närveldades ja meeleheitlikult võideldes, et esimene inimene muudaks tema arvamuseavalduse peale ka oma arvamust.
Kui keegi pidevalt kasutab eriarvamuste korral mahategevat või pisendavat tooni, siis võivadki hakata tunduma selle inimese arvamuseavaldused/kommentaarid ebameeldivad: miks ta peab alati minu rõõmu milleski ära rikkuma – olgu parem vait! Ei tahagi talle enam midagi rääkida…
Kui sama inimene rahulikult ütleks, et tal oleks sellel reisil igav (“sest ma ei ole see tüüp, kes…”) või et tema selle söögikoha fenomenist aru ei saa ja pole käinud ka – see oleks ju täiesti ok? Või näiteks küsiks, et mis oli sulle sellele reisil huvitav või mis selles söögikohas meeldis? Ah pastaroad – no ma pole eriline pastafänn, nii et ma vist ikka ei lähe sinna sööma, aga mulle meeldib … ja ma käin …, sest seal on see toit minu meelest nii hea. Ka see oleks ju täiesti normaalne? Ei peagi tingimata nö. kaasa määgima. Inimesed ongi erinevad. Saab ju oma eriarvamust ka rahulikult väljendada.
Kui aga teemaalgataja mainitud inimene nagu peab pidevalt halvustama ja pisendama oma tooniga, siis ma jah, ei imesta, kui teemaalgatajat häirib ja ta hakkab eemale hoidma. Või selle inimese seltskonnas rohkem vaikima sellest, kus ta käis või mida tegi. Ega sellised, kes on harjunud halvustava tooniga arvamust avaldama või kommenteerima, enamasti ei muutu ka, sest nende meelest pole midagi valesti või on nad koguni uhked (kuidas nemad kõik paika panevad).
Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha.
Vahepeal oli moes reisisihtkoha kritiseerimine. “Sa lähed Londonisse? Issand, see ju pungil turiste täis, mis sa sinna otsid!” Samal põhjusel olid mõne jaoks suures ebasoosingus Kanaari saared, Türgi ja Egiptus.
Vahepeal tekkis juba tunne, et minna tohib ainult sinna, kus kedagi teist ei ole. Veedad nädalakese kusagil Antarktika uurimisjaamas, olles pannud selle alla magama oma poole aasta sissetuleku, et saaks linnukese kirja – aga vot mina käin seal, kus teised ei käi!
Tundub umbes sama fenomen nagu osa naiste puhul – peol ei taheta näha teise naise seljas samasugust kleiti, riietega tahetakse oma erilisust rõhutada.
Kanaaride ja Türgi ja Londoni suhtes mina komplekse ei põe. Kõik paigad maakeral on tegelikult huvitavad ja väärivad vaatamist olenemata sellest, kas ka teised inimesed on neid näinud või mitte. Suur osa reisi õnnestumisest sõltub ikkagi ka endast – mõni oskab ka Türgis näha ja õppida palju uut ja huvitavat ning kogeda toredat puhkust, teine pole nagunii mitte kusagil rahul.
On tõesti nii erinevaid inimesi. Mind tegelikult väga huvitab, et miks nii on ja mis see inimene enda sees mõtleb, kahjuks pole siiani teada saanud, kui veidraid suhtumisi olen kohanud. Sellistest pakkumistest – “aga äkki on tal…” pole muidugi kasu, kui just mingi spetsialist seda ei räägi, siis ehk midagi on.
Inimesed, kes on pidevalt mingi asja vastu, vaidlevad ja ajavad oma rida. Ok, kui on kindel arusaam ja põhimõtted, siis saan sellest aru. See ei huvitagi, kui nii on. Ikka see, kui keegi seltskonnas kindla suuga väitleb, näiteks reisimise üle(siin oli nii) ja teeb seda maha ja ironiseerib, et a´la ju siis raha lademes või aega priilt käes, ju pole oma ajaga muud targemat teha, kui hulkuda jne jne., Ma isegi aktsepteerin seda, aga elu on näidanud, et see on enamasti tühi mula. Tean paari sellist inimest, kes nii on oma tuttavatele teinud. Ja sealsamas räägivad kohe vastupidist järgmine kord. N: “teate, mul tütar sõitis Kanaaridele mehega, (sõbrannaga), saavad ka kord midagi näha ja niisama olla. Sellise suhtumise järgi saan aru, et inimene on tuulelipp, kes lahmib, aru andmata, solvab teisi, paneb ära ja kui omal selline olukord tekib või oma peres, siis on otse vastupidi, kiidab, et nii tublid ja räägib, kui tore. ??
Võibolla autistlik inimene, kes soovib vestelda, aga ei taba ära seltskondlikke kirjutamata reegleid, ja ei oma empaatiavõimet, et teise meeleolu tajuda või talle kaasa elada.
Kadedad.
Mu emal on selline sõbranna ja ma pole siiani aru saanud, miks mu ema seda asja on aastaid välja kannatanud. Näiteid vestlustest:
– Mu lapselaps õpib XXX koolis 10. klassis.
– Seal või? Seal pidid kõik enesetappe tegema ju!
– Mu laps läks Itaaliasse reisile ja tuleb tagasi nädala pärast.
– Itaaliasse? Seal ju maffiooso!
– Ma tegin täna lõunaks pelmeene ise, taignast alates.
– Ise? Poe omad on palju maitsvamad, lisaks on enda omadel ju salmonella…
Jne. Kui pole midagi võrdväärset välja panna, siis toob esile mingi negatiivse nähu. Ise vaatan küll nt. sõbranna lapse kooli puhul pigem positiivset a`la kunsti/loodus/keelekallakut, head asukohta jne., mitte mingit negatiivset jama; reisisihtkoha puhul uuriks, kus käisid, mida näid ja kuhu soovitaksid minna; isetehtud pelmeenide/pasta jne puhul küsiks retsepti jne. Otsiks positiivset, räägiks kaasa ja tooks ehk mõne omagi seose, kuid sellist negatiivsuslaviini saab kokkuvõtlikult taandada vaid puhta kadeduse peale.
Eelistaks sellist vestlust, kus inimene lihtsalt ei vaiki või ütle iga asja peale automaatselt: “Oi, nii tore!” , vaid ütleb välja oma erineva arvamuse näit. reisi või söögikoha kohta.
Arvamuse asemel võiks vahetada infot, toimuda sellel pinnal mõttevahetus. Sina ütled, et lähed Londonisse, mina räägin, et plaanin Pariisi sõita. Edasi arutame, mida kumbki neis linnades teha tahaks.
Arvamust võiks avaldada siis, kui üks osapool selgelt seda soovib ja annab mõista, et on nõus kuulma ka negatiivset arvamust, kui teisel osapoolel selline peaks olema. Meeles peaks ka pidama, et meie arvamus on lihtsat… meie arvamus. See ei ole mingi a ja o, mida tingimata kuulutama peab.
Räägin, et lähen … reisile. Ta vastab, seal pole midagi teha.
Mul on sarnase suhtumisega töökaaslane. Mainisin muu jutu sees, et teeme lähiajal tütrega mõnepäevase reisi ühte Euroopa riiki ja selle peale kuulsin, et aga seal on ju ainult neegrid ja moslemid, hinnad 5 korda kõrgemad kui Eestis, hotellides 5 cm pikkusede prussakad ja lutikad ning et valgeid naisi muudkui tapetakse ja vägistatakse. Ja üldse on see riik ääretult igav ja mingit elamust sealt ei saa. Küsisin, et kas ta ise on seal riigis käinud – no loomulikult mitte, lennukid ju iga päev kukuvad alla, ega tema loll pole, et elu ohtu seab ja oma palgaga turismisektorit toetab.
