Eks inimesed ongi erinevad – sina kasutad oma õigust vabale ajale ja eraelule ja pead end tavaliseks mutrikeseks, keda tööalane kõne väljaspool tööaega sigamoodi kiusab. Teine tüüp inimesi on jälle need, kes ka vabal ajal suudavad tööalase kõne vastu võtta ja helistajaga vingumata suhelda. Ja sealjuures ei pea sellist helistamist ei inimõiguste rikkumiseks ega kiusuks.
Jah, nõus. Inimesed ongi erinevad. Sinusugused tähelepanunäljas sildistajad on nt üks tüüp. Loodan, et ma sinuga kunagi koos töötama ei pea.
Siin ei vaidle sinuga mitte ainult üks kägu, vaid mitu. Sa vastasid kellelegi, kellega, ma olen samal nõul, aga mina see ei ole. Samas sõna mutrike tõin mina sisse, mitte tema. Jah, suures masinavärgis olemegi me kõik mutrikesed. Ja see ei tee meid sugugi ebaoluliseks. Iga mutter on väga oluline. Aga selleks, et see suur masinavärk normaalselt töötaks, peab iga mutrike ka puhata saama. Seega igasugused tähelepanunäljas tegelased, kes pisikeste põhjuste pärast kolleegidele öösel helsitavad, peavad vähemalt meie organisatsioonis ruttu aru saama, et see ei ole OK. Seda ikka selleks, et vajadusel oleks inimestel jõudu ja jaksu tegutseda ka siis, kui ei ole tööaeg. Mina olen ka inimesele väljaspool tööaega helistanud. Oli selline olukord, kus oli väga hädasti vaja. Ükski sõnum ega meil ei olnd tol hetkel asenduseks võimalik. On ka mulle helistatud, see on normaalne. Aga mitte pseudoprolbeemidega. Õnneks on mul normaalsed kolleegid.
Muideks, sinule, sildistajale võib üllatav tunduda, aga mina, mutrike, kelle ametlik tööaeg on E-R 8-17, olen nii mõnelgi korral töötanud ka õhtuti, vahel isegi ööseti ja pole kunagi selle eest ületunnitasu küsinud. Kui on vaja, siis on vaja. Aga seda, kui keegi hakkaks mulle öösel helistama, et kuule, ma jäin haigeks ja hommetööle ei tule, ma tõesti normaalseks ei pea. Saatku meil, saan selle hommikul kättte ja meeskonnana vaatame üle, kes mis osas asendada saab.