Teema: Mis kell teil mehed argipäeviti koju jõuavad?

Mõttetu hala jah.

Kas tal on kogu aeg selline töö olnud või on tasapisi pereelu sinu kaela jäänud?

Aga kes arved maksab? Kui mees ööd ja päevad läbi tööl on ja kodusesse ellu ei panusta, siis minu arvates oleks õiglane, et sina – hoolimata oma suuremast sissetulekust – koduseid kulusid (majapidamine, söök, lapsed) ei kata.

#3513993:

Tuleb küll töölt. Olen mõnikord eksprompt vastu läinud ja seal ta istub..

kui ta ei tee tööd, siis ta ei tule töölt. see et ta tahab tunni peale tööd arvutis istuda, on hobi. samasugune hobi, nagu mõni läheb peale tööd jooksma, mõni teine jooma.

meie oleme mehega oma hobiõhtud ära jaganud. mõlemal on kaks hobiõhtut nädalas, erinevatel päevadel. See kellel on hobiõhtu jõuab hiljem, teine vastutab et lapsed ja loomad oleks hoolitsetud.

#3513974:

Meil lahkub kodust mees tööle pool 9, viib lapse aeda ja koju jõuab kl 8 õhtul. Mina käin samuti täiskohaga tööl. Minu peal on siis lapse toomine, koduga majandamine, suurema lapse koolitöödega aitamine kooliajal, trennidesse viimine. Õhtune lastega nn tegelemine.

Olen mehele kurtnud, tema ei saa aru, milles probleem. Teile kõrvaltvaatajana tundub selline tööjaotus normaalne? Teen mehele ülekohut, haiseb niisama?

Minu sissetulek on kusjuures kõrgem kui mehel.

Teema ei ole selles, et ma lastega tegeleda ei tahaks, vaid selles, et üksikema tunne tuleb peale.

Mis valikud on? Oletagem, et elaksid üksi, kas siis oleks asju, mis ainult sinu peal rohkem või vähema? Suurem laps õpeta iseseisvaks, pole vaja koduõpetajat mängida. Õpeta laps isalt nõu küsima ja seda ajal kui ta on kodus, näiteks nädalavahetustel. Tegelikult tahad sa tähelepanu ja märkamist, et sa oled olemas. Üksikema tundeni on sul veel terve valgusaasta. Siis on kõik sinu peal, viimne kui asi. Lapsed on lapsed üsna lühikest aega, varsti on sul streikivad ja protestivad lapsed kodus, vat siis saad aru, kui mõnus elu sul praegu on.

#3514047:

Teen õhtuks plaane, lepin hoidjaga kokku. Tean, et mees on kaheksa paiku kodus, kino algab pool 9. Ohhoo, mees jõuab koju 10 enne poolt 9. Mina olen tige, sest olen hoidja tühistanud ja õhtu mehega kahekesi rikutud. Tema jälle ei saa aru, ala miks sa ei öelnud. No, kui ta tööpäev lõpeb kl 6, siis ma ju ei eelda, et ta kl pool 9 kinno ei jõua.
Veel näide. Mõtlen, et vähe perel aega koos olla, läheks koos jalutama õhtul või spasse. Sätin asjad kokku ja taas… meest pole ja lastel oodates uneaeg kätte jõudnud. Jälle mina kuri.

Vaata siin see probleem ju ongi. SINA tegid plaane, mitte teie koos ja sina oled kuri sest SINU plaanid ei õnnestunud. Sa planeerid ja eeldad teiselt poolelt väga palju ja siis oled pahane miks teine osapool ei käitu nii nagu sina tahtsid. Keegi ei ole selgeltnägija ja põhiline probleem on kommunikatsioonihäire.

#3514047:

Ei ole päris nii. Toon näite.
Hommikul ärkan veidi varem, käin duši all, naudin kohvi, meigin, sätin. Naudin hommikust oma aega. Mees teoorias ärkab kellaga, mida korduvalt kinni vajutab. Hakkan meest äratama pool h enne seda, kui laps peab aias olema. Ei, ta ei ärka. Lõpuks saab silmad lahti 15 min enne aiasolemise kellaaega, siis on ta lapse peale tige, pragab, et nii kiire-kiire, kus asjad on ja miks sa pole valmis-söönud-kasitud… Kõrvalt on seda nõme vaadata, aga kui ma lapse hommikuse viimise enda peale võtaks, kaoks ka see kohustus temal.Viisin paar päeva last ise lasteaeda, laps oli nagu lilleke, kuna hommikud olid rahulikud. Taas rääkisin mehega sellest – ei, tema ei riidle lapsega, kõik on okei.
Teen õhtuks plaane, lepin hoidjaga kokku. Tean, et mees on kaheksa paiku kodus, kino algab pool 9. Ohhoo, mees jõuab koju 10 enne poolt 9. Mina olen tige, sest olen hoidja tühistanud ja õhtu mehega kahekesi rikutud. Tema jälle ei saa aru, ala miks sa ei öelnud. No, kui ta tööpäev lõpeb kl 6, siis ma ju ei eelda, et ta kl pool 9 kinno ei jõua.
Veel näide. Mõtlen, et vähe perel aega koos olla, läheks koos jalutama õhtul või spasse. Sätin asjad kokku ja taas… meest pole ja lastel oodates uneaeg kätte jõudnud. Jälle mina kuri.
Kui oleks üksikema, siis ei eeldaks mehelt, et ta pereellu panustab. Vaid lähekski lastega jalutama, spasse, ärkaks hommikuti veidi varem oma lasteaialapsega rõõmsas tujus. AGA ma ei ole üksikema ja leian, et mõlemad täiskasvanud võiks panustada.
Praeguses situatsioonis see viha ja ebaõiglus (miks alati mina!) järjest kerib ja rikub õhustikku.

Hommikul mitte ei hakka meest äratama vaid sätid end korda ja lähed ära. Kui tööle veel minema ei pea siis kasvõi kohvikusse hommikukohvile või niisama jalutama. Mees vastutab ise oma ärkamise ja lapse aeda jõudmise eest.
Õhtustest plaanidest loomulikult teavitad meest ja siis mitte ei jäta neid ära vaid viid ellu, kas siis koos mehega või ilma, tema valik.

#3514072:

#3514047:

#3514037:

#3513974:

Meil lahkub kodust mees tööle pool 9, viib lapse aeda ja koju jõuab kl 8 õhtul. Mina käin samuti täiskohaga tööl. Minu peal on siis lapse toomine, koduga majandamine, suurema lapse koolitöödega aitamine kooliajal, trennidesse viimine. Õhtune lastega nn tegelemine.

Olen mehele kurtnud, tema ei saa aru, milles probleem. Teile kõrvaltvaatajana tundub selline tööjaotus normaalne? Teen mehele ülekohut, haiseb niisama?

Minu sissetulek on kusjuures kõrgem kui mehel.

Teema ei ole selles, et ma lastega tegeleda ei tahaks, vaid selles, et üksikema tunne tuleb peale.

Mis valikud on? Oletagem, et elaksid üksi, kas siis oleks asju, mis ainult sinu peal rohkem või vähema? Suurem laps õpeta iseseisvaks, pole vaja koduõpetajat mängida. Õpeta laps isalt nõu küsima ja seda ajal kui ta on kodus, näiteks nädalavahetustel. Tegelikult tahad sa tähelepanu ja märkamist, et sa oled olemas. Üksikema tundeni on sul veel terve valgusaasta. Siis on kõik sinu peal, viimne kui asi. Lapsed on lapsed üsna lühikest aega, varsti on sul streikivad ja protestivad lapsed kodus, vat siis saad aru, kui mõnus elu sul praegu on.

Ei ole päris nii. Toon näite.

Hommikul ärkan veidi varem, käin duši all, naudin kohvi, meigin, sätin. Naudin hommikust oma aega. Mees teoorias ärkab kellaga, mida korduvalt kinni vajutab. Hakkan meest äratama pool h enne seda, kui laps peab aias olema. Ei, ta ei ärka. Lõpuks saab silmad lahti 15 min enne aiasolemise kellaaega, siis on ta lapse peale tige, pragab, et nii kiire-kiire, kus asjad on ja miks sa pole valmis-söönud-kasitud… Kõrvalt on seda nõme vaadata, aga kui ma lapse hommikuse viimise enda peale võtaks, kaoks ka see kohustus temal.Viisin paar päeva last ise lasteaeda, laps oli nagu lilleke, kuna hommikud olid rahulikud. Taas rääkisin mehega sellest – ei, tema ei riidle lapsega, kõik on okei.

Teen õhtuks plaane, lepin hoidjaga kokku. Tean, et mees on kaheksa paiku kodus, kino algab pool 9. Ohhoo, mees jõuab koju 10 enne poolt 9. Mina olen tige, sest olen hoidja tühistanud ja õhtu mehega kahekesi rikutud. Tema jälle ei saa aru, ala miks sa ei öelnud. No, kui ta tööpäev lõpeb kl 6, siis ma ju ei eelda, et ta kl pool 9 kinno ei jõua.

Veel näide. Mõtlen, et vähe perel aega koos olla, läheks koos jalutama õhtul või spasse. Sätin asjad kokku ja taas… meest pole ja lastel oodates uneaeg kätte jõudnud. Jälle mina kuri.

Kui oleks üksikema, siis ei eeldaks mehelt, et ta pereellu panustab. Vaid lähekski lastega jalutama, spasse, ärkaks hommikuti veidi varem oma lasteaialapsega rõõmsas tujus. AGA ma ei ole üksikema ja leian, et mõlemad täiskasvanud võiks panustada.

Praeguses situatsioonis see viha ja ebaõiglus (miks alati mina!) järjest kerib ja rikub õhustikku.

Sa eeldad liiga palju.

Ja no ma ei tuleks selle pealegi, et osta õhtuks kinopiletid ilma eelnevalt mehega rääkimata. Spaa näide samasugune….mine siis koos lastega, ei ole sa sellepärast veel üksikema. Või kui tahad meest rohkem kaasata, siis jaga oma plaane temaga enne, kui sinu plaanitud tegevus kätte jõuab.

Kui mehel on raske hommikuti ärgata, siis võiks ju sina selle lapse valmispaneku enda peale võtta, et selleks ajaks, kui mees ennast voodist välja veab, ongi laps juba valmis minema.

Mulle tundub, et mees tõesti varjab ennast töö juures sinu eest, sest ta ei tea, mis teda koju jõudes ees võib oodata. Ma teeks samamoodi.

Jah, kõige lihtsam on tööl peidus olla, et mitte koju tuld purskava draakoni ette sattuda. Samuti igat probleemi eitada millest naine rääkida tahab. Muidugi peab naine oma plaane arutama mehega ( see kino variant ). Aga kui naine on kurtnud mehele, et sa jõuad iga päev kell 8 koju ja kodusesse ellu ei panusta üldse siis on see probleem, millele võiks reageerida. Reageerimine pole see, et mees ütleb, et ma jõuan kell 7. Kui naine ( või mees ) on rahulolematu, tige, siis võiks ka teine pool ka mõelda mida annab teha, et kodune õhustik oleks parem . Vältimine ja eitamine ei paranda küll midagi.

Täiesti suvalisel ajal, nagu ka mina. Vahel läheb tööl kauem, vahel on töö linnast väljas, vahel on kolleegidega või sõpradega mingid üritused. Kui laps oli väiksem või kui oli teada, et teda vaja viia või tuua, siis leppisime nädala algul kokku, kes ja millal. Suuremana sama asi, õppeained on jagatud ja kes milles tugevam, juhendab last. Kui teada, et tal töö tulemas või vaja teha suuremahulisi asju, siis see lapsevanem planeerib aja. Mingeid naiste ja meeste töid meil pole. Mõlemad teevad süüa ja koristavad kui vaja. Seega siit ei tule mingit probleemi. Vahel jõuab tema varem, vahel mina, vahel samal ajal. Kui tahame sööme väljas kui vaja, tellime toidu koju. Kunagi pole mingeid tunde lugenud, vaid lihtsalt üksteisega suhelnud, et kes on kus ja millal ja millal teeme ühiseid reise ja asju. Ausaltöeldes ei saa seega arugi vist täpselt Sinu probleemist. Aga kui probleem on, siis räägi enda mehega. Pered ja soovid on ju erinevad. Mul on tuttavaid, kes töötavad nädalate viisi välismaal ja on tuttavaid, kes on üldse 24/7 kodused. Seega tegelikult ei lahenda Sinu muret see, kuidas teistel on. Ikka omavahel peate kokku leppima.

Minu jaoks kumab TA mehe hoolimatus, nii oma naise,kui laste suhtes. Tänapäeval ei pea minema kõrval külla, et telegramm saata. On siis nii keeruline saata messengeri sõnum, et saabun hiljem või kell x?! Või korra helistada.
Kõlab ehk veidralt, aga meil on kombeks üksteist teavitada, kui tullakse oodatust hiljem või oma päeva/õhtuplaanid päeva jooksul arutada. Eks selleni läks meilgi palju aega ja närve (oli samasugune nagu TA mees, kes ei saanud probleemist aru).
Samas on mu sõbranna eksmees suht sarnane- tuli endale sobival ajal, kokkulepitud aegadest kinni ei pidanud. Vahel ootasime mitu tundi teda ja kui sõbranna helistas, ütles “kohe jõuan” ja see kohe oli 1-2h. Sõbrannal sai siiber ja nüüd ta eks ongi.

Minu mehel on tööobjektid üle Eesti, lisaks on tal veel hobi, mis võtab õhtud käest. Ka minul on tööpäevi, mis võivad venida 7ni välja, lisaks trennid. Seega ei eelda ammu enam midagi – arutame pikemalt ette, et millal sõidame vanemaid vaatama (siis läheme reedel juba lõunast), kinno ja teatrisse teeme ka plaanid varakult valmis. Lapsed on juba suured, aga selles, kumb saab enne lasteaeda minna – selles osas leppisime päeva jooksul kokku. Trennidesse, proovidesse viis ka see, kellel päeval rohkem aega oli.
Kõik on läbirääkimiste küsimus, mitte ei osteta pileteid ära ja siis solvutakse, kui mees jääb hiljaks. Ega mees ei ole selgeltnägija.

no minu mees on nt tööl veel. ja ei, see ei ole ebatavaline. tõsi, meil ei ole väikseid lapsi. sellal kui lapsed väiksed olid, elasime üldse teises ajavööndis ja kui ta kl 19-20 paiku tuli (suurlinn, sõit võttis 1-2 tundi), siis läks kodus tööpäev edasi, sest euroopa peakontoris oli töö täies hoos. nüüd on tööl kiiremaid ja mitte nii kiireid aegu, samas on ka teadustöö oma palgatöö kõrvalt ja minu jaoks on pigem kummaline, et inimesed ei taju teistsuguseid rütme, sest nii palju on ameteid, kus tööpäev ei lõpe pastaka kukkumisega kl 1700. ilmselt on oma osa ka selles, et mu ema oli teadlane, kes töötas igal vabal hetkel ja ka isa sellises ametis, kus tööpäev ei kestnud 9-18. see, et eestis on 40-tunnine töönädal… no andke olla, sellised töötunnid on meie tutvusringkonnast ikka vähestel. mu oma abikaasa võib kiirel ajal ka 16 tundi päevas teha. taluvustasu on palga sisse arvestatud muidugi.

samas, kui mina teist korda ülikooli läksin, tõi mees lapsed lasteaiast, tegi süüa ja õppis suurematega, kui vaja. mõnikord läks hilisõhtul veel tööle tagasi…

aga muidu ühinen nendega, kes leiavad, et õhtused ühised plaanid võiks ikka läbi rääkida, mitte eeldamisega tegeleda ja siis solvunud olla.

16.00 lõpetab.
16.30,hiljemalt, on kodus.