Ma ei ole ei naise ega mehe poolne sugulane, ütlen kohe algul ära aga õnnetuseks selle perega seotud ja mulle läheb ende käekäik korda.
Naisel jäi põhikool lõpetamata, armastus tuli peale, kaks last sündisid järjest, mees püüdis peret üleval pidada, kolisid üheks kohast teise, algul aitas emapalk ka. siis sai mees stabiilse ja hästi tasustaud töökoha ja suure vedamisena õnnestus neil sinna lähedale ka üürida korralik 3 toaline ahiküttega madalate kommunaalidega korralik möbleeritud korter, tehnika ka jäi sisse. Omanikel oli kiire ja tahtjaid oli palju aga omanik emotsionaalselt otsustas korteri anda noorele perele.
Algul olid noored rahul, lapsed ka , tuldi ju ülikehvadest tingimustest, noorte elu loksus paika, naine leidis ka pisikese lisatöö, nad majandasid ennast kenasti ära, raha jäi üle ka sõpradega pidu pidamiseks… ja selle asemel et asjad selgeks rääkida, võttis naine oma kaks last ja kolis teise mehe juurde.
Mees nõrk nagu keskmine mees ikka, hakkas ta ka jooma ja pidutsema, ühtegi piirangut enam ei ole, korteriomanik saab varsti haisu ninna sellest, mis seal toimub, ja ju see leping lõpetatakse varsti, kui sealt mõni suurem kohtuasi välja ei kooru, ei tea, mis korteris tehtud on, tööandja ei viitsi palju enam andestada ja nii see allakäik algab.
Kas tõesti ei osata normaalseks muutunud elu hinnata? Nii kui kodus on kõik puhas ja valge ja sissetulekust jääb rohkem üle kui varem, keeratakse vint põhja ?
Suvel rõõmustasin koos noortega, nüüd püüan aru saada aga ei suuda.
