Poiss on äärmiselt aktiivne ja uudishimulik. Ei püsi kuskil paigal. Mul on ka kaks vanemat last, aga sellised nad polnud.
Vaikus on kodus paar esimest tundi, kui ta tõuseb hommikul üles. Siis läheb kisaks. Enamus päevast ta lihtsalt karjub, kiljub kõrvulukustavalt. Tal on igav. Suuremad lapsed on päeval koolis. Kui õhtul koju tulevad, siis õpivad ja tegelevad enda asjadega. Oma toa uksed pannakse nii kinni, et poiss sinna sisse ei saaks. Poiss kisub nende asju, sodib õpikud täis. Eile vanem laps avastas, et tema pinal on tühjaks tehtud. Otsisime pliiatseid, aga mitte kuskil neid polnud. Küsisin siis noorema käest, et kuhu ta pliiatsid pani. Tuli ja näitas ilusti ette. Need olid kõik vanema venna voodi ja seina vahel.
Ühesõnaga laps on selline, keda hetkekski üksi jätta ei saa. Nugade-kahvlite sahtli keerab täiesti segamini, et ma sealt midagi ei leiaks. Enamus kappe on meil kõik kinni seotud, aga endal on halb asju kätte saada. Umbsõlmed teeb poiss lahti, kolmekordset umbsõlme lahti ei tee. Joogi ja söögi annan talle kätte ja siis hakkab pudru tõstmine kruusi ja sealt tagasi koos piimaga. Terve laud ujub. Kusjuures annan talle paberi kätte ja ta puhastab ise kõik ära ka.
Mänguasjad huvitavad teda ainult natuke aega. Enamasti need vedelevad kõik jalus. Lego Duplot paneb natuke kokku ja ongi kõik. Karjuma hakkab siis, kui ma keelan tal sahtlis kolada, keelan külm
kapist asju võtta, keelan pliidinuppe keerata. Pliidiga läks asi juba nii kaugele, et ma kilbist võtsin pliidikaitsme välja, kui just süüa ei teinud. Eile avastasin elektriahjust ühe lego klotsi, mis oli juba kuumusest väändunud. Ahi oli klotse täis topitud, aga ju siis üks oli kuhugi taha nurka jäänud. Lisaks olid meil toas väiksed toolid. Need ta tiris kõik kööki, et saaks kappidelt asju kätte. Toolid viisime ära, aga poiss on leidlik. Üks suurem auto on ikka, mille peale annab astuda ja kapipealseid sorteerida. Iga päev ta tõmbab mul mõne piima või morsi mööda põrandat maha. Ja neid asju teeb ta hetkega, n.ö möödaminnes. Kogu minu energia kulub selle jama koristamisele. Ma suuremat koristust ei saagi ette võtta, sest selleks pole mul piisavalt aega. Köögikapid näevad juba jubedad välja, aknad on ära pläkerdatud. Ma suudan vaid nii palju koristada, et saaks tolmuimejaga päevas korra üle käia. Põrandapesu on juba suurem luksus. Enamus ajast näeb mu kodu välja, nagu pomm oleks plahvatanud.
Õues käime, aga ainult siis, kui ilm lubab. Elame eramajas ja oma aias poiss toimetab. Mänguväljakuid meil siin pole. On oma liivakast, palju mänguasju, liumägi ja kiik. Aiast väljas käime käruga. Aga enamasti on nii vihmased ilmad, et sinna õue ei jõuagi.
Kuidas teie oma aktiivsete lastega mängite? Mänguasjapoes käin, aga sealt nagu pole midagi osta. Kas on nii väikestele lauamänge, mida saaks lapsega kahekesi mängida. Eks viga on ka selles, et ma pole eriline mängija ise. Kodus on palju teha ja nii kui ma süüa hakkan tegema, on poiss mul jala ümbert kinni ja nõuab sülle. Ma ei saa ju niimoodi midagi teha. Siis vahepeal võtan ta sülle ja jälle panen maha, millele järgneb kisa. Mõnikord ta karjub nii palju, et mees juba ütles, et toob mulle töölt kõrvatropid.
Külas lapsega käia ei saa. Esimesed pool tundi käitub väga hästi. Siis hakkab tal igav ja muidugi on vaja teiste sahtlid ka kõik üle kolada, kisub laua pealt sööke, tahab salateid omavahel segada. Kusjuures ta üldse ei reageeri keelamisele. Vaatab otsa ja teeb edasi. Kui takistan, siis röögib. Kui laps on vanaemaga, siis pidi superlaps olema. Pahandust ei tee, kuulab vanaema sõna. Mu ema räägib, et nii head last pole ta veel näinud.
Laps ütleb ainult mõned üksikud sõnad. Ennast väljendada sõnadega ei oska. Sellest ka karjumine. Näitab näpuga, kui midagi tahab. Muidu hästi arukas. Potil hakkas käima juba teisel päeval pärast esimest mähkmete ärajätmist. Ise läheb potile, ise tahab pissi ära valada, ise vajutab WCs nuppu.
Teema: Mis mänge mängida aktiivse 1a10k lapsega
Mul on 1a1k ja umbes sama aktiivne laps. Kuna on esimene , siis ei oskagi nagu imelikuks pidada 😀
Paar päeva tagasi tagasi ta just avastas näiteks, et legode kasti peale ronides jõuab ka kõrgemale välja. Noh, las ronib siis. Suunan ainult kasti suunda – et roniks näiteks diivanile või voodisse,aga mitte kapi otsa või laua peale. Mängime nii, et palju uusi tegevusi on kogu aeg ja siis vahetame neid omavahel. 10 min legod, 10 min laulame, 10 min laome täheklotse, 10 min mängime pilli, 10min mürame, 10 min kuulame muusikat jne. Ja siis ring otsast peale. Aga üldiselt on kodu üsna lapsekindlaks tehtud ja ma ei tea, kuidas sul, aga pidev näägutamine lapse kallal ei anna midagi. Mitte ma ei ütle talle “ei tohi” “ära tee” “eieiei” vaid pigem “tule siia, vaatame hoopis seda” “näe, tule võta hoopis see” jne. Ühesõnaga pakun lapsele alternatiive keeldude asemel. Samas palju füüsilist tegevust tuleb pakkuda, minu oma näiteks ronib 100 korda päevas trepist üles-alla, kiikhobune on tal ka ning rippuv kiik. Kõiki koduseid toimetusi teeme koos – pesud masinasse ja kuivama, tolmariga imememine jne. Jällegi, ma ei keela last stilis “ära kisu musti sokke” “ära sikuta tolmuimejat” vaid suunan “pane sokid pesumasinasse” “lükka tolmuimeja nüüd sinna”.
Sellise lapsega on vaja ka tegevusi väljaspool kodu – köime muusikaringis ja ujumas. Eks vanemana hakkab ise trennides käima.
Aga noh, mis oma aega või tegemisi sa siis nii väga nii pisikese kõrvalt teha tahad? Ma eeldan, et nii pisike veel magab ju päevaund veel? Sel ajal valmistadki perele lõuna, õhtusöögid jne ette, koristad katastroofi kokku.
Karjumise koha pealt – hmmm, kust see tulnud on huvitav? Kas tema peale on karjutud? Kas suuremad lapsed vaatavad väga lärmakaid multikaid? Mina näiteks avastasin õudusega, kui laps oli telekast näinud mingit saatejuppi, kus inimesed karjusid, et hakkas nagu ka sellist arutut röökimist jäljendama. Ma sellele reageerisin hoopis nii, et hakkasin ise sosinal rääkima. Sosistamine talle nüüd väga meeldib. Aga üldiselt ekraanid telekad jm kinni maksimaalselt. Ja eks enda hääletooni ka vaja kontrollida.
Käige kindlasti õues. Hangi lapsele ja vajadusel ka endale kummiriided (järelturult saab odavalt, fliisvoodriga ja ilma, kombekaid ja komplekte) ning käige õues kohe iga ilmaga. Viimased kaks talve on olnud nii lörtsised, et ega ilusat ilma võib ootama jäädagi. Minu laps on praegu 2,5, aga siiani eelistab ta õues käia just märja ilmaga, sest nii vahva on lätserdada – tegevust on ikka kohe palju rohkem kui ilusa ilmaga. Meil on praegu lapsele eraldi lukustatav aed tehtud, nii et saan aknast ka tema tegevust kogu aeg jälgida (nt ise teen süüa samal ajal). Eelmine aasta istusin ise tihti trepi peal varjus – lapsel oli üksindagi nii lõbus, et ma ei pidanud õues temaga koos mängima. Piisas, et valvasin ja tema jaoks pidevalt nähtaval olin. Tema sai rahmeldada, mina sain natuke närve puhata. 🙂
Igatahes selle kirjelduse järgi arvaks ma, et talle ei ole vaja uusi mänge ega mänguasju, vaid hästi-hästi palju füüsilist tegevust. 🙂
.
Äkki peaksid last lastesõime proovima?
Minu 1a6k poiss on ka paras mööbeldaja, kui pikemat aega toas on. Käimegi siis mõned korrad nädalas beebiringides, kus saab ennast tühjaks joosta. Õues käime ka, see aitab hästi energiat kulutada. Praegu paksult riides ka, nii et energiat kulub lausa topelt. Aitab.
investeeri enda soojadesse, tuule ja veekindlatesse riietesse ja olge õues nii palju kui jaksate. 🙂
praegu saab õues mudas mängida, jooksukaga sõita, palli mängida.
teine asi – organiseeri tuppa lakke konks, kuhu vaheldumisi saaks panna kiige, köie, nöörredeli, rõngad vms.
ainult liikumine aitab sellise mürgeldise vastu.
No õues võiks proovida midagi lükatavat/järelveetavat.
Mu 1a7k paneb praegu puust 3D-puslet kokku (6-osalist, lihtsat). Djecol on “+2” märgistusega mänge, mis täitsa parajad juba, AGA eeldavad koos mängimist. Nt 3-kihilised pusled on pikaealised. Kokku-lahtikruvitavad autod on täitsa eakohased juba (vähemalt lahtikruvimine). Mingeid lukkude jms-ga mänguasju on, mis nõuavad natuke rohkem pusimist.
Utoopiline ettekujutus minu arust, et nii väike peaks mängima üksi ja mitte segama.
Oi, väikelapse teemasse tahtsin selle panna.
Jah, palun.
Kodus 1 ja 11 kuune piiga ja 4 aastane piiga samuti. Mõlemad hästi aktiivsed ja tähelepanu tahtvad lapsed. PLiidi nupud on meilgi kodus eest ära võetud.
Minu tähelepanek on ikkagi see, et kõige paremini väsitab lapse ära väljaskäimine – mina ei viitsi samuti praegute ilmadega liivakasti juures passida ja no külm hakkab ka . Käime hoopis jalutamas – vankrivabaks on mõemad lapsed saanud ca aasta ja 6 kuuselt või veidi varem.
Alguses olen valinud lühemad trajetoorid ja mida rohkem kõndida suudab seda pikemad ( eks peab arvestama, et vahest peab süless ka tassima aga enne süllevõtmist teen kokkueppe kaua süles on)
Lego klotsid huvi veel ei paku küll aga tavalised tornilaotavad klotsi ( meil puidust täheklotsid ning kujunditega klotsid mida saab üksteiseotsa laduda)
Joonistada meeldid väga – nii vesivärvide kui ka pliiatsitega. Süüa tehes panen lapse köögilaua taha joonistama ja ise tegelen söögiga.
KOristamisega on nii, et kaasan lapse ka nt meeldi talle väga varstoluimejaga põrandat tõmmata. Koos koristame asju maaast ja põrandat pestes saab tema ka märja lapi kätte.
Sellises vanuses lapselt ei saagi oodata , et ta külas üli hästi käitub 🙂 minumeelest ole neil veel piisavalt uuurt enesekontrolli ja no igav hakkab ju ka. Minu sõpru õnneks ei häiri kui mõni kõvem hääl välja tueb ja laps paigal ei püsi. 🙂 siiani on ikka kidetud, et nad nii tublid on ja hästi käituvad – minuarust võiks muidugi veel paemini ennast üleval pidada.
No täpselt mu enda laps nagu. Sai just aasta ja 10 kuud. Ja selline meeletu trall, et mine hulluks. Ja lisaks veel näpistamine ja löömine kui talle midagi ei meeldi (ei tôuse piisavalt kiiresti püsti..või ei luba tumbasid-toole kappide juurde ronimiseks vedada). Aias sai mõned korrad käidud..aga paari tõsisema haiguse puhul lükkame selle kevadeks. Suvel-sügisel polnud hullu..toimetasime päev otsa koduaias ( riisumine, kivide korjamine, liivakastimängud, koeraga tegelemine jms). Praegu ei taha ise enam üle paari tunni väljas olla…lapsel tundub ka igav. Alevis pole mänguväljakuid samuti. Koju pole jõudnud veel ehitada/osta. Sobivaid mänguasju ei oska osta..või ta ei tunne huvi ka. Külas ja vanavanemate pool nagu kullatükk. Üritan hakata leidma tegevusi väljaspool kodu (ujumine, mängutoad, muud lasteringid). Tunnen end läbikukkunud lapsevanemana…????
Oma lapsega käisin iga päev õues, sellises vanuses ja paksemate riietega ei olnudki sihtkond otseselt mänguväljak, vaid lihtsalt liikusime tema tempos kuhugi (lõpppunktiks enda motiveerimiseks, kas mänguväljak, park, kohvik, sõbranna kodu, poeskäik vms) ning laps kord peatus veelombis plätserdamiseks, kord leidis puupulga, kord mäe, kus vahva alla joosta jne. Sügisel/talvel käisime vahelduseks ka ujumas, mis samuti väga hästi väsitab, samas karastab tervist ja andis vaheldust.
Peale õuesolekut oli minu laps siiski toas rahulikum ning sai vajadusel suunata enda “abistamisse” söögitegemisel (ikka oskas tuua potti, pesta kartuli jne), koristamisel või rahulikumale tegevusele enda kõrval (köögis mängis jahuga ja temale lubatud kapist leitud asjadega, mitte küll kaua, aga natuke värvis või vaatas albumit söögilaua taga ning aja organiseeritumaks sisustuseks sobisid ka tema järk-järguline suunamine asjade toomiseks, viimiseks, tegemiseks).
Suuremate laste asju kindlasti lõhkuda ei tohi ja suurematel lastel peab jääma ka võimalus privaatselt ja rahulikult oma õppimisi teha, aga muul ajal võiksid siiski ka natuke suhelda nooremaga ja enda suunamisel võimaldada nooremal ka vanemate asju uurida. Oma lapsega sai alguses (kui roomama ja asjade vastu huvi tundma hakkas) tegevuseks ka hästi palju koos uurida kappe ja sahtleid. Kui vabalt sai uudistada, siis uudishimu rahuldamiseks polnud enam vaja kuskil salamisi sobrada või midagi kokku keerata.
Tegevusi laiendada aitasid ka lauluplaadid (kaasa laulda, tantsida, mõne pilliga kaasa mängida) ning oma laps oli aastasest saadik ka raamatu kuulaja (alguses piltide järgi sõnad, siis enda pilti iseloomustav lause, siis ka laused raamatust)ning meil oli ta peale õueskäiku või aktiivset tegevust, müramist nõus natuke ka plaadilt juttu kuulama.
Klotside ja mõningate mänguasjadega selles vanuses üksi ei mänginud, see eeldas siiki minu mängimisit temaga ja asjadega. Müramismängud sobisid ka (padjasõda, pallivisked, pallisõda, kõditamised, tagaajamised, peitus jne).
Sa oled laisk emme! Raudselt vahid seepe telekast, laps samal ajal toimetab ise. Hommikul kui ärkab, söödad kohu täis ja kohe välja minek. Ükskõik kas sajab või on kuiv, ikka oue! Ainult üle -10 kraadi ei minda väikelastega välja. Siis olete õues u paar tundi, tulete tuppa, söödad-joodad, lased magada tund-poolteist. Peale seda tagasi õue. Veel jalutate tund-2. Sõidate jalgrattaga, kelgutate, käite niisama ringi. Siis tood tuppa, ikka süüa-juua, siis hakkate joonistama, plastiliiniga mängima või mänguasjadega, vaatate raamatuid, ise muudkui seletad mis on mis. Siis peaks õhtu juba käes olema, siis mängite niisama terve perega. Need 2 suuremat ka kampa, aitab ninapidi arvutis ja nutis istumisest! Paned nt youtubest lemmikmusa käima ja tantsite tund aega terve perega ringi
Kui ise ei viitsi nii palju õues käia, siis vanemad lapsed viivad väiksema õue. Või lähete kellelegi külla. Käite ujumas või beebikinos. Neid asju on nii palju, mida temaga teha. Leiad mingi ringi kus väiksemaga käia, samal ajal saadad need 2 vanemat ka trenni.
Sa oled laisk emme! Raudselt vahid seepe telekast, laps samal ajal toimetab ise. Hommikul kui ärkab, söödad kohu täis ja kohe välja minek. Ükskõik kas sajab või on kuiv, ikka oue! Ainult üle -10 kraadi ei minda väikelastega välja. Siis olete õues u paar tundi, tulete tuppa, söödad-joodad, lased magada tund-poolteist. Peale seda tagasi õue. Veel jalutate tund-2. Sõidate jalgrattaga, kelgutate, käite niisama ringi. Siis tood tuppa, ikka süüa-juua, siis hakkate joonistama, plastiliiniga mängima või mänguasjadega, vaatate raamatuid, ise muudkui seletad mis on mis. Siis peaks õhtu juba käes olema, siis mängite niisama terve perega. Need 2 suuremat ka kampa, aitab ninapidi arvutis ja nutis istumisest! Paned nt youtubest lemmikmusa käima ja tantsite tund aega terve perega ringi
Kui ise ei viitsi nii palju õues käia, siis vanemad lapsed viivad väiksema õue. Või lähete kellelegi külla. Käite ujumas või beebikinos. Neid asju on nii palju, mida temaga teha. Leiad mingi ringi kus väiksemaga käia, samal ajal saadad need 2 vanemat ka trenni.
See kõik on muidugi tore. Ka mina teen selliseid 100% lapsele pühendumise päevi. Aga igapäev just niimoodi ei saa. Kasvõi needsamad söögid, mida sa lapsele õueskäimiste vahel pakud, vajavad ju tegemist. Ja need kaks last (teemaalgataja küll ei kirjuta kui vanad nad on) vajavad tähelepanu, õppimisega abistamist, trenni/ringi viimist/toomist, kvaliteetaega vanematega. See oleks ebaaus vanemate laste suhtes, kui nad oma lasteaia või kooli vabast ajast peaksid väiksemaga mängima, õues käima, tantsima ja laulma. Vabatahtlikult küll, aga kohustuseks panna ei saa. Ma isegi ei räägi elementaarsetest kodutomingutest, poeskäimisest, abikaasaga suhtlemiseks.
Ehk olen mina laisk lapsevanem, aga ma panen lapsele hommikul tunnikeseks multad, kuni keedan putru, laen multikeetjasse asju lõunaks, koristan elutoas-köögis. Siis saan alles lapsele pühenduda: käime õues, lastekoolis või külas, tegeleme kodus arendavate mängudega. Kui laps magab, siis on see minu kvaliteetaeg. Kui vanem laps on koolist tagasi, siis on tema nr 1 ja väiksem tagaplaanile jäetud. Kui hilisõhtul mees kodus, siis sätin lapsed magama ja üritan ka temaga vähemalt pooltund omaette olla.
On päevi, kui ma olen tubli ema väiksemale lapsele ja tõesti jaksan talle iga 10 minuti tagant uusi tegevusi pakkuda ja ka kaasa teha. Siis jällegi on vaja oma asju ajada väljaspool kodu või suuremat poisi sõidutada võistlustele, sünnipäevadele vms, siis väiksem mul lihtsalt sabas. Kui endal aku on tühi, siis võtan endale nn vaba päeva, laen mõnda raamatu alla või vaatan filmi, samal ajal väiksemaga vaikselt toimetades. Niimoodi jäängi ellu 🙂
Teemaalgatajale soovitan olla rohkem õues ka kehva ilmaga (meil on nt suureks abiliseks lükkesangaga kolmerattaline) ning otsida tegevusi väljaspoolt kodu (beebikool, lauluring, ujumine, külas käimine). Teed niipalju kui jaksad/jõuad ja võtad ka endale vaba aega. Perfektsionism on kehv abiline, varem või hiljem viib see läbipõlemiseni.
Absoluutselt iga ilmaga on võimalik väljas käia sellises vanuses lapsega. Pane lapsele kummiriided selga ja lase tal veega solistada ja mudas mütata. Jooksuratas on samuti eakohane. Mina nii vana lapsega ei oleks suutnud päevagi ainult toas istuda.
Absoluutselt iga ilmaga on võimalik väljas käia sellises vanuses lapsega. Pane lapsele kummiriided selga ja lase tal veega solistada ja mudas mütata. Jooksuratas on samuti eakohane. Mina nii vana lapsega ei oleks suutnud päevagi ainult toas istuda.
Kas ka tuisuga, paduvihmaga või tormilise tuulega? Kas ka sellise ilmaga, mil laps ei taha ise õues viibida?
Absoluutselt iga ilmaga on võimalik väljas käia sellises vanuses lapsega. Pane lapsele kummiriided selga ja lase tal veega solistada ja mudas mütata. Jooksuratas on samuti eakohane. Mina nii vana lapsega ei oleks suutnud päevagi ainult toas istuda.
Kas ka tuisuga, paduvihmaga või tormilise tuulega? Kas ka sellise ilmaga, mil laps ei taha ise õues viibida?
Iga laps tahab õues olla kui tal seal lõbus on. Tormi ja tuisku, mis takistaks õues olemist on ehk paar korda aastas. Paduvihm on lahe, sest siis saab mõnuga lompides mütata. Liivakast on kehvade ilmadega tõesti tüütu koht. Pall, lendav taldrik, jooksuratas, pealeistutav auto, tuulevurr, tuulelohe, ees lükatavad ja järelveetavad mänguasjad jne teevad õues oleku lõbusaks. Muidugi kui ema on vingus näoga ja tegevustele suunda kätte ei näita, siis ei oska ega ka taha laps õues olla.
Ka toas ei ole mänguasjadest eriti kasu kui nendega mängimist selgeks ei õpetata.
Tead, tundub, et sa oled lihtsalt väsinud ja hetkel üsna mustas augus. Alusta sellest, et järgmisel vabal hetkel mõtle ja pane kasvõi kirja, mis on väga hästi (pisikese puhul nt potil käimine ja enda järel koristamine). Ja siis hakka järjekorras likvideerima häirivaid asju (ära neist nimekirja tee :)).
Hangi pisemale vihmakomplekt, mis on numbri jagu suurem ja mahub talvekombekale peale (vastavalt rahakotile otsi järelturult või osta nt Prismast). Järgmisel päeval paki ennast soojalt riidesse ja mine mütta pisikesega aias poris. Näita lapsele ette kui tore on porilombis plätserdada, sinna palli loopida jms. Las teeb kõike, mida tahab, kasvõi roomaku porilombis. Ära keela, vaid kavalda liikuma. Riided saad pärast lihtsa vaevaga dušši all puhtaks. Ära heitu, kui esimene kord õues väga edukas pole ja jonn kallale tuleb. Paar päeva võib vabalt aega minna, et laps õues koerustükkide tegemise selgeks saaks ja neid nautima hakkaks. Kuna laps pole harjunud, siis tunniga on väsinud ja sul on toas kisa vähem ning tõenäoliselt poiss magab kauem.
Ujumas saab lapsega käia igal pool. Kus on ujula on reeglina ka lastebassein. Spordiklubides ( kuni 10 euri) ja spaades on kallim, linnalähedastes ujulaga spordihoonetes odavam (ca 2 euri). Kui enne ujumas pole lapsega käinud, siis soovitan vähemalt 1x käia spordiklubis 1-2a ujumistunnis, treener näitab peamised võtted ette. Ujumine on algajale väga väsitav ja sul on 2kordne kasu -saad kodust välja ja laps on rahulikum.
Jne kõigi häirivate asjadega.
Koristamise pärast ära stressa, koristad siis kui saad ja nii palju kui jaksad ning jaga jõukohaseid ülesandeid teistele pereliikmetele. Väikestes asjades saab aidata juba ka pisike (nt pesumasina tühjendamine või isikliku pisikese lapiga põranda pesemine).
Otsi ennast sügismasenduse seest välja Läikiv põrand on tore küll, aga naeratev ema ja naine on väga palju toredam.
Usun, et suure majapidamise, kolme lapse ja koeraga on elu raske. Ja mulle tundub, et oled masenduses ja vajad abi. Mõtle, kust sa võiks abi saada, kas tasuta või tasulist. Kas on võimalik, et mees käib õhtuti kolme lapsega väljas? Ehk on taskukohane palgata lapsehoidja kasvõi mõneks tunniks päevas või koristaja kord nädalas. Ehk laste vanavanemad on nõus kasvõi suuremaid lapsi nädalavahetuseks enda juurde võtta?
Usun, et suure majapidamise, kolme lapse ja koeraga on elu raske. Ja mulle tundub, et oled masenduses ja vajad abi. Mõtle, kust sa võiks abi saada, kas tasuta või tasulist. Kas on võimalik, et mees käib õhtuti kolme lapsega väljas? Ehk on taskukohane palgata lapsehoidja kasvõi mõneks tunniks päevas või koristaja kord nädalas. Ehk laste vanavanemad on nõus kasvõi suuremaid lapsi nädalavahetuseks enda juurde võtta?
Mees saab lastega tegeleda vaid nädalavahetustel. Muidu teda pole. Nädalavahetustel kas teeme midagi kõik koos või ta võtab lapsed/koera ja läheb jalutama. Minu puhkus ongi see, et siis ma saan koristada.
Koristajat ma enda koju ette ei kujuta ja ma arvan, et mees poleks sellega nagunii nõus. Vanemaid lapsi ei pea valvama. Nemad saavad ise ka hakkama. Nooremat vaatab minu ema, aga ka ainult siis, kui on hädaolukord. Näiteks on vaja arsti juurde minna, kooli koosolekule, jõulupeole. Neid kordi ikka jagub ja mul on isegi halb tunne, et jätan lapse emaga. Ema on vana, väsib kiiresti. Mina olen see, kes ema pidevalt aitab, teda poodi viib. Suvel niidan iga nädal tal muru. Lisaks pean veel oma kodus muru niitma.
Mehele ma midagi kurta ei saa. Tema ütleb selle peale, et ise ju tahtsid kolme last, koera, maja. Mul ei ole õigust vigiseda. Ma ju tõesti teadsin, et pean selle kõigega üksi hakkama saama.
Ega iga päev ka hull pole. Mõnikord on päris tore. Üritan nooremat last kuidagi nii hoida, et ta hüsteeriasse ei läheks. Päeval ma ju tegelengi temaga. Käimegi õues. Õhtul on keerulisem. Siis ta on väsinud. Samas magama veel minna veel vara ja ta ilma minuta nagunii õhtul magama ei lähe. Samas õhtul vajavad vanemad lapsed abi, noorem röögib mul süles. Õhtud venivad pikaks ja lõpuks alles kell 10 saame magama kui mitte hiljem. Siis on noorem juba üleväsinud.
Kaks und teeb laps siis, kui ta hommikul vara tõuseb. Näiteks on kell 8 juba üleval, siis magama läheb juba kell 11 ja siis veel kell 17. Siis on õhtud veidi rahulikumad. Aga teinekord ta magab kella 10ni hommikul. Siis teeb kell 13 ühe lõunaune, aga sedagi ehk tunnikese. Õhtu venib pikaks ja ta väsib ära.
Noh ma ei tea… Kui mina tunnen, et olukord on sitt, siis ma mõtlen ikka selle peale, kuidas asjad paremaks muuta. Kui muud pole võimalik, siis kasvõi enda suhtumist. Kasvõi üks lastevaba spa päev, et mõtteid korda saada. Lihtsalt halamine ju ei aita.
Sa otsid lahendust pakkudes lapsele uusi mänguasju, mis iseenesest ju pole paha mõte. Aga sinu kirjelduse järgi ei pruugi see aidata, sest probleem tundub sügavam olevat. Vaevalt, et uute mänguasjadega mängib laps iseseisvalt ja pikalt, et sa saaksid aega juurde oma akude laadimiseks.
Ma alustaks mehega rääkmiseks. Et ei jõua, ei jaksa, vajad abi ja oma aega. Tema ju ka tahaks näha õhtuti naeratavat naist, mitte närvitikidega kurja mutti 🙂 Kui on kolm last tehtud selle inimesega, ju siis saad tema toetusele loota, isegi kui üks pool esialgselt probleemi ei näe.
Mul käib koduabiline, põhiliselt koristab korra nädalas, aga vahel hoiab last ka. Ja minu sõbrannad, kellel ka väikesed lapsed, on hakanud ka koduabilisi palkama. Osa neist ei kujutanud ka ette, aga kui on hea klapp ja usaldus, siis abiline toimetabki üksipäini. Mina olen küll mõnikord kodus sel ajal, kui ta koristab, aga lähen kas teise tuppa lugema või lapsega õue. alguses oli ka imelik, et mismõttes ma lasen kellelgi teisel koristada, kui ise naudin raamatut. Aga tead, temal on hea meel, et saab raha teenida ja sinul hea meel, et saad vaba aega. Win-win. Kellegi kolmanda asi see pole. Kui mees pole nõus, siis hakaku sind ise aitama.
Sellest pole muidugi abi selle teema kontekstis, aga miks ometi sünnitada kolm last sellise mehega? Loodan siiralt, et praegu on lihtsalt üks must hetk ja sa ei mõtle tõsiselt neid asju, millest kirjutad.
Probleem on selles, et sa sõltud mehest rahaliselt, füüsiliselt ja vaimselt. Kui on tõesti nii, et arvestada saab ainult iseendaga, arusaamist ja abi pole kuskilt tulemas – siis suunaks oma jõud hüsteeritsemise asemele pikemas perspektiivis iseseisvuse loomiseks/taastamiseks. Kui on haridust, tööd ja oma sissetulekut, siis ei saa keegi sinuga manipuleerida. Pea ise endast lugu ja ära lase ennast väärkohelda. Võta ise otsusseid vastu ja vii neid ellu ilma loa küsimata, piisab juba sellest l, et ise pead neid õigeks. Nagu haige kutsika loomaarsti juurde viimine – see on ju koeraomaniku elementaarne kohustus.
Vabandust, enam pole midagi parata jah, aga kui mees on 10 aastat juba tropp olnud, siis milleks veel üks laps? Ja miks sa ikka veel selle mehega ühe katuse all elad?
Kui mees sul ainult tuju alla viib, siis minu järgmised sammud oleks:
1. laps lasteaeda või hoidjaga
2. ise tööle tagasi
suhteid mehega saate siis edasi klaarida, kui sul see masendus läbi ja iseseisvus käes.
Mul on nii kahju sinust 🙁
Siin tõesti ei aita enam see, kui sa lapsele tegevust otsid, sa pead ennast aitama hakkama.
Räägi äkki siiski emaga, et sa oled täiesti läbi omadega. Ehk ta saaks sulle võimaldada mingid mõningad tunnidki nädalas vaba aega. Ja saada kuu peale see koristamine, las jääda. Täiesti ükskõik. Ja kui ei suuda sesa laga kodus vaadata, siis mine ära selleks paariks tunniks, mine kohvikusse, kaubanduskeskusesse, minupoolest istu kasvõi autos ja loe raamatut rahulikult paar tundi.
Emale võid ju öelda samuti, et see olukord on ajutine. Kuni kevadeni, sest ma saan aru, et siis lähed nagunii tööle ja see on juba iseenesest vaheldus.
Ja mehega räägi samuti. Kohe tõsiselt. Ütle talle ometi, et sa oled läbipõlemise äärel. Ütle sedaaama, mida sa meilegi ütlesid, et sul on juba siitilmast lahkumise mõtted peas!
Palju kallistusi ja jõudu sulle, su laps kasvab, see kõik on ajutine! Läheb paremaks, varsti-varsti, pead lihtsalt natuke veel vastu pidama!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
