Esileht Ilu ja tervis Mis minuga toimub

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Mis minuga toimub

Postitas:

Mul on väike 1,5 aastane armas poeg ja tubli, töökas mees. Mul pole neile mitte midagi ette heita, kuigi vahest tunnen meeletut kurbust ja tüdimust – kõigest on kõrini. Kõik teeb kurvaks ja ajab tundideks nutma ja miski justkui ei lohuta.

Näiteks tänane olukord – laps oli meil väga oodatud ja planeeritud, terve raseduse aja ootasin teda väga ning kõik kulges ilusti, kuid siis ta sündis ootamatult erakorralise keisriga.
Minul tekkisid opijärgsed tüsistused ja olin kaua voodireziimil. Mees sai ta kohe oma sülle ning oli 24h koguaeg temajaoks olemas ja tegi kõike temaga ise. Mina sain poja esimest korda reaalselt ise sülle võtta alles siis kui ta oli juba 2nädalane ja siis õpetas mees mulle, kuidas tema mähkmeid vahetada ja tema eest hoolitseda, kuigi saime mõlemad koos esmakordseteks vanemateks. Lisaks tekkisid imetamiseprobleemid mistõttu jäi see aeg väga lühikeseks. Laps sai sünnitrauma ja nuttis esimesed pool aastat väga palju ning mees oli peamine lohutaja, mind ajas lapse nutt pigem just närvi – tekitas minus saamatu ja ebavajaliku tunde, sest minuga ta ei rahunenud aga mehega rahunes alati. Minul kujunes sünnitusjärgne depressioon kuid sain sellest üle umbes lapse poole aastaseks saades.

Nüüd on laps juba 1,5 ja elu pealtnäha korras, aga laps eelistab endiselt issit ja seda igas olukorras – kui haiget saab siis läheb alati temajuurde, jookseb juurde, et teha kalli-kalli, kui öösel nutab siis mina ei tohi voodijuurde minnagi sest siis hakkab ta hoopis hüsteeritsema seega alati peab issi olema ning kui issi kodus on siis mängib koguaeg temaga ja mürab.
Mina olen temaga iga päev pikad päevad kodus. tegelen temaga palju, käime väljas mängimas ja beebikoolis. Saame ilusti hakkama kuid laps on minuga kodus teistmoodi, kui isaga.

Õhtul siis vaatan seda pealt kuidas ta issiga on ja tunnen end meeletult kurvana. Miks ta ometi mind ei taha sedasi kallistada ega minu juurde ei tule, kui haiget saab? Miks mina ei suuda teda lohutada ega sellist turvatunnet pakkuda? See tekitab minus nii tühja ja ebavajaliku tunde ja ma kuhjan selle kõik endasse. Tunnengi, et olen emana talle ja ka mehele ebavajalik. Et olen emana läbikukkunud ja laps ei armasta mind.

Mees on sellega juba harjunud, et ma end tihti sellepärast halvasti tunnen ja nutma hakkan(no kogu see sünnitusjärgse depresiooni lugu) ja ei pööra sellele enam tähelepanu. Tegeleb lihtsalt ise lapsega ja laseb mul siis omaette mossitada ja nutta. Täna ei rääkinud me terve õhtu sõnagi, mina vaid nutsin ja mõtlesin, et ma võin samahästi minema minna, laps mind ei igatseks ja nad saavad issi nii hästi hakkama – miks mind üldse vaja on peale koristamise ja söögitegemise.

Nüüd mees ja laps magavad ja mina olen endiselt kurb. Hommikul nad ärkavad ja on asja unustanud sest neile ei oma see ju mingit tähtsust, aga mina elan samamoodi kuni järgmise korrani. Kõige rohkem teevad haiget just need mõtted mis tulevad – ma olen ebavajalik ja läheks kasvõi minema, kui oleks kuhu minna. Läbi pisarate üritan südame kõvaks teha ja mõtlen, et jätan pere maha, kuigi endal hing juba mõttest haige. Aga ma näen seda lapse pealt, kuidas ta minuga teisiti on kui mehega ja isegi vanaemaga on parema kiindumussuhte loonud kui minuga.
Ja kui mees ka ei aita lohutada ega julgusta, et kõik saab korda, siis mõtlengi siin, et mis siis kui ma ükskord lähengi…

Mis minuga toimub?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.05 00:59; 10.05 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga mis mehed peavad mõtlema, kui tavaliselt on lapsed just emas kinni.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on väike 1,5 aastane armas poeg ja tubli, töökas mees. Mul pole neile mitte midagi ette heita, kuigi vahest tunnen meeletut kurbust ja tüdimust – kõigest on kõrini. Kõik teeb kurvaks ja ajab tundideks nutma ja miski justkui ei lohuta.

Näiteks tänane olukord – laps oli meil väga oodatud ja planeeritud, terve raseduse aja ootasin teda väga ning kõik kulges ilusti, kuid siis ta sündis ootamatult erakorralise keisriga.
Minul tekkisid opijärgsed tüsistused ja olin kaua voodireziimil. Mees sai ta kohe oma sülle ning oli 24h koguaeg temajaoks olemas ja tegi kõike temaga ise. Mina sain poja esimest korda reaalselt ise sülle võtta alles siis kui ta oli juba 2nädalane ja siis õpetas mees mulle, kuidas tema mähkmeid vahetada ja tema eest hoolitseda, kuigi saime mõlemad koos esmakordseteks vanemateks. Lisaks tekkisid imetamiseprobleemid mistõttu jäi see aeg väga lühikeseks. Laps sai sünnitrauma ja nuttis esimesed pool aastat väga palju ning mees oli peamine lohutaja, mind ajas lapse nutt pigem just närvi – tekitas minus saamatu ja ebavajaliku tunde, sest minuga ta ei rahunenud aga mehega rahunes alati. Minul kujunes sünnitusjärgne depressioon kuid sain sellest üle umbes lapse poole aastaseks saades.

Nüüd on laps juba 1,5 ja elu pealtnäha korras, aga laps eelistab endiselt issit ja seda igas olukorras – kui haiget saab siis läheb alati temajuurde, jookseb juurde, et teha kalli-kalli, kui öösel nutab siis mina ei tohi voodijuurde minnagi sest siis hakkab ta hoopis hüsteeritsema seega alati peab issi olema ning kui issi kodus on siis mängib koguaeg temaga ja mürab.
Mina olen temaga iga päev pikad päevad kodus. tegelen temaga palju, käime väljas mängimas ja beebikoolis. Saame ilusti hakkama kuid laps on minuga kodus teistmoodi, kui isaga.

Õhtul siis vaatan seda pealt kuidas ta issiga on ja tunnen end meeletult kurvana. Miks ta ometi mind ei taha sedasi kallistada ega minu juurde ei tule, kui haiget saab? Miks mina ei suuda teda lohutada ega sellist turvatunnet pakkuda? See tekitab minus nii tühja ja ebavajaliku tunde ja ma kuhjan selle kõik endasse. Tunnengi, et olen emana talle ja ka mehele ebavajalik. Et olen emana läbikukkunud ja laps ei armasta mind.

Mees on sellega juba harjunud, et ma end tihti sellepärast halvasti tunnen ja nutma hakkan(no kogu see sünnitusjärgse depresiooni lugu) ja ei pööra sellele enam tähelepanu. Tegeleb lihtsalt ise lapsega ja laseb mul siis omaette mossitada ja nutta. Täna ei rääkinud me terve õhtu sõnagi, mina vaid nutsin ja mõtlesin, et ma võin samahästi minema minna, laps mind ei igatseks ja nad saavad issi nii hästi hakkama – miks mind üldse vaja on peale koristamise ja söögitegemise.

Nüüd mees ja laps magavad ja mina olen endiselt kurb. Hommikul nad ärkavad ja on asja unustanud sest neile ei oma see ju mingit tähtsust, aga mina elan samamoodi kuni järgmise korrani. Kõige rohkem teevad haiget just need mõtted mis tulevad – ma olen ebavajalik ja läheks kasvõi minema, kui oleks kuhu minna. Läbi pisarate üritan südame kõvaks teha ja mõtlen, et jätan pere maha, kuigi endal hing juba mõttest haige. Aga ma näen seda lapse pealt, kuidas ta minuga teisiti on kui mehega ja isegi vanaemaga on parema kiindumussuhte loonud kui minuga.
Ja kui mees ka ei aita lohutada ega julgusta, et kõik saab korda, siis mõtlengi siin, et mis siis kui ma ükskord lähengi…

Mis minuga toimub?[/tsitaat]

Sünnitusjärgne depressioon. Otsi abi psühhiaatrilt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 10.05 07:35; 10.05 09:43; 10.05 11:39;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ära mossita ja nukrutse omaette. Räägi mehega, karju ta peale…ütle, et sa vajad temapoolset tähelepanu. Tean, et tema vajab jällegi sind, hetkel ta ei oskagi muud moodi sind aidata. Mulle tundub hetkel, et tegelikult oled sa iseenda vajadused unustanud – koristad, teed süüa, tegeled lapsega…aga Sina ise? Tean, et väikese lapsega on raske leida aega iseendale ja eriti veel üksteisele. Tahakski ju peale pikka päeva lapsega tegelemist võtta ühe jäätise, pugeda diivani nurka ja istuda pimedas elutoas, lugeda või niisama lösutada. See aga muudab veelgi enam õnnetumaks, usu mind! Inimene on sotsiaalne olend, ta vajab tähelepanu, puudutusi, teadmist, et on vajatud…
Võta kätte end, pühi pisarad ja istu mehe ja lapse kõrvale maha kui nad omavahel mängivad. Katsu mitte mõtelda oma enesetundele, et oled tõrjutud. Tead, kui minu laps ütles esimest korda mulle -nii tore, et sa täna rõõmus oled…see torkas väga valusalt südamesse.
Kindlasti otsi abi, räägi mehega (usu, seda kõike on sinu ja tema sisse nii palju kogunenud, et need jutuajamised tulevad üsnagi kurnavad), söö vitamiine (eriti magneesiumi), kui usud ja arvad, et võiks aidata – külasta homöpaati.
Ja pea meeles – Sa oled väga hea ema ja laps vajab Sind. Sinu mees ootab kah Sind tagasi sellisena nagu olid enne.
Päikest Sulle!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

[small]andur kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ära mossita ja nukrutse omaette. Räägi mehega, karju ta peale…[/tsitaat]

Nii numpsik soovitus! Selleks, et enda enesetunnet tõsta, peaksime me kellegi teise enesetunde täiesti maha trampima, jah?
Milles see mees süüdi on, et elu on läinud nii, nagu ta on läinud? Igati tubli mees ju, et tegeleb lapsega.
Ma ei kujuta hästi ette sellist olukorda, et mees käib tööl, teenib raha, õhtul ripub laps tal küljes. Ja siis on veel diivaninurgas mossitav naispool, kes nagu titt karjub, et tahab tähelepanu. Huvitav, kui kaua võtaks aega, et see mees sealt uttu tõmbaks?
Naisel on deprekas ja peaks otsima profi abi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 10.05 07:35; 10.05 09:43; 10.05 11:39;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Said minu soovitusest valesti aru. Teemaalgataja kiri on appikarje. Tegelikult peab teemaalgataja rääkima hoopis tema jaoks kõige lähedasema inimesega, selleks on ju mees! Hetkel nägin kirjelduse põhjal pilti, kus mees ei oska kuidagi naist aidata. Mehele on see samamoodi uus ja tundmatu situatsioon, kindlasti on tal omad mõtted. Peaks andma võimaluse üksteist kuulata. Pealegi, kui sa pole kogenud SJD, siis Sa ei saagi seda mõistma.
Ja normaalsed mehed ei tõmba kah samuti uttu kui naine haige on.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

[small]andur kirjutas:[/small]
[tsitaat] Pealegi, kui sa pole kogenud SJD, siis Sa ei saagi seda mõistma.
Ja normaalsed mehed ei tõmba kah samuti uttu kui naine haige on. [/tsitaat]

Vbl ma tõesti ei mõista konkreetselt iga selle naise tundekribalat, kuid ma saan aru, et mehe peale karjumine või tühi sõnademulin ei aita seda naist eriti. Ta peab saama kiiremas korras profi abi. Fsjo.
Sinu viimane arvamus: sa oled kas liiga noor või liiga naiivne. Mehed tõmbavad uttu ka palju pisemate asjade peale, kui seda on naise depressioon. Jäetakse maha ka täiesti ideaalseid naisi koos trobikonna lastega.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 10.05 07:35; 10.05 09:43; 10.05 11:39;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Miks peaks eeldama, et karjumine tähendab teise mutta tampimist?
Kui oma tundekribalate avaldamine karjudes või taldrikuid loopides omavaheliseks suhtluseks tee avab, siis miks mitte, suhtlustakistusest (tekkinud rutiinist – naine nuttes endasse tõmbunud, mees naisest distantseerimas) on vaja üle saada. Sellest ei tohi aga uus rutiin saada.
Pere peab toimima perena, keegi kolmas seda teha ei saa, olgu kui tahes hea spetsialist. Mina enda naiivsuses kunagi uskusin ka, et spetsialist aitab. Ei aidanud. Raskemaks tegi. Aitas oma mehega kaklemine, arutamine, tema vaatenurga nägemine, enda avamine ja ühiste teemade läbi arutamine.
Professionaaliga võib arutada ravimite tarvitamise vajalikkust ja valikut.

Konkreetse soovitusena – see aeg, mis mees ja laps omavahel mängivad kasuta liikumiseks. Sunniviisiliselt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aitäh vastajatele. Olen ise ka sellepeale mõelnud, kuid mõtlen alati, et asi on kõvasti parem kui lapse esimestel elukuudel ja lööb välja vaid siis kui laps tõesti järjepidevalt issit eelistab ning seega olen arvanud et ehk on midagi muud. Iga asjapärast ei nuta ning lapsega saan ilusti päeval hakkama – mürame, mängime ja naerame. Küll aga tulevad just sellised meeletud kurbuse hood, kus võingi mitu tundi ennast haletseda ja mõelda, et olen läbikukkunud ema ja seda käivitabki just see, kui näen kuidas laps isa eelistab. Muidugi olen samas õnnelik, et lapsel on isaga väga hea suhe, kuid see nendel hetkedel ei lohuta.

Kuna pole varem kunagi kellegi juurde pöördunud, siis küsiks veel kas kellelegi on äkki siit sarnase asjaga kogemusi olnud ning oskavad kedagi soovitada? Olen ise Tallinnast. Aitäh teile.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.05 00:59; 10.05 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sinu sünnitus ei vastanud sinu ootustele, sinu lapse esimesed elunädalad ei vastanud ootusele. Tuttav tunne, ka mul oli erakorraline keiser, millest ma ei osanud mõeldagi, pärast oli laps 5 päeva intensiivraviosakonnas, sain lapse vaid imetamiseks. Nutsin palju alguses. Sain kuidagi ise üle, mul on ka toetav mees. Aga sinu olukord on juba liiga kaua kestnud, pöördu kõigepealt perearstile (kui on vähegi normaalne perearst) ja siis vajadusel psühhiaatrile. Võib-olla aitaks isegi vaid psühholoogiga rääkimisest, kes analüüsib, mis sinuga toimus ja toimub praegu. Loodan, et kõik hästi läheb.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Ilu ja tervis Mis minuga toimub

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.