Teema: Vana teema

Harjumus, muud ei midagi. Vana moodi on ju hakkama saadud, tulevik eraldi tundub hirmus ja ei tea, milline.

Kui koos olla laste pärast ainult, siis polegi ju mõtet koos olla, kui lapsed suured. Neil, kes on pärast seda koos, on ikka muu põhjus koos olemiseks. Enamasti on neid mitu. 1) harjumus 2) nostalgia, mälestused headest aegadest. 3) inimene, kes sind tunneb ja mõistab 4) tugi, abi (võiks olla vastastikune) 5) turvalisem tunne koos olles 6) paremat pole võtta ja päris üksi ka ei tahaks olla 7)armastus 8) seks 9) mis teised mõtlevad ja kuidas edaspidi sõpru jagada ja seltskonda sobituda, kui läheksime lahku 10) lapselastega lihtsam tegeleda 11) vahel on ju koos tore ka, kuigi kaaslane mõnikord ka närvidele käib millegagi. 12) mis tast saaks, kui ta üksi jääks 13) ei taha vara jagada ega kolida 14) kui ma ta maha jätan, siis ta äkki on kellegi teisega või üksi õnnelikum, minu elu juba rikkus ära, ei anna ma talle sellist võimalust (see viimane on haige põhjus, aga olen kuulnud sellist, loodan, et see oli huumor).

Mitte miski.

#3719899:

Ma olen olnud ilmselt kõige tavalisemas Eesti abielus, kus minu jaoks on olnud tähtis laste pärast koos püsida. Kui lapsed hakkavad pesast välja lendama, siis mis hoiab abielu edasi koos? Jätame raha ja uue suhte soovi kõrvale. Rahaliselt saaks mugavalt mõlemad elatud ja uue suhte soovi ka pole. Lihtsalt pikalt abielus olnud rääkige, mis teid paneb mittemeeldivast mööda vaatama, kui lapsed suured.

Mitte miski ei hoidnud enam koos. Rääkida polnud juba ammu millestki ja kui läksimegi koos välja, ärritasid kõik asjad, nii et ootasin alati pikisilmi, millal koju tagasi telekat vaatama või koera jalutama jõuaks. Mingeid ühiseid plaane või unistusi meil tuleviku suhtes polnud ja kui lasteteema ka ära langes, oli lahkuminek kerge. Esialgu küll keeruline olmelise poolega harjuda, sest 25 aastat koos oldud, kuid täna, 5 aastat hiljem võin öelda, et oli õige valik. Mõlemapoolne rahulolematus kooselus aina süvenes ja süvenes.

#3719899:

Ma olen olnud ilmselt kõige tavalisemas Eesti abielus, kus minu jaoks on olnud tähtis laste pärast koos püsida. Kui lapsed hakkavad pesast välja lendama, siis mis hoiab abielu edasi koos? Jätame raha ja uue suhte soovi kõrvale. Rahaliselt saaks mugavalt mõlemad elatud ja uue suhte soovi ka pole. Lihtsalt pikalt abielus olnud rääkige, mis teid paneb mittemeeldivast mööda vaatama, kui lapsed suured.

Ma olen koos oma hingesugulasega. Ma ei mõista neid suhteid, kus ainsaks “liimiks” on lapsed. Mees on mulle öelnud, et mina olen talle olulisem kui lapsed. Lapsed lahkuvad pere juurest, aga kaaslane jääb. Kuidas te oma täiskasvanud lastele otsa vaatate, kui lahku lähete. Ei mõista, aga mul on ka väga armastav mees.

Leidsime kogu aeg aega ka teineteisele. Käisime kahekesi teatris, pidudel, looduses, reisidel. See viimane on siin tohutult kriitikat saanud!

Tunded on need. Kui tundeid pole, ei takista midagi ka lahutamast, kui olme enam ei seo. Kui tundeid enam pole, siis tundubki, et milleks, üksinda on lihtsam, mugavam. Olen üsna samas seisus.

Statistika järgi sellised abielud, kus on lihtsalt rutiin ja külmus, lahutatakse keskmiselt 16,5a pärast, see ongi siis see “lapsed on juba pesast väljas” aeg (kes pidevalt tülitsevad ja kisuvad, need lahutavad ca 6a pärast, peresaatest meelde jäänud: Gotmanni instituudis tehtud statistika ütleb järgmist: emotsionaalselt võõrandunud paarid, kes isegi eriti ei tülitse, aga kelle side on ammu kadunud, lahutavad keskmiselt 16. aastal, aga väga tugevalt kaklevad paarid lahutavad 5 aasta ja 6 kuu pärast.) Enamasti on need abielud üldse 16 aastani jõudnudki naise pärast, kes on otsustanud niikaua kannatada, kui lapsed on suuremad, et siis minema minna.

https://arhiiv.err.ee/vaata/peresaade-lahkuminek

(Tsölibaat on see sõna, lihtsalt mainin.)

Kumab läbi, et elu on lihtsalt liiga hea. Mitte midagi pole häda, keegi pole hiljuti maja tühjaks teinud ja füüsilist kaitset pole relvastatud välismaailma eest vaja. Sellises olukorras ongi nii, et ühise rinde asemel moodustub eredate ühiste läbielamiste puudumisel rinne partnerite vahele. Kui kedagi koos matma peate ja homse osas pole kindlust, siis ei jää igavusest lahkuminekuks ei aega ega vähimatki soovi.

#3720509:

Täiesti nõus. Kõige tähtsam olen mina ise, seejärel abikaasa, siis lapsed. See loob lastele turvalise ja kindla vundamendi suureks kasvamisel. Lapsed tulevad ja lähevad, abikaasa jääb.

Miks see abikaasa jääma peab? Tuleb keskeakriis või armub niisama hullusti ära ning läinud ta ongi.

#3720505:

Tavalise Eesti abielu all ma pidasin silmas, et probleemid on tavalised Eesti probleemid. Mees joob natuke liiga palju, aga pole alkohoolik. Vägivalda pole, aga on naeruvääristamist, norimist, nähvamist, aga mitte piisavalt, et uksest välja jalutada, eriti õhtuse õlle kõrvalt. Raha on piisavalt, aga mitte nii palju, et elu nautida, perega reisida ja raha kasutuse pärast eri arvamusel olla. Kodutööd on jaotatud traditsiooniliselt, see tähendab, et elades korteris, teeb kõik tööd naine ja mehel pole suurt midagi teha. Ka lastega tegelemine väiksena oli üsna traditsioonilise pere nägu. Ja nüüd lapsed hakkavad suureks saama ja mina küsin endalt aina sagedamini, et miks jätkata seda abielu. Nüüd küsin siis ka teilt. Üksi elades ei peaks enam kellegi teenija olema, seltsiks võiks võtta koera. Kõige rohkem kardangi üksindust ja kas lapsed hakkavad süüdistama.

Minul ei ole siis ka tavaline Eesti abielu. Mees ei joo natuke liiga palju, ei naeruväärista ega nõmetse muul moel. Küll aga oleme mõttekaaslased, sarnase vaatega elule, sarnaste huvidega. 23. aasta jooksul on probleeme muidugi ka olnud. Tülisid, erimeelsusi, nähvamisi. Küll aga ei ole kunagi olnud lugupidamatust, sõimamist, alandamist. Kui lapsed on suured (2 juba noorukid, üks veel koolieelik), saame teha neid asju, mida praegu ei saa. Nt reisimine on ilma lasteta kordades odavam, saaksime kaugemates maailmanurkades käia. Tegelikult oleme kõike koos lastega teinud ja eks hakkame neid igatsema siis. Väiksema pesast väljalennuni on muidugi nii palju aega veel???? mis on tegelikult tore. Eks siis, kui pesa tühjaks jääb, tuleb ehk mõned toredad ühised hobid leida, koos samas seisus sõpradega näiteks???? Võib-olla võtame koera. Eks näis. Lastega koos on hiiglama tore, aga saaksime ka kahekesi kenasti hakkama????

Kas Sa oma olukorda muuta ei saa? Minu mees ei märka ka tihti kodutöid teha, tahab, et ütleksin talle, milles abi vaja, siis teeb/aitab meeleldi. Ehk aitaks ka, kui leiaksite ühise hobi/hobid, et oleks ka millestki muust rääkida kui lastest. Et oleks ka muud, mis teid seoks. Proovi oma ellu vaheldust tuua!

Mina olen ka sellele mõelnud, vist koliksin lahku ja käiksin mehel külas, kuniks me mõlemad veel vallalised püsime. Sest tõttöelda ma vist olengi mõeldud üksi elama. Ma tahan näiteks süües tahvlis istuda või raamatut lugeda, mu mees ei kannata seda. Tema meelest peab toitu austama (mina teen selle toidu). Ma tahan söögi ajal juttu ajada, aga mu mees on piinlikult korrektne söömisega ja mälub iga pala 5 minutit, et suu korralikult tühi oleks ja alles siis vastab, kui üldse vastab. Mu mees rühib peaaegu vahet pidamata midagi parandada, puid lõhkuda, näiteks lumepuhurit lahti võttes, puhastades ja kokku pannes ja vaatab halvasti sellele, kui keegi teine lihtsalt laiskleb. Aga mina ei pea vajalikuks kogu aeg tööd rabada. Mu mees lihtsalt ei oska laisklemist endale huvitavaks muuta. Ja kuigi ta seda välja ei ütle, siis on käitumisest näha, et ta ei salli, kui ma lihtsalt istun. Mehe tõttu olen ka toidutegemiste vangis, sest ta küll ütleb, et saab ise söögi tehtud, siis jällegi, hakkab üks mossitamine, kui sooja sööki pole tehtud. Ma lihtsalt mõtlen, et eraldi elades oleks mul nii palju vabam ja muretum elada. Samas muus osas armastan teda ja päris oma elust välja visata ei tahaks, keeruline…

#3719899:

Lihtsalt pikalt abielus olnud rääkige, mis teid paneb mittemeeldivast mööda vaatama, kui lapsed suured.

Lihtne matemaatika – kui meeldivat on rohkem või see on olulisem kui mittemeeldiv, siis pole keeruline mittemeeldiv märkamata jätta.

#3721058:

#3720995:

Eks ongi nii, et mõnel on läinud hästi, on kasvatud kokku ja leitud hingesugulane/parim sõber ja kirge jagub ka. Ja siis on teised, kus liimiks on lapsed ja pangalaen ja suurt midagi muud pole. Alati muidugi tasub kaaluda plusse ja miinuseid, aga hambad ristis pingutada pole ka mõtet, vähemalt mitte aastaid, kui midagi ei muutu. Kunagi oli täiesti vastupidisel arvamusel, aga elu on niigi keeruline, et kodu peaks olema koht, kus on kõigil hea olla. Raskem on siis, kui ühel on alles tunded (mitte harjumus) ja teisel enam pole. Oh kui 20selt oleks nii tark kui 50selt, mis siis viga ???? Tarku valikuid, mis muud.

See kokkukasvamine ei toimu iseenesest, vaid tuleb ikka ise kasvatada. Selleks tuleb ennekõike olla partnerid ja alles seejärel lapsevanemad. Paraku kipub paljudes peredes vastupidi olema ja seetõttu lagunevad pered juba enne laste täiskasvanuks saamist. Kannatavad needsamad lapsed… Ja täiskasvanud muidugi ka.

Loomulikult ei toimu iseenesest, aga vahel ei toimu see ka pingutustest hoolimata erinevatel põhjustel. Ja vahel aetakse taga Sinilindu ja vahel ei tea mida. Lihtsalt olukorrad ongi nii erinevad, et anda hinnanguid/soovitusi ühes või teises osas võib olla väga libe tee. Nõu saab anda oma kogemuse pealt, aga iga kogemuse taust ja inimesed selles on väga erinevad. Pingutamine on alati väärt proovimist, kui muud asjad suures plaanis paigas (pole sõltuvusi vms).

mul on kummaline isegi niipidi mõelda – mis motiveerib mitte lahutama.

ilmselt peab selliselt mõtlemiseks see abielu juba niigi rappa jõudnud olema.

#3720783:

Mina olen ka sellele mõelnud, vist koliksin lahku ja käiksin mehel külas, kuniks me mõlemad veel vallalised püsime. Sest tõttöelda ma vist olengi mõeldud üksi elama. Ma tahan näiteks süües tahvlis istuda või raamatut lugeda, mu mees ei kannata seda. Tema meelest peab toitu austama (mina teen selle toidu). Ma tahan söögi ajal juttu ajada, aga mu mees on piinlikult korrektne söömisega ja mälub iga pala 5 minutit, et suu korralikult tühi oleks ja alles siis vastab, kui üldse vastab. Mu mees rühib peaaegu vahet pidamata midagi parandada, puid lõhkuda, näiteks lumepuhurit lahti võttes, puhastades ja kokku pannes ja vaatab halvasti sellele, kui keegi teine lihtsalt laiskleb. Aga mina ei pea vajalikuks kogu aeg tööd rabada. Mu mees lihtsalt ei oska laisklemist endale huvitavaks muuta. Ja kuigi ta seda välja ei ütle, siis on käitumisest näha, et ta ei salli, kui ma lihtsalt istun. Mehe tõttu olen ka toidutegemiste vangis, sest ta küll ütleb, et saab ise söögi tehtud, siis jällegi, hakkab üks mossitamine, kui sooja sööki pole tehtud. Ma lihtsalt mõtlen, et eraldi elades oleks mul nii palju vabam ja muretum elada. Samas muus osas armastan teda ja päris oma elust välja visata ei tahaks, keeruline…

Oi, täpselt sama, kõik. Meil on küll veel 6-7 aastat selleni, kui kahekesi võiksime jääda, aga ma juba mõtlen sellest. Mulle sobiks väga hästi visiitsuhe, kas või nii, et üks elab maal, teine linnas. Hea meelega veedan puhkuse ja nädalavahetused mehega koos.
Teemaalgataja mees on lihtsalt tr.pp, sellise kõrvalt ausalt öeldes ei mõtleks väga pikalt, kas jääda või mitte.