Teema: Mis motiveerib mitte lahutama, kui lapsed suured?

<p style=”text-align: center;”>

#3719972:

Kas tavaline abielu ongi nüüd tänapäevase definitsiooni järgi selline, et ollakse laste pärast koos ja kaaslane jätab külmaks? Heldus! Mina olen abielus ikka seepärast, et olen leidnud täpselt sellise inimese, kellega tahan koos olla. Oleme elus koos kasvanud ja arenenud (õnneks) ning mingis mõttes ootan aega, mil lapsed suured. Jõuab lõpuks teha asju, mis igapäevaelus ajapuudusel tagaplaanile jäänud. Käia tantsutrennis, istuda mullivannis ja nautida vahuveini, minna suvalisel ajal kinno või teatrisse, teha kogu öö kestvaid filmimaratone, seksida päevavalges igasugustes muudes kohtades kui kiiresti ja vaikselt magamistoa lukkukeeratud ukse taga jne. See nimekiri on pikemast pikk ja ma tahaks uskuda ja loota, et see ongi tavaline paarisuhe. Et päriselt üksteist armastatakse, austatakse ja ongi hea koos olla. Oleme praeguseks koos 22 aastat.

Kurb muidugi, kui sellist suhet pole või on elus asjad nii läinud, et lahku kasvatud. Eks siis on jah kooselu harjumusest või siis lahkuminek.

Eip… see pole tavaline paarisuhe… See on mingi ebareaalne vedamine:)) Me ka mehega ei tülitse, räägime, aitame, arvestamine aga lähedus null. Kahekesi mullivann… eieieieiei! 15 a abielu ja  teismelised laspsed. Asja sinnamaani viis asjaolu et läksime suht mōistuspäraselt kokku – mees pole armuja ja tal polnud üldse liblikaid nagu hiljem selgus. Mul nagu oli aga samas teadsin, et ta pole minu tüüp. Kuigi meil hoolimine ja puha siis loodan vaikselt veeta veel osa elust  inimesega kelllega oleme päriselt armunud ja on olemas ka suhte füüsiline pool.</p>

#3724853:

<p style=”text-align: center;”>

#3719972:

Kas tavaline abielu ongi nüüd tänapäevase definitsiooni järgi selline, et ollakse laste pärast koos ja kaaslane jätab külmaks? Heldus! Mina olen abielus ikka seepärast, et olen leidnud täpselt sellise inimese, kellega tahan koos olla. Oleme elus koos kasvanud ja arenenud (õnneks) ning mingis mõttes ootan aega, mil lapsed suured. Jõuab lõpuks teha asju, mis igapäevaelus ajapuudusel tagaplaanile jäänud. Käia tantsutrennis, istuda mullivannis ja nautida vahuveini, minna suvalisel ajal kinno või teatrisse, teha kogu öö kestvaid filmimaratone, seksida päevavalges igasugustes muudes kohtades kui kiiresti ja vaikselt magamistoa lukkukeeratud ukse taga jne. See nimekiri on pikemast pikk ja ma tahaks uskuda ja loota, et see ongi tavaline paarisuhe. Et päriselt üksteist armastatakse, austatakse ja ongi hea koos olla. Oleme praeguseks koos 22 aastat.

Kurb muidugi, kui sellist suhet pole või on elus asjad nii läinud, et lahku kasvatud. Eks siis on jah kooselu harjumusest või siis lahkuminek.

Eip… see pole tavaline paarisuhe… See on mingi ebareaalne vedamine:)) Me ka mehega ei tülitse, räägime, aitame, arvestamine aga lähedus null. Kahekesi mullivann… eieieieiei! 15 a abielu ja teismelised laspsed. Asja sinnamaani viis asjaolu et läksime suht mōistuspäraselt kokku – mees pole armuja ja tal polnud üldse liblikaid nagu hiljem selgus. Mul nagu oli aga samas teadsin, et ta pole minu tüüp. Kuigi meil hoolimine ja puha siis loodan vaikselt veeta veel osa elust inimesega kelllega oleme päriselt armunud ja on olemas ka suhte füüsiline pool.</p>

See on tavaline paarisuhe, kui ei muututud vaid lapsevanemateks, vaid jäädi ka partneriteks. Selleks tuleb regulaarselt teha midagi ka kahekesi!

Muuseas, meie tülitseme küll.

Eks igal ole see erinev. Vägagi ju. Üldises plaanis arvan, et kui suhe on normaalne, pole vastumeelne ja ei vihata üksteist, lihtsalt pole neid kurikuulsaid liblikaid, aga on seks ja ühine  toimiv suhe, pkaaajaline pealekauba. Siis võiks siduda inimesi oma ühine kodu, oma hobid(ma ei arva et ka nooruses peaks kõike koos tegema),  normaalne rutiin, laste iseseisvumise kasvõi toetamine ja jälgimine, nende pereelu ülesheitamine ja lapselapsed, ja kogu see ühisosa, mis sellega on.

#3722117:

#3720783:

Mina olen ka sellele mõelnud, vist koliksin lahku ja käiksin mehel külas, kuniks me mõlemad veel vallalised püsime. Sest tõttöelda ma vist olengi mõeldud üksi elama. Ma tahan näiteks süües tahvlis istuda või raamatut lugeda, mu mees ei kannata seda. Tema meelest peab toitu austama (mina teen selle toidu). Ma tahan söögi ajal juttu ajada, aga mu mees on piinlikult korrektne söömisega ja mälub iga pala 5 minutit, et suu korralikult tühi oleks ja alles siis vastab, kui üldse vastab. Mu mees rühib peaaegu vahet pidamata midagi parandada, puid lõhkuda, näiteks lumepuhurit lahti võttes, puhastades ja kokku pannes ja vaatab halvasti sellele, kui keegi teine lihtsalt laiskleb. Aga mina ei pea vajalikuks kogu aeg tööd rabada. Mu mees lihtsalt ei oska laisklemist endale huvitavaks muuta. Ja kuigi ta seda välja ei ütle, siis on käitumisest näha, et ta ei salli, kui ma lihtsalt istun. Mehe tõttu olen ka toidutegemiste vangis, sest ta küll ütleb, et saab ise söögi tehtud, siis jällegi, hakkab üks mossitamine, kui sooja sööki pole tehtud. Ma lihtsalt mõtlen, et eraldi elades oleks mul nii palju vabam ja muretum elada. Samas muus osas armastan teda ja päris oma elust välja visata ei tahaks, keeruline…

Oi, täpselt sama, kõik. Meil on küll veel 6-7 aastat selleni, kui kahekesi võiksime jääda, aga ma juba mõtlen sellest. Mulle sobiks väga hästi visiitsuhe, kas või nii, et üks elab maal, teine linnas. Hea meelega veedan puhkuse ja nädalavahetused mehega koos.

Teemaalgataja mees on lihtsalt tr.pp, sellise kõrvalt ausalt öeldes ei mõtleks väga pikalt, kas jääda või mitte.

Ma tean mitut paari, kus naine elab linnas ja mees maamajas. Nädalavahetustel ja puhkuse ajal koos. Kaks paari neist on sellised, kus mees naisest oluliselt varem pensionile jäi ning siis maale kolis.

Kõige raskem ongi mehele selgeks teha, et naine on eri inimene, kes teeb asju omamoodi ning see ongi normaalne. Ei pea naine olema samasuguse korraarmastuse või uinumisrituaaliga. Kuniks seda pole õnnestunud selgeks õpetada, juhtubki, et mees vaatab viltu naise teistsugusele eluviisile ( koristab siis kui  vajalikuks peab, loeb raamatut süües, puhkab, kui enestunne kehv, olgugi, et nõud vajavad pesemist vm ). Ja see tekitab naises süütunde ja vajaduse teha asju nii, nagu mehe meelest on õige. Siin ongi kaks võimalust, lõpetada mehe nõmetsemine, rääkides talle otse, mis tunde tema käitumine tekitab või lahku minna. Täpselt samamoodi saab ka lastele asja ausalt ära rääkida. Ei saa ju kogu elu elada, püüdes kellegi ootustele vastata. Karta pole siin midagi, ei paku selline nõmetsev mees ka sugugi üksindusele leevendust, pigem võib leiduda keegi uus ja tore.

Ma ise rohkem kui 25 aastat abielus, laps paari aasta pärast oma elu peal ja meie vabad, Kavatseme reisida, õhtuti väljas söömas käia, sõpradega kohtuda, ühesõnaga teha kõike, mis pähe tuleb, mõtlemata sellele, et peaks kiirustama õhtusööki valmistama või lapse tegevusi toetama.

Ma ei kujutaks ette, et  elaksin koos inimesega, keda ma ei armasta.  Ma isegi saaks aru, et kui on lapsed, siis veel oleks mingi perekond, aga edaspidi – toanaabrid? Toanaaber saab olla, kui oled 20-30 aastane, aga 50selt tahad ikkagi omaette olemist.

Parem õudne lõpp, kui lõputa õudus.

V.a. seks igal pool, siis seda kõike saab teha ka laste kõrvalt – käia teatris, reisida jne Lapsed kasvavad kiiresti, noorim on hetkel 13, saab ise oma asjadega hakkama, seepärast tuleks mehega ühistegevusi korraldada just nüüd, mitte lükata edasi.  Pärast ei ole jälle meest, kellega teatrisse, reisile minna.

Koroona on väga hea võimalus ööbida odavalt hotellides, kui  lapsed on juba asjalikud – siis miks mitte sõita teise linna, kolada mööda kohalikke vaatamisväärsusi ja teha õhtul hotellis romantikat.

Lahutada justkui ei saa, sest me polegi abielus. Aga üldiselt mind ei hoia siin küll enam miski.

Meil üks laps ka veel ühe jalaga kodus, aga kohe-kohe on ka tema läinud. Ja siis ma kindlasti hakkan rohkem aega veetma omaenda kinnistul.

#3720783:

Ma tahan näiteks süües tahvlis istuda või raamatut lugeda, mu mees ei kannata seda. Tema meelest peab toitu austama (mina teen selle toidu). Ma tahan söögi ajal juttu ajada, aga mu mees on piinlikult korrektne söömisega ja mälub iga pala 5 minutit, et suu korralikult tühi oleks ja alles siis vastab, kui üldse vastab.

Selliste toitumisharjumuste juures ilmselt on su mees normaalkaaluline ja sina tugevas ülekaalus. Mitte, et see midagi muudaks, aga ehk mõttekoht.

#3720466:

Meil on siis hoopis teistsugune abielu. Me ei ole laste pärast koos. Ma olen see, kes kunagi tekitas Perekoolis furoori avaldusega, et lapsed on külalised meie elus. Väga oodatud ja kallid külalised, aga siiski külalised. Kõigepealt olime meie mehega, siis tulid lapsed ja nüüd peaaegu olemegi jäänud jälle meie mehega kahekesi. Üks laps sabapidi on veel minemata, üks jalg veel kodus ja teine juba uksest väljas – piltlikult. See on üks etapp meie elus ja kooselus, mis hakkab läbi saama, mitte meie abielu. Me oleme teineteise parimad sõbrad ja loodetavasti lükkab 30 aasta pärast üks meist, see kõbusam, teise ratastooli rõdule päikese kätte.

No vot, ilmselt ongi probleem sageli see, et peale laste saamist seatakse suhe lastega esikohale. Et perekond toimiks ja püsima jääks, peab ikka mehe-naise suhe olema kõige tähtsam suhe mehe ja naise elus, suhted lastega tulevad alles pärast seda.

#3751488:

Kui mees oskab ühisesse kooselusse muul moel panustada, siis ju kõik korras. Minu abikaasa pühkis põrandat vist ka kusagil 10 aastat tagasi. Kuid see-eest pole mul nende 10 aasta jooksul mitte kunagi olnud muret ei oma arvuti ega oma auto pärast: abikaasa ostab mulle uue arvuti, kui vana on aja ära elanud, ja installeerib-hooldab seda, samuti hooldab ta mu autot, nii et minule ulatab vaid võtmed pihku. Et siis, ma näen, et ta hoolib.

Päris hea diil mehel: igapäevase kolme söögikorra, puhta pesu, regulaarse seksi ja kodu korrashoiu eest saab naine auto ülevaatuse kord aastas (või veel harvem) ja uue arvuti ca 5a tagant. Tark mees on osanud omale mugava elu tekitada ja naine veel nii rahul ka, kuidas ikka panustab 😀

Olles aga bioloogi haridusega ei usu ma, et mehe esikohale seadmine väga valdav on. Üldiselt on järglaste eest hoolitsemise tung inimestel nii tugevalt alateadvuses sees, et mehe esikohale sättimine saab olla pigem ikkagi erand, mitte reegel.  Väga harva juhtub näiteks sellist olukorda, et kui perre sünnib puudega laps ja lapse isa näiteks sellist piirangutega elu välja ei kannata, siis lapse ema valib mehega kaasa minemise, ehk siis laps pandaks lastekodusse. Enamasti valib lapse ema lapse juurde jäämise.

#3755211:

Olles aga bioloogi haridusega ei usu ma, et mehe esikohale seadmine väga valdav on. Üldiselt on järglaste eest hoolitsemise tung inimestel nii tugevalt alateadvuses sees, et mehe esikohale sättimine saab olla pigem ikkagi erand, mitte reegel. Väga harva juhtub näiteks sellist olukorda, et kui perre sünnib puudega laps ja lapse isa näiteks sellist piirangutega elu välja ei kannata, siis lapse ema valib mehega kaasa minemise, ehk siis laps pandaks lastekodusse. Enamasti valib lapse ema lapse juurde jäämise.

Vastuolu: kui järglaste eest hoolitsemise tung on INIMESTEL nii tugev, miks siis sinu näites isa oma puudega lapse juurde ei jää?

#3756258:

Turuhind. Ju siis arvuti regulaarne hooldamine on kallim töö kui regulaarne kepp ja toiduvalmistamine. Naisi, kes hobi korras hoiaks käes relakat või võtaks elektroonikaseadmeid lahti, kohtab väga harva. Süüategevaid mehi kohtab sageli.

Arvuti lahtivõtmine ja arvutisse tarkvara installimine on nagu natuke erinevad asjad? Kontode seadistamisega tegeleb täiskasvanud inimene niikuinii ise. Kui mul töö juures vanem kolleeg ei oska nt outlooki kontot panna, siis viisaka inimesena ma kõigepealt selgitan talle ja näitan, kuidas see käib, sest viisakas inimene ei kraabi kõiki paroole enda taskusse, seda teevad kontrollifriigid. Ja tegelikult saavad isegi 60-aastased lõpuks oskama. Võibolla mitte just printeri installimist, aga outlooki konto seadmist ikka.

Mis muusse puutub, siis oma arvuti eelistan ma iga kell ise valida, sest mehe maitse on ses osas veidi erinev. Ise valin, ise ostan. Ma ei elaks koos inimesega, kes arvab, et kord 5 a tagant sajaliste luftitamine annab talle vääramatu õiguse ülejäänud aja kodus luuslanki lasta.

Ja isegi turuhinna järgi arveldades saaks uue arvuti seadistamise ja installimise eest koduhooldusteenust ainult paari päeva jagu. Kepist ma ei hakka rääkimagi.

#3720505:

Tavalise Eesti abielu all ma pidasin silmas, et probleemid on tavalised Eesti probleemid. Mees joob natuke liiga palju, aga pole alkohoolik. Vägivalda pole, aga on naeruvääristamist, norimist, nähvamist, aga mitte piisavalt, et uksest välja jalutada, eriti õhtuse õlle kõrvalt. Raha on piisavalt, aga mitte nii palju, et elu nautida, perega reisida ja raha kasutuse pärast eri arvamusel olla. Kodutööd on jaotatud traditsiooniliselt, see tähendab, et elades korteris, teeb kõik tööd naine ja mehel pole suurt midagi teha. Ka lastega tegelemine väiksena oli üsna traditsioonilise pere nägu. Ja nüüd lapsed hakkavad suureks saama ja mina küsin endalt aina sagedamini, et miks jätkata seda abielu. Nüüd küsin siis ka teilt. Üksi elades ei peaks enam kellegi teenija olema, seltsiks võiks võtta koera. Kõige rohkem kardangi üksindust ja kas lapsed hakkavad süüdistama.

#3720783:

Mina olen ka sellele mõelnud, vist koliksin lahku ja käiksin mehel külas, kuniks me mõlemad veel vallalised püsime. Sest tõttöelda ma vist olengi mõeldud üksi elama. Ma tahan näiteks süües tahvlis istuda või raamatut lugeda, mu mees ei kannata seda. Tema meelest peab toitu austama (mina teen selle toidu). Ma tahan söögi ajal juttu ajada, aga mu mees on piinlikult korrektne söömisega ja mälub iga pala 5 minutit, et suu korralikult tühi oleks ja alles siis vastab, kui üldse vastab. Mu mees rühib peaaegu vahet pidamata midagi parandada, puid lõhkuda, näiteks lumepuhurit lahti võttes, puhastades ja kokku pannes ja vaatab halvasti sellele, kui keegi teine lihtsalt laiskleb. Aga mina ei pea vajalikuks kogu aeg tööd rabada. Mu mees lihtsalt ei oska laisklemist endale huvitavaks muuta. Ja kuigi ta seda välja ei ütle, siis on käitumisest näha, et ta ei salli, kui ma lihtsalt istun. Mehe tõttu olen ka toidutegemiste vangis, sest ta küll ütleb, et saab ise söögi tehtud, siis jällegi, hakkab üks mossitamine, kui sooja sööki pole tehtud. Ma lihtsalt mõtlen, et eraldi elades oleks mul nii palju vabam ja muretum elada. Samas muus osas armastan teda ja päris oma elust välja visata ei tahaks, keeruline…

#3747389:

Ja siis, ilus olemine mulle huvi ei paku, teen seda puhtalt mehe pärast. Aga kui kaua ma nii viitsin, kui sale olemine endale mingit mõnu ei paku? Teiseks ma ei saa aru miks sama söögikoguse söömine arvuti taga mind tugevasse ülekaalu kohe peab viima? Minu mees ei aja söögi ajal juttu, sest toitu hammaste vahel on jälk vaadata. Seega on minu mehega koos toidulauas istumine lihtsalt igav.

Teemaalgataja küsimusele ei saa üldistavalt vastata. Kindlasti paljude teiste paaride puhul ma leiaks lõdvalt kümme head põhjust, miks jätkata ka siis, kui lapsed suured.

Aga tsiteeritud kirjeldustes on üks asi, mis minu jaoks hea üles kaalub ja mida ma ei taluks: ma ei taluks pidevat vaimse pinge all olekut. Ma ei kannataks, kui keegi ei laseks mul raamatut lugeda siis, kui ma tahan. Ma ei kannataks naeruvääristamist. Ma ei kannataks söögitegemisel mossitamisega survestamist.

Võibolla ma olen imelik, aga rahulikku lahkuminekut ja üksi elama kolimist vaimse pinge all olemisest pääsemise põhjusega ma ei häbeneks mitte kellegi ees. Milles mind süüdistama saaks hakata – täiskasvanud laste/sugulate/tuttavate illusiooni (“meile kõrvalt paistis, et kõik oli hästi ja et jääte lõpuni kokku”) lõhkumises? Aga kas ma olen kohustatud elu lõpuni “töötama” kellegi illusioonide hoidjana? Ilmselt ei ole.